Esileht > Kultuuriajakirjandus, Luule, Mälestused, Päevik > Jälle Itaaliast, vaatamata Heine kaebustele

Jälle Itaaliast, vaatamata Heine kaebustele

21. november, 2010 Maarja Kangro
Berlusconi-Gesù. Foto on võetud aadressilt mattiafl.wordpress.com

Berlusconi-Gesù. Foto on võetud aadressilt mattiafl.wordpress.com

No nii, tüütan lugejaid jälle reisimärkmetega. Käisin vahepeal Firenzes eesti luulest ja muust rääkimas (kutsujaks oli Anne Tamm Firenze ülikoolist; teine Eesti-poolne esineja oli Arne Merilai), Frankfurdist Firenzesse lennates aga lugesin Corriere della sera’st lugu, mis võiks raamatublogisse ilusti sobida. See käis nimelt Walter Siti uue romaani tsenseerimise kohta. Siti, avalik homoseksuaal ja üks paremaid Pasolini loomingu tundjaid, kirjutas romaani “Autopsia dell’ossessione” (”Kinnismõtte lahkamine”), mille peategelane kasutab Berlusconi kohta “solvavaid” väljendeid. Autor andis romaani avaldamiseks Mondadori kirjastusele, mis on aga kapitalilt läbinisti berluskoniseerunud (üle poole aktsiatest kuulub „Er Berluscale”, nagu roomlased mehikest kutsuvad, ja kirjastuse nõukogu juhataja on Silvio tütar Marina). Nõnda siis leiti kirjastuses, et Berlusca kohta käivad naljad tuleb romaanist välja rookida; ei aidanud seegi, et Silvio üle ei irvitanud raamatus mitte autorihääl, vaid peategelane. Tsenseeritud solvangute hulka kuulus näiteks nimi „Peroncino“, mida peategelane Berlusconi kohta kasutas: see viitas nii Juan Perónile kui ka Itaalia õllele Peronile, eelkõige selle miniväljaandele, pisikesele pruunile pudelile, millega hoolsalt päevitatud Silvio sarnanevat (sarnaneb tõesti, olen nõus). Samuti oli peategelase kõnes tsenseeritud fraasi „ilased telefonikõned Noemiga“ (telefonate bavose a Noemi), mis viitasid Berlusconi kõnedele teismelise armukese Noemi Letiziaga. Sõna „ilane“ tuli eemaldada.

Tsensuur pole Itaalias haruldane nähtus; ka Einaudi kirjastus (kes on Mondadoriga finantsiliselt seotud) pole sellest pääsenud, näiteks keeldus Einaudi avaldamast José Saramago „Vihikut“, kuna seegi solvas cavaliere‘t. Nagu hiljem nägin, kirjutavad Walter Siti kaasusest kriitiliselt ka parempoolsed blogid, iseäranis Berlusconi vastaseks saanud Saadikutekoja ülema Gianfranco Fini toetajad, kes loodavad tsenseeritud autori kaitsmise ja Berlusca kritiseerimisega intelligentsi poolehoidu võita. Võimalik, et meedia kaudu on Peroncino-nimele osaks saanud suuremgi kuulsus, kui see oleks juhtunud romaanis ilmudes. Vikipeedias ära toodud pressivabaduse indeksi (Reporters Without Borders) poolest on Itaalia sel aastal 49. kohal. Eesti vahvasti üheksandal. Ilukirjanduse vabaduse kohta vist indekseid ei tekitata. Kes teab, kas see kujundaks kuidagi Varrakus ilmuvate raamatute palet, kui näiteks Ansip oleks üks kirjastuse põhiomanikke. Ausalt öeldes on ilukirjanduse tsensuuri me muidu nii mõneski suhtes emantsipeerumata maal ikka üsna raske ette kujutada.

Valerio Magrelliga; vaat kui palju raamatuid peab lugema, et Itaalias poeet olla! (Nali, vähemalt osalt)

Valerio Magrelliga; vaat kui palju raamatuid peab lugema, et Itaalias poeet olla! (Nali, vähemalt osalt)

Aga tagasi Itaaliasse: kuna ma juba Firenzes olin, kasutasin võimalust käia Roomas sõpradel külas. Luuletaja Valerio Magrelli, kelle luuletusi oleme koos Kalju Kruusaga tõlkinud (100 luuletust on ilmunud kakskeelses raamatus „Luule DNA / Il Dna della poesia“, 2006, kel soovi, võib seda tõlkijate käest otse hankida), kinkis mulle muuhulgas oma uue raamatu, kus ta annab väikese ülevaate Roomast välismaiste kirjanike nägemuses. Raamatu pealkiri ongi Magica e velenosa. Roma nel racconto degli scrittori stranieri („Maagiline ja mürgine. Rooma välismaa kirjanike jutustatuna“, 2010). See põhineb loengul, mille Magrelli pidas eelmise aasta sügisel Kapitooliumil, kirjastuse Laterza korraldatud loengusarjas. Raamatu algul on Magrelli ära toonud Heinrich Heine tuntud tõdemuse:

Maailmas pole midagi igavamat kui lugeda kellegi Itaalia-reisist: kui, siis ehk vaid selle kohta ise kirjutada.

(Originaalis on lause pikem: “Es gibt nichts Langweiligeres auf dieser Erde, als die Lektüre einer italienischen Reisebeschreibung – außer etwa das Schreiben derselben – und nur dadurch kann der Verfasser sie einigermaßen erträglich machen, dass er von Italien so wenig als möglich darin redet.” – niisiis on öeldud ka, et kirjutaja võib asja kuidagiviisi talutavaks teha ainult seeläbi, et ta Itaaliast sealjuures võimalikult vähe räägib.)

Plakatid, mida oli täis terve Rooma linn: ametiühing CGIL (Confederazione Generale Italiana del Lavoro) kutsub noori tööturul oma õiguste eest seisma (manifest võitleb eelkõige noorte naiste ärakasutamise vastu)

Plakatid, mida oli täis terve Rooma linn: ametiühing CGIL (Confederazione Generale Italiana del Lavoro) kutsub noori tööturul oma õiguste eest seisma (manifest võitleb eelkõige noorte naiste ärakasutamise vastu)

Ega Heinet ole suurt kuulda võetud, luuletaja suri ammu ja pärast teda on Itaalia-kirjanduse laviin ainult kasvanud. Impressioonidest, stereotüüpidest, ootustest, pettumustest ja nenditud ajaloofaktidest tekib üha uusi kombinatsioone. Mis seal salata, ka ma ise lülitun nende ritta, kes pole suutnud oma Itaalia-kogemusi endale hoida. Ja karta võib, et teiste tüütamine selle teemaga pole mu jaoks veel lõppenud. Ma ei taha Heine sõnadega midagi kurja öelda ka näiteks Aare Pilve sümpaatse ja siira tooniga „Ramadaani“ kohta, ja üldse: meie Itaalia-kirjandus on veel suhteliselt õhukene; vaatamata sellele, et Itaalia reisikirjadest on kaitstud lausa üks doktoritöö (Anneli Kõvamees Ristikivi ja Aimée Beekmani põhjal), näib mulle, et eesti itaaliandus alles hakkab tuure koguma. Magrelli raamatus pole muidugi ainsatki eestlast (ehkki jah, oleksin ma ta plaanist teadnud, oleksin võinud sokutada talle oma jutukese „Stipendiaat“ koos šovinistliku Rooma mutiga ja noore itaalia heliloojaga, kes tahab kirjutada ooperi Colosseumi hävitavast Kalevipojast). Kõige hilisemad kirjanikud, kellele Magrelli viitab, on näiteks Ingeborg Bachmann ja Gregory Corso.

Rooma-raamat on jagatud seitsmeks teemaks, mida välismaalased ei saa Itaalia puhul käsitlemata jätta (kas teie saate?): pettused, armastused, varemed, ühiskond, kultuur, loodus ja poliitika. Magrelli räägib Henry Jamesist, kes Rooma jõudes filosoofist vennale kirjutas: „Mis ma oskan öelda? Lõpuks, esimest korda, olen ma elus!“, ja Hawthorne’ist, kes väitis, et ta Roomat põlgab ja ütleb linnale rõõmuga igaveseks hüvasti. Itaallaste lärmakusest rääkides tsiteerib Magrelli Dickensit, aga ka Audeni luuletust „Goodbye to the Mezzogiorno“, kus leidub itaallaste kärarikkusele lausa teoloogiline põhjendus. Nimelt aitab lärmitegemine sõdida kaduvustunde vastu, andes vähemalt hetkeks märku, et ollakse olemas. Audeni originaalis on vastavad read:

This could be a reason

Why they take silencers off their Vespas,

Turn their radios up to full volume,

And a minim saint can expect rockets-noise

As a counter-magic, a way of saying

Boo to the Three Sisters: “Mortal we may be,

But we are still here!”

(See võib olla üks põhjus,

Miks nad eemaldavad Vespadelt summutid,

Keeravad raadio põhja,

Ja iga pisimgi pühak võib loota raketimürinal pidu

Justkui kaitsemaagiat, viisi

Öelda „buu!“ Kolmele Õele: „Võime olla surelikud,

Aga me oleme ikka veel siin.”)

Uffizi kohvikus: me pole veel otsustanud, kas poleks õigem napi toidu eest külma teha

Uffizi kohvikus: me pole veel otsustanud, kas poleks õigem napi toidu eest külma teha

Lisaks kirjanike muljetele on Magrelli muide välja toonud ka mõned skandaalsed tõigad, mis peaksid teisi pettasaanud turiste siiski lohutama: „576-eurone arve Piazza Navonal Jaapani abielupaarile“; „Via Veneto lokaalis küsiti Hong Kongi turistilt õlle eest 990 eurot“; „Napoli: tuhandete eurode eest oste viietärnihotelli klientide krediitkaartidega“. (Väikese kõrvalepõikena: sõime Arne Merilaiga olude sunnil Firenzes Uffizi galerii kohvikus hommikust, arve oli 45 eurot, mis ei üllataks ju Eestiski, ainult et selle eest saime me mu kaaseinestaja sõnul lihtsalt „saepuru“, st kuivad paninod, mahlad ja kohvid. Pakkusin, et kui külma teha, oleks pärast tore kirjutada, kuidas me Uffizis madonnade ja keisripeade vahel kelnerite eest põgenesime. Aga kui aus olla, on mul juba oma eelmisest Uffizi külastusest 2006. aastal kavas üks lugu välja imeda.)

Magrelli tsiteerib Henri Estienne’i aastast 1566: „Kui peaks rääkima koolist, kus Abel võib õppida Kainiks saamise kunsti, on Itaalia sobiv koht.“ Ja Thomas Nashe’i aastast 1592, kelle sõnul Itaalia on „tõeline kuritööakadeemia“.

Poleks paha mõte ka Tallinnast sihuke raamat välja anda. Jätaks tallinlastest igal juhul sümpaatse mulje. Ja veel: eks igaühel ole omad mälestuste-linnad, kuhu naastes teda valdab iga kord mingi lahe ärevus, melanhoolne ja peaaegu kitšilikult magus emotsioonitulv; minu jaoks on üks sihukesi linnu vana äraleierdatud Rooma. Eks need ole ikka needsamad märksõnad: kelmused, armastused, varemed ja nii edasi.

  1. Juhan K.
    21. november, 2010 kell 23:53 | #1

    Tallinnast on väikse reisilugemiku teinud vähemalt Sabine Schmidt. Aga küllap neid leiaks veelgi.

Kommentaarid on suletud.