Esileht > Kirjandusteooria, Kirjastamine, Kriitika, Toimetamine, Tõlkimine > Mida teha Welleki ja Warreni tõlkega?

Mida teha Welleki ja Warreni tõlkega?

16. november, 2010 Märt Väljataga
René Wellek

René Wellek

René Welleki ja Austin Warreni “Kirjandusteooria” on jõudnud rohkem kui 60 aastat pärast esmailmumist umbes kahekümnesse keelde, viimaks nüüd ka eesti keelde. See võiks olla tähtis kultuurisündmus. Raamat ei ole lootusetult aegunud, sest vähemalt ingliskeelses maailmas polegi süstemaatilisi kirjandusteooriad hiljem koostatud. Uuemad käsitlused kirjandusteooriast ei püüa anda üldistavat ülevaadet kirjanduse olemusest, algupärast, funktsioonidest, liigendustest, reeglipärasustest, struktuurist, tasanditest ja seostest teiste eluvaldkondadega. Kirjanduse teoreetilise käsitlemise asemel keskenduvad need pigem erinevate kirjandusteooriate kirjeldamisele. Ja muidugi pole ka eesti keeles midagi paremat võtta.

Austin Warren

Austin Warren

Kahjuks on raamatu eestikeelne väljaanne äpardunud. Esimesel lähenemisel teeb valvsaks see, et suhteliselt lühikesel teosel on lausa kolm tõlkijat. Asi käis arvatavasti nii, et üks tõlkija alustas ja väsis ära, teine tuli appi ja viis töö lõpule ning kolmas, kes kutsuti tehtud tööd ühtlustama ja toimetama, leidis lõpuks, et temagi roll küünib kaastõlkija omani.

Toote defektsuse täpset astet on praegu raske määrata. Pealispinnal on tekst suhteliselt lobe ja loob mõistetavuse mulje. Samas rikuvad juba pealispinda mitmed iluvead. Metallurgia- või ajalooõpiku puhul need ehk ei häiriks, aga pedagoogilise otstarbega kirjandusteooria käsiraamat peaks olema ka filoloogiliselt eeskujulik. Silma torkab näiteks “ühekordsete jutumärkide” või ülakomade niisugune kasutamine, mida eesti ortograafia ei luba; ingliskeelsete pealkirjade säilitamine näiteks saksa teoste puhul – üldse puudub läbiv joon selles, kas pealkirju esitatakse originaalipäraselt või eestikeelsena. Bibliograafias on vene nimedes ja pealkirjades säilitatud ameerika transkriptsioon! Etteheide küljendajale: niisuguse raamatu puhul peaksid nn küljenditiitlid, st lehekülgede ülaosas korduv tekst, osutama peatükile – siis oleks neist raamatu kasutamisel ka mingit abi. Ma ei näe mingit mõtet korrata iga paarisnumbrilise lehekülje ülaservas autorite nime ja teisel pool raamatu osa pealkirja.)

Küllap oleks palju tahta, et Croce, Elioti, Marxi ja Plehhanovi tsitaate oleks järjekindlalt esitatud olemasolevate eesti tõlgete põhjal – seda ei tehta sageli ka märksa korralikumates väljaannetes. Samuti oleks juba palju nõuda, et ingliskeelse teksti tsitaatsõnad, bourgeoisie, Weltschmerz – oleksid eesti keeles ära tõlgitud: kodanlus, maailmavalu. Need sõnad pole originaalis prantsuse ja saksapäraselt mitte snobismist või kultuurikoloriidi pärast, vaid kurva asjaolu tõttu, et vaeses inglise keeles puuduvadki omad sõnad nende nähtuste jaoks (“pain of the world” või “worldpain” oleksid mõeldamatud). Seevastu rikkas eesti keeles on vasted olemas: kodanlus, maailmavalu. Aga möönan, et see on juba väiklane norimine. Eestikeelse vastega tsitaatsõnade tõlkimata jätmise pattu teevad ka parimad tõlkijad.

René Wellek, Austin Warren, "Kirjandusteooria", tlk. Urmas Tõnisson, Ene-Reet Soovik, Katre Ligi (2010)

René Wellek, Austin Warren, "Kirjandusteooria", tlk. Urmas Tõnisson, Ene-Reet Soovik, Katre Ligi (2010)

Tõsisemaks lähevad jamad seal, kus võrdluses selgub, et originaalist on valesti aru saadud või on tõlkimisel hälbitud juba liiga kaugesse ümberjutustamisse. Terminoloogiline järjekindlus ei ole mu meelest joon, mida igas tekstis maksku mis maksab taga ajama peaks. Aga sellises käsiraamatus küll. Tõlget iseloomustab ümberütlev ja ebajärjekindel purism: võõrsõnade asemel eelistatakse reeglina omasõna, aga sageli valesti ja ebajärjekindlalt.

Mõni näide: “implication” on tülikas sõna, mille tähendus varieerub kontekstides ja millele üht head eesti vastet polegi. Kuna siin tekstis teda terminoloogilises tähenduses ei kasutata, siis oleks tõesti kohatu võõrsõna “implikatsioon”. Aga samas on valitud vasteks vastavates kontekstides eksitav “kaastähendus”, sageli olnuks parem “järeldus”, “kaasmõju” või “tagajärg”. Mõnel pool on tõlgitud “individuality” “isikupäraks” (216) ja “cause” “ajendiks” just seal, kus niisugune vaste pole kohane, jättes teisal alles “individuaalsuse” ja “põhjuse”. Leheküljel 214 on “numbers” tõlgitud algul õigesti “arvudeks”, aga seejärel valesti “numbriteks”. Paari peatükki algul on kommenteeritud, et “poem” tõlgitakse edaspidi “teoseks” või “luuleteoseks” (mis on hea otsus), siis on aga see lubadus meelest läinud ja täiesti sobimatus kontekstis kasutatud “luuletust”. “Complexity” on kord “sidusus”, kord “terviklikkus”, mis on mõlemad valed. See on lihtsuse vastand, seega “keerukus”, “liitsus”, “komplekssus”, kas või “mitmekihilisus”. Žarnriteoreetilised arutlused on aetud lootusetult sassi sellega, et tõlge püüab iga hinna eest vältida oskussõnu “fiktsioon” ja “narratiiv” ning asendab selle äpardunud “proosaga” – “Ilias” ja “Odüsseia” ei ole ju ometigi proosas! Siin on tõlkimise asemel mõisteid hoopis harjumuspäraseks, st vene- või saksapäraseks koolutatud.

Võrdlesin pisteliselt originaaliga kolme peatükki ja toon välja mõned silmatorkavad prohmakad – mõnikord on need sisuliselt eksitavad, teinekord on tulemus lihtsalt absurdne. Esimesena torkab silma, et Welleki ja Warreni elegantses liigituses “The Extrinsic Approach to the Study of Literature” ja “The Intrinsic Study of Literature” on teine liige saanud kohmaka ja vastandust ähmastava pealkirja “Kirjanduse uurimine talle kohaste vahenditega”. Esimese osa pealkiri “Definitions and Distinctions” on saanud kummalise vaste “Määratlused ja hargnemised” – “distinction” võiks siin ikka “eristus” olla. Nüüd mõned tekstikohad:

“Kummatigi on selge, et sellise objekti puhul nagu kirjandusteos ei saa tekkepõhjuste uurimine kunagi asendada liigitust, analüüsi ja hindamist.” (97)
“Yet it is clear that causal study can never dispose of problems of description, analysis, and evaluation of an object such as a work of literary art.” (lk 73)
– “description” tähendab kirjeldust, mitte liigitust.

“Pingutused, mida on tehtud Shakespeare’i eluloo uurimiseks, on andnud vähe sellist, mis oleks selgunud tema teoste põhjal.” (102)
“The vast effort which has been expended upon the study of Shakespeare’s life has yielded only few results of literary profit.” (76)
– täpsem oleks midagi niisugust: “Pingutused … on andnud ainult vähe kirjanduse seisukohalt kasulikke tulemusi.”

“Näib olevat üsna raske neid avaldusi, mis mõnikord sisult või isegi toonilt erakirjadest palju ei erine, puhta kullana võtta, ilma et seejärel tõlgendataks luulet nii, nagu luuletaja seda ise on näinud…” (103)
“It seems difficult not to take these pronouncements, sometimes not different in content or even in tone from their private correspondence, at their face value without interpreting poetry in terms of the poet …” (77)
– Mõeldud on seda, et kui me kahtleme (romantiliste) luuletajate kinnitustes, et nende luule on autobiograafiline, siis me ei saa ka nende luuletusi autoritruult tõlgendada.

“Biograafiline lähenemisviis unustab, et kunstiteos ei ole mitte lihtsalt kogemuse väljendus, vaid on ühtlasi hetkel viimane samasuguseid kogemusi väljendavate teoste pikas reas…” (105)
“The biographical approach forgets that a work of art is not simply the embodiment of experience but always the latest work in a series of such works.”
– Originaalis pole öeldud, nagu peaks teos kuuluma “samasuguseid kogemusi väljendavate teiste teoste ritta”, mõeldud on seda, et kunstiteos võib ühest küljest küll olla autori kogemuse väljendus, aga ta kuulub ka teiste endasuguste teoste ritta (mis põhimõtteliselt võivad väljendada hoopis teisi kogemusi). Ühesõnaga, luuletus võib väljendada autori tundeid, aga kuuluda ka sonettide ritta.

“Luuletus on olemas; pisarad valatud või valamata jäetud, isiklikud tunded läinud kõige kaduva teed. Neid ei saa enam ellu äratada.” (108)
– Viimase lause asemel seisab originaalis “cannot be reconstructed” – elluäratamine ja rekonstrueerimine on ikka täiesti ise asjad.

“Autorid, kes teistest enam kalduvad oma kunsti üle arutlema, sooviksid muidugi kõneleda oma teadvustatud ja tehnilistest menetlustest, millele nad võib-olla toetust otsivad …” (120)
“The authors most given to discussing their art wish naturally to discuss their conscious and technical procedures, for which they can claim credit” (88)
– Peaks olema pigem “menetlustest, mille leiutamisaule nad võivad pretendeerida”.

“On arusaadav, miks kohmetu kunstnik räägib, just nagu tema kunst oleks ebaisiklik … “ (120)
“There are obvious reasons why self-conscious artists speak as though their art were impersonal …” (88).
– “self-conscious” võib ju tõesti mõnes kontekstis tähendada “kohmetu”, aga siin on see kindlasti “eneseteadlik”.

“Moodsa kirjaniku eraldumus ühiskonnast, mida rõhutab selliste paikade nagu Grub Street, Bohemia, Greenwich Village olemasolu, mis on Ameerika siseemigrantide kogunemiskohad, kutsub ennast sotsioloogiliselt uurima.” (140)
“The modern writer’s isolation from society, illustrated by Grub Street, Bohemia, Greenwich Village, the American expatriate, invite sociological study.” (101)
– Originaali neljaliikmeline loend ei tähista kohti ja boheemluse all ei ole mõeldud paika, “American expatriates” all ei peeta silmas Ameerika siseemigrante, vaid ameerika kirjanikke I maailmasõjajärgses Pariisis jne.

“Kas Harriet Beecher Stowe oli tõepoolest ‘väike naine, kes võitis suure sõja’?” (1419
– Lincolni fraas “a little woman who made the great war” pärineb väidetavasti 1862. aastast, nii et mingil juhul ei saa olla jutt Ameerika kodusõja võitmisest, vaid hoopis vallapäästmisest.

“Kas meil tuleks selliste oletuste vaimus jätkata?” (141)
“Can we advance beyond such conjecture?”
– Õigem: “Kas meil on võimalik niisugustest oletustest kaugemale jõuda?”

“Tuleks möönda, et ühiskondlik olukord näib määravat teatud esteetiliste väärtuste mõistmise võimalikkuse, kuid mitte neid väärtusi endid” (147), sama viga ka lk 212.
“The social situation, one should admit, seems to determine the possiblity of the realization of certain aesthetic values, but not the values themselves” (106)
– Siin, nagu mõnel pool mujal tähendab “to realize” siiski realiseeruma, mitte mõistma.

Veel mõned näited:

“Selles mõttes võrdub tõde Dante loomingus katoliikliku teoloogia ja skolastilise filosoofiaga. Elioti luulekäsituse suhe tõega näib olevat samalaadne” (45)
“In this sense, the truth in Dante is Catholic theology and scholastic philosophy. Eliot’s view of poetry in its relatioship to ‘truth’ seems essentially of this sort” (34)
– Esimene lause refereerib Elioti arusaamist luule ja tõe vahekorrast, näiteks Dante luule puhul, teine kordab seda üle. Sõna “samalaadne” aga eksitab, peaks olema pigem: “Elioti arusaam luule suhtest “tõega” näib põhijoontes just niisugusena”.

“Inglismaal on mõned I. A. Richardsi jüngrid pööranud suurt tähelepanu luuletekstidele …” (194)
“In England some of the followers of I. A. Richards have paid close attention to the text of poetry…”
– Siin peaks olema pigem “luuletuste tekstile” või “luule tekstile”.

Inglise “pamphlet” ei ole sama mis eesti “pamflett” (lk 207), esimene tähendab väikest raamatut või brošüüri, teist defineerib ÕS ikka veel pilkelise sisu kaudu. “Neo-Classical” 18. sajandi kirjanduse kontekstis on eesti traditsioonis pigem “klassitsistlik”, mitte “uusklassitsistlik”. (Mu meelest tähistab “uusklassitsistlik” meil pigem üht 20. sajandi nähtust.) Saksa luuletaja Stefan George perekonnanimi ei hääldu džoodž! (lk 292). 241.lk-l peaks olema jutt 19, mitte 9. sajandi vene luulest. Ja lõppude lõpuks häirib ka see, millise semuliku lobisemisega ja samas äärmiselt juhuslikult on kogu tõlget joone alla kommenteeritud.

Mida siis teha tõlkega, mis on hea teose ära lörtsinud? Kardan, et parema puudusel tuleb see ikkagi kirjandusteooria kursustel kasutusele võtta. Võib-olla peaks Ilmamaa kleepima tootele peale hoiatava sildi?

  1. Kaisa Kaer
    Kaisa
    16. november, 2010 kell 23:57 | #1

    Esimese näite puhul saan mina lausest üldse aru nii:

    “… tekkepõhjuste uurimisega ei vabaneta probleemidest, mis kaasnevad sellise objekti nagu kirjandusteose kirjeldamise, analüüsi ja hindamisega.”

  2. kübeke
    18. november, 2010 kell 16:00 | #2

    Loomulikult hakkab niisuguseid asju lugedes õudne ja tekib hirm, et äkki tabaks selline saatus KÕIKI tõlkeid, kui need vaid laiali lammutada ja neid pisut luubiga uurida. Ühtlasi tekib küsimus, kus need head tõlkijad siis on, kes üldse matsu jagaksid? Mis siis saab, kui neid polegi üldse?

  3. Marek Laane
    20. november, 2010 kell 16:55 | #3

    Retsept on väga lihtne: (väga) hea tõlkija on see, kelle tõlkeid lugedes ei teki tunnet, et peaks hakkama lammutama ja luubiga uurima. Sest kui iga hinna eest lammutama uurima hakata, siis selgub, et polegi selliseid tõlkijaid (või ka originaalide autoreid), kes poleks ekslikud…

  4. muhukadri
    22. november, 2010 kell 02:11 | #4

    Loetletud on enamasti selliseid vigu, mille puhul tuleks kivi visata eeskätt kirjastuse ja toimetaja kapsaaeda. Vahest siis lihtsalt edaspidi Avatud Eesti Raamatu sarja avaldamisse kaasatud kirjastuste ringi mõnevõrra rangemalt piiritleda?

  5. 22. november, 2010 kell 02:33 | #5

    @muhukadri
    Ei tahaks selle kommentaariga päri olla: tõlke eest vastutab siiski ennekõike tõlkija, mitte toimetaja ega kirjastaja; viimased täidavad toetavat funktsiooni, kuid kumbki neist pole seatud tõlkija eest tööd ära tegema (isegi kui praktikas seda ikka juhtub). Muidu tuleb välja nagu rahvapärastes spordikommentaarides: kui sportlane võidab, saab kiita sportlane, kui kaotab, tuleb noomida treenerit. (Ja kui ma ei eksi, siis Ilmamaa on viimasel kümnendil avaldanud vähemalt pooled AER-i raamatutest, nii et seda kirjastuste ringi piiritlemist polegi nii lihtne teha…)

  6. Märt Väljataga
    Märt V
    23. november, 2010 kell 12:08 | #6

    @Marek Tamm
    Tundub, et antud juhul on tegu niiisuguse haruldase juhtumiga, kus sekkuv ja asjatundmatu toimetaja on tõlke ära rikkunud. Olen saanud tutvuda ka algkäsikirjaga ja enamikku nimetatud vigu seal ei ole.

  7. katariina
    23. november, 2010 kell 19:34 | #7

    Kas siis polegi lugu nii, et tõlkija saab absoluutselt alati näha, mis toimetaja teeb? Sageli lausa kannab just tõlkija toimetaja parandused arvutisse - vähemalt mõne aja eest oli küll nii!

  8. 23. november, 2010 kell 20:09 | #8

    @katariina
    Jah, mõistagi, nii käivad asjad tavaliselt, sest nagu ennist öeldud, tõlke eest peaks vastutama tõlkija, mitte toimetaja. (Eesti on selles suhtes üsna erandlik maa, kus toimetaja nimi trükitakse tiitlipöördel ära; mujal Euroopas jääb toimetaja, kes muide harva võrdleb tõlget originaaliga, üldreeglina anonüümseks.)

  9. katariina
    24. november, 2010 kell 00:32 | #9

    …ja siiski on raske kujutleda toimetajat, kes asendaks “kirjelduse” “liigitusega”, kui tõlgitavaks sõnaks on “description”.

  10. 24. november, 2010 kell 13:23 | #10

    @katariina
    Paraku võib mõnigi raskesti kujutletav asi tõeks osutuda, ka toimetaja, kes tekitab teksti vigu juurde.

  11. katariina
    24. november, 2010 kell 15:08 | #11

    Ja siiski - jätkan ma naiivselt - on kujuteldamatu, et tõlkijale pärast toimetamist teksti ei näidata. (Minu kujutluses käib tõlkija ja toimetaja vahel tihe koostöö ja asju arutatakse juba toimetamise käigus; või siis toimetaja seletab lõpuks: tegin siin seda ja seda, mõnevõrra kõheldes asendasin ka selle, ja see lõik tundus hoopis kahtlane, siin tundus mulle hea vaat selline lahendus, aga otsustavaks jääb mõistagi tõlkija arvamus… jne). Ilmselt siis tuleb sellest kirjastusest kui katkust hoiduda.

  12. levka
    24. november, 2010 kell 16:21 | #12

    Katariina, see pole siiski päris kujuteldamatu. Sa räägid ideaaljuhust, või olgu - normist. Aga nagu hästi teada, on meil tõlkima asunud ka inimesed, kes seda asja kuigi hästi ei valda. Ka korralikud kirjastused on mõnigi kord alt läinud. Kui selline tõlkija pole nõus parandama vaieldamatuidki vigu, siis on parem anda rohkem otsustusõigust toimetajale.

  13. Marek Laane
    24. november, 2010 kell 18:38 | #13

    @katariina
    Ohjah, see on ideaal - mõnikord ka reaalselt toimiv, aga sageli on eriti see koostöö siiski pigem üsna napp. Ja mõnigi kord võib kergesti juhtuda, et tõlkija toimetatud teksti ei näegi (eri kirjastustel on eri praktikad) või ka seda, et toimetajat õieti polegi…

  14. 24. november, 2010 kell 22:02 | #14

    Eesti oludes on ideaal see, kui toimetaja ja tõlkija eriarvamuste korral jääb sõnaõigus sellele, kes on kompetentsem. Ehk siis kui nad mõlemad kompetentsema ära tunnevad. Või vähemalt kirjastaja tunneb - mis muidugi eeldab kirjastaja kompetentsust, paraku.

  15. kris
    28. november, 2010 kell 07:08 | #15

    suht off-topikuna mõte, et kuigi ma täpselt ei tea, kuidas meil süsteem toimib, — kui toimetaja käib asja üle ja tekst/raamat jõuab autori/tõlkijani tagasi, siis päris võimatu on kõik jälle üle lugeda ja mäletada. Kas ei annaks juurutada mingit kommet, et toimetaja oma kohendatud kohad kuidagi ära markeerib, ja siis autor või tõlkija siis neid akseptib.
    see ilmselt lihtsustaks võimalikke dialooge erinevate inimeste vahel.

  16. 28. november, 2010 kell 14:16 | #16

    @kris
    Jah, nii see praegu kõikjal toimibki; kuid nagu elus ikka, siis pole üllatused välistatud.

  17. Marek Laane
    28. november, 2010 kell 17:57 | #17

    @kris
    Paberis toimetamisel on see nagunii niimoodi, probleemid võivad tekkida elektroonilisel toimetamisel, kui toimetajal mingil põhjusel vastav säte on sisse lülitamata, mis muudatusi salvestab (kommentaarid on ju nagunii eraldi), aga noh, eks kõik ole ekslikud, nii et kui isegi see suure punase kirjaga toimetaja tööjuhendisse kirja panna, juhtub seda ilmselt ikka ja jälle…

  18. levka
    29. november, 2010 kell 10:45 | #18

    Marek Laane, elektrooniliselt saab ju alati kaht versiooni võrrelda (Wordis vähemalt). Kui nii tõlkijal kui ka toimetajal on kummalgi oma viimane versioon alles, siis ei lähe ükski muudatus kaduma. Ma ise ei pane toimetades kunagi muutuste jälitust sisse, sest nii läheb pilt talumatult kirjuks. Ma toimetan esmalt puhtas failis ja alles lõpuks lasen Wordil tõlkija/autori ja omaenda viimast faili võrrelda. Nii et kui ka toimetaja peaks saatma tõlkijale faili, milles pole muutusi näha (sellest ma küll aru ei saa), siis võib tõlkija sama võtet kasutades ikkagi muutused tuvastada.

  19. 29. november, 2010 kell 12:04 | #19

    Wordi võrdlus töötab omasoodu, inimtahtest sõltumatult ning kuna Word aeg-ajalt mingites kohtades ise teksti formaati muudab (nt keele automaattuvastuse tõttu), märgib ta ka mõnikord suured lõigud (kas või terve faili) tervikuna muudatusteks, ehkki tegelikult muutus vaid mõni täht. Nii et Wordist ei ole alati abi.

    Toimetaja muudatusjälgedega faili autorile saatmisel on mõnikord see kurb kylg, et autor tyhistab muudatusi, mida ta tegelikult tyhistama ei peaks. Kui inimesel on kaljukindel veendumus, et ta tunneb õigekirja, ei tähenda see, et tal ongi õigus. (Vt nt ylalt “akseptib”, arvatavasti inglise häälduse mõju.)

  20. levka
    29. november, 2010 kell 13:19 | #20

    Kui muudatusi pole just mustmiljon, siis saab Wordi veatult võrdlema sättida. Proovitud, korduvalt.

  21. 10. detsember, 2010 kell 16:06 | #21

    Nägin Ilmamaa toimetuse stendil väikest sedelit, millel seisis umbes järgmine tsitaat: “Kui oleks võimalik välja anda vigadeta raamat, siis oleks seda ammu tehtud” (initsiaal + eestipärane nimi).

    Väga tore kirjastus. Sealt tuli just järgmine AER välja, Baudelaire’i essekogumik.

Kommentaarid on suletud.