Esileht > Ajalugu, Kriitika, Mälestused, Uudisteos > Eesti naise elujanu 19. sajandi lõppveerandil

Eesti naise elujanu 19. sajandi lõppveerandil

4. november, 2010 Marek Tamm
Marie Sternfeldt, "Ehitusmeistri naine. Tartu ehitusmeistri Wilhelm Sternfeldti abikaasa mälestused 1872–1917" (2010)

Marie Sternfeldt, "Ehitusmeistri naine. Tartu ehitusmeistri Wilhelm Sternfeldti abikaasa mälestused 1872–1917" (2010)

Üks minu lugemismenüü olulisi kujundajaid on soov teada saada, kuidas on elatud Eestis enne mind. Umberto Eco on sõnastanud vaimuka võrdpildi, et inimene sünnib maailma nii, nagu ta satuks kinosaali siis, kui film juba käib, ja kogu oma ülejäänud elu püüab ta teada saada, millest filmi algus rääkis. Seesama soov ajendaski mind ostma ja kohe läbi lugema ühe hiljutise üllitise, Tartu ehitusmeistri Wilhelm Sternfeldti abikaasa Marie Sternfeldti (1865–1943) mälestused aastatest 1872–1917. See on õigupoolest üks väga unikaalne teos, sest, nagu tõdeb ka raamatu toimetaja Mart Siilivask, ei tea me ühtegi teist tavalise Eesti naise enda kirjutatud mälestusraamatut nii varasest ajast. Mälestuste käsikiri tuli välja alles hiljuti, 2006. aastal, kui autori pojatütar käsikirja Siilivasele üle andis. Nüüd on see Eesti Rahva Muuseumi väljaandena kõigile huvilistele lugeda.

Jah, lugemine on muidugi õige trööstitu, isegi kui raamatust ei puudu helged hetked. Marie Sternfeldti tööelu algas nagu paljudel temasarnastel väga varakult: juba 8-aastaselt saadeti ta karjalapseks võõrasse tallu, ja sealtpeale nägi ta oma vanemaid vaid harvadel külaskäikudel. 12-aastaselt sattus ta Viljandisse koduabiliseks, mõni aasta hiljem sai ta samasse ametisse Tartus, arhitekt Guleke peres. Seal kohtus ta oma tulevase abikaasa Wilhelm Sternfeldtiga, kellega peeti pulmad 1890. aastal. Marie sünnitab mehele seitse last, elab kaasa pere ajutisele jõukusele (valmis uhke pereelamu) ja seejärel kiirele allakäigule, mis päädib Marie sundusliku saatmisega vaimuhaiglasse. Kogu see kiirete pööretega lugu on kirja pandud 1917. aastal, mil Marie oli 56-aastane. Sealjuures on õige hämmastav kõigest kaks talve koolis käinud autori hea kirjaoskus ja suurepärane detailimälu.

Raamat on parimatel hetkedel tõeline elutarkuse varamu, kusjuures omaette maiuspala on see kindlasti feministlikele autobiograafia-uurijatele, sest mälestused on kirjutatud väga teadlikult naisepositsioonilt. Omaette naisõigusluse manifesti leiab lk. 52–53, kui Marie kirjeldab oma kirgastust kirikus, kui pastor kuulutas kantslist, et “Naesed, kuulge oma meeste sõna kui issanda sõna, kelle päralt teie olete.” Mispeale Marie küsib endalt: “Kas meie võime oma meest ehk mehi nii usalda, kui oma armast jumalat, kelle omad meie oleme?”. Ja leiab, et meeste peale loota ei maksa. “Oh kui sagedaste on mehi, kes ennast meist vist selle peale toetavad, et nad aga mehed on ja neile igal pool eesõigus antakse, et nad meeste sugust on, aga sagedaste teeb see teadmine neid enneaegu uhkeks (…).” Lisades veidi hiljem, et “see sõna ei saa jällegi nii tõsi olema, et mehed nii truud on meie vasta kui meie taevane isa, see ei saa võimalik olema, ta on ju läbi ja läbi inime ja sagedaste nõrgema külledega kui naene.” Kogu see mõtisklus lõppeb tõdemusega: “Nii siis naesed, ärge lootke mitte üksi meeste peale, vaid toetage endid issanda peale, siis iseenda peale ja keige viimati oma mehe ehk kaasinimese peale.”

Õpetlik on lugeda Marie kodustest askeldustest, ravimeetoditest, millega ta ennast ja oma lapsi tervendab, ja laiemalt suhtumisest lastesse. Rasedusest kõneldakse reeglina haiguse võtmes, laste sündi mainitakse otsekui möödaminnes – töölt tulles heidetakse korraks voodisse ja tuuakse laps ilmale. Kusjuures enamasti tuleb mees järgmiseks noomima, et jälle on kusagilt laps majja toodud. Näiteks, kui Marie oli ilmale toonud esimesed neli last, kirjutab ta: “Mees tegi etteheiteid, et mul nii sagedal lapsed. Ma läksin tohtre juure, aga tohter arvas, et ei saa sinna midagi parata ja ma ütlesin, ennem langen jumala kätte kui inimeste kätte – mis saatus toob, olen rahul.” (lk. 49) Või teisal: “Siis tuli mees kodu ja ma ütlesin, et – ma tunnen ennast haige olema. Ta ütles – pole minu asi, ega ma sind haigeks teind.” (lk. 88). Ja mõni tund hiljem sünnib Mariele uus laps, mis meest mõistagi ei rõõmusta.

Kuid lisaks eesti naise rohkem kui saja-aasta tagusele argielule heidab raamat valgust ka Eesti varasele linnaelule, täpsemalt Tartule, sest nagu Mart Siilivask sissejuhatuses õigusega kirjutab, “on see ühtlasi ka Tartu kasvamise ja eesti linnaks kujunemise lugu 19. sajandi lõppveerandil ja 20. sajandi algul” (lk. 6). Nii et sellel, kes tunneb, et see episood tema elufilmis vajab suuremat selgust, soovitan raamat lugemislauale tõsta.

Categories: Ajalugu, Kriitika, Mälestused, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.