Esileht > Lugemine > A-raamatutest

A-raamatutest

22. november, 2010 Tarmo Jüristo

a-books.jpgSel nädalal olen ma veetnud mitu päeva autoga risti läbi Euroopa sõites, alustades Tallinnast ning sihiga jõuda lähipäevil Barcelona lähistele. Kuivõrd autojuhtimine ei luba samal ajal suurt millegi muuga tegeleda, kipuvad sellised päevade pikkused sõidud suuremalt jaolt seisnema lihtsalt maantee jõllitamises — ning sedakorda tuli mul enne teeleasumist pähe mõte proovida audioraamatuid.

Nii veetsingi paar nädalat tagasi mõned õhtupoolikud gigapediast mp3-faile piraatides ning kõrvetasin endale kolme CD-karbi jagu plaate, nii ilukirjandust kui muud. Poolel teel Luxembourgis peatudes olen saanud läbi kuulatud Alain de Bottoni “The Art of Travel” ning “How Proust Can Change Your Life”, Paul Stratherni “Beckett in 90 minutes” ja ca kolmandiku Carlos Ruiz Zafóni raamatust “Angel’s Game” — ja esmased muljed on kahetised. Kõigepealt tuleb muidugi tunnistada, et praktilisest vaatepunktist olen sellisel moel passiivselt lugedes kolm päeva justkui maast leidnud. Teisalt olen täna aga veendunum kui kunagi varem, et raamatute kuulamisele eelistan mina ise kindlasti siiski nende lugemist.

Eriti selgelt tunnen ma seda just ilukirjanduse suhtes — ning sellel on üks väga lihtne põhjus, mille peale ma esimese hooga ise ei oleks kuidagi osanud tulla. Nimelt on raamatust tegelaste dialoogi lugedes reeglina väga lihtne erinevad kõnelejaid teineteisest eristada: selleks on meil abiks jutumärgid ja teksti liigendus. Audioraamatute puhul selliseid visuaalseid abimehi aga pole ja seega antakse tegelastele selleks otstarbeks erinevad kõnemaneerid ja hääled ning kohati võtab see lausa raadiokuuldemängu mastaabid. Samuti näib audioraamatute puhul olevat normiks kuidagi rõhutatult ilmekas esitus, mis mõnel puhul vast tõesti lisab kogu asjale värve, aga näiteks Zafóni “Ingli mäng” kisub kohati ikka lausa häirivalt melodramaatiliseks.

Non-fiction‘i puhul on need probleemid kahtlemata leebemad, aga sugugi mitte olematud. Alain de Bottoni “The Art of Travel” on raamat, kus autor adjektiividega ei koonerda, ja kui seda lopsakat teksti lasta endale mahlaka baritoniga hingestatud moel ette lugeda, siis on taaskord tulemuseks see, et vahepeal tuleb autoraadio põgusaks puhkuseks ja südame läikima hakkamise ennetamiseks välja lülitada. Omamoodi naljakas oli ka tähele panna, kuidas näiteks Becketti tsitaatide puhul oli peetud vajalikuks lugeda neid selge iiri aktsendiga (s.h. ka tekstide puhul, mille Beckett kirjutas originaalis prantsuskeelsetena ja tõlkis inglise keelde alles tagantjärele), samas kui Prousti tekstikatked kõlbas ette lugeda laitmatu BBC intonatsiooniga.

Kokkuvõttes tundubki mulle, et audioraamatu formaat töötab kõige paremini puhul, kus raamat on sisuliselt autori monoloog kujuteldavale lugejale: mida vähem erinevad tegelasi, hääli, vaatenurki või emotsioonide vaheldumisi, seda parem. Ajasäästuga seotud praktiline argument on muidugi omal moel veenev, aga samas oli tõeliselt kosutav õhtul hotelli jõudes kotist päris raamat võtta ning seda puhkuseks omaette vaikselt lugeda.

Categories: Lugemine Tags:
  1. Rihard
    29. november, 2010 kell 13:54 | #1

    Austatud härra Tarmo Jüristo, kes te olete pankurihingega raamatusõber. Mul oleks teile avalikud küsimused seoses teie väljaütlemistega. Nagu näiteks (Nii veetsingi paar nädalat tagasi mõned õhtupoolikud gigapediast mp3-faile piraatides ning kõrvetasin endale kolme CD-karbi jagu plaate, nii ilukirjandust kui muud.)
    1) Kas selline raamatute piraatlus on teie rahakotile nii koormav, et ametlikult te neid audioväljaandeid soetades laostate ennast ja ei saa Euroopas autoga enam ringi sõita?
    2) Kas selline piraatide tirimine netist ei kuulu mitte autorikaitse valdkonda ja te lihtsalt näitate avalikult oma üleolekut loometööga tegelevate inimeste suhtes? Te ju varastate nende tagant.
    3) Kui need kaks eelmist minu väidet olid ekslikud, siis sooviks ma teada, et äkki on see kirjastuse poolt propakeeritav maailmakäsitlus oma kodulehel blogivatele huvilistele? Järsku on see kirjastuse Varrak`u ametlik poliitika mida te harrastate ja reklaamides loometöötajate tagant varastamist nende kodulehel te lihtsalt esindate seda maailmakäsitlust?
    Vaeseid kirjanikke esindades oleks hea meel teada mida teie tegevusest arvab näiteks autorikaitse.

  2. 29. november, 2010 kell 15:33 | #2

    @Rihard

    Tervist.

    Kõigepealt olgu vast õiendatud see, et ma kirjutan siin blogis ainult enda nimel ning mul pole mingeid sidemeid ei Varraku ega ühegi teise kirjastusega. Samuti pole ma tänase seisuga juba teist aastat enam pankur, aga on rõõm näha, et see endiselt inimesi häirib :).

    Tegelikult on teema muidugi oluline ja vääriks eraldi pikemat käsitlust — sest audioraamatute netist tõmbamine on vaid pisike kild väga palju suuremast jäämäest, mis on seotud raamatute digitaalseks muutumisega. Sisuliselt seisab raamatutel ja kirjastamisel lähiaegadel ees täpselt sama raske ja kivide-kändudega teekond, mille muusika- ja filmitööstus on suuremalt jaolt juba läbi pidanud käima ja mis on toonud endaga kaasa päris põhjalikud muutused selles, kuidas muusikat ja filme levitatakse ning tarbitakse ja kuidas autoritele loomingu eest tasutakse. Ja siin kaldun ma arvama, et teemast lihtsalt peenetundeliselt vaikides või inimesi internetist asjade mahalaadimise eest hurjutades see asi ei lahene - või vähemalt ei lahene autoritele ja kirjastajatele sobivas suunas. Pruugib vaid kiirelt guugeldada näiteks “epub collection”, et hoomata, kuhupoole asjad praegu liiguvad — ja olgu siin öeldud, et google on selles osas veel väga vilets ja nüri tööriist.

    Tegelikult ei ole muidugi ju tegemist mingi interneti ja e-lugerite tulekuga tekkinud nähtusega. Vast suurem osa meist — isegi need, kelle moraalne kompass on sedalaadi piraatluse suhtes väga tundlik — on kunagi kassetmakiga raadiost lugusid lindistanud või raamatupeatükist masinaga koopiaid teinud. Digitaalne raamatuformaat ning internet eemaldavad lihtsalt kaks seni olulist barjääri: paberraamatu formaadieelise ning kättesaadavuse. Üldise lugemuse seisukohalt on siin ju tegemist vägagi tervitatava nähtusega, nüüd jääb lihtsalt välja mõelda, kuidas kogu see asi selliselt toimima saada, et ka autorid ja kirjastajad oma töö eest makstud saaksid ning ilmselt tasuks siinkohal hoolikalt silmas pidada eelkäijate (varemmainitud muusika- ja filmitööstus) nii ämbreid kui õnnestumisi. Need, kes on raamatute peale varasemalt raha kulutanud on vast valmis seda ka edaspidi tegema — vähemalt võin ma seda kindlasti enda kohta kinnitada.

    Kogu sel teemal käib praegu muidugi üks suurem piiride kompamine ja positsioonide valik, mis toob kaasa erinevaid rohkem või vähem koomilisi olukordi: näiteks müüb amazon.com oma Ameerika klientidele e-raamatuid valdavalt fikseeritud hinnaga $9.99 tükk, samas, kui Eestist ostes tuleb sama asja eest maksta tüüpiliselt ca. 15 dollarit. Piisab aga vaid sellest, et märkida amazoni lehel oma asukohaks Ameerika Ühendriigid, kui ühtäkki kõikide raamatute hind ka Eesti ostjale 5 dollarit kukub..

Kommentaarid on suletud.