Esileht > Kirjandusteooria, Kriitika, Lugemine, Uudisteos > Kui teosed vahetaksid autorit?

Kui teosed vahetaksid autorit?

25. november, 2010 Marek Tamm
Pierre Bayard, "Et si les œuvres changeaient d'auteur?" (2010)

Pierre Bayard, "Et si les œuvres changeaient d'auteur?" (2010)

Uus Pierre Bayard’i raamat on frankofiilsele kirjandussõbrale umbes midagi sellist, nagu Beaujolais nouveau veinisõbrale või Woody Alleni uus linateos cinéphile‘ile – iga-aastane elamus, millest on kerge sõltuvusse jääda. Viimased kümme aastat on Bayard peaaegu igal kalendriaastal rõõmustanud oma austajaid uue raamatuga, mis suudab kirjandust avada mõne tavatu nurga alt. Ja pole näha, et tema ideedeallikat ähvardaks kuivaks jäämine. Siin blogis olen juba jutuks võtnud kaks tema raamatut – “Ennetav plagiaat” (2009) ja “Homne on kirjutatud” (2005); eesti keeles saab seni lugeda ainult üht tema teost – “Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” (2007, e.k. 2008, tlk. Tanel Lepsoo).

Tänavune nouveau Bayard jõudis raamatupoodidesse mõned nädalad tagasi, ja mõistagi tõstsin selle kohe endale ette, kui võimalus avanes. “Kui teosed vahetaks autorit?” (Et si les œuvres changeaient d’auteur?) avab oma taotluse juba pealkirjas: Bayard paneb ette lugeda raamatuid nii, nagu need oleks kirjutatud kellegi teise poolt, kui me tavaliselt arvame. Tema lähtekoht on lihtne: autori nimi ei funktsioneeri teoses kunagi pelgalt pärisnimena, see ei viita üksnes konkreetsele isikule, vaid teatavale loomingulisele tervikule või tõlgendushorisondile, mida Michel Foucault nimetas oma tuntud essees “Mis on autor?” (1969), autorifunktsiooniks. Foucault seletab näitlikult:

Kui ma avastan, et Shakespeare polegi sündinud majas, mida tänapäeval selle pähe vaatamas käiakse, siis on tegu muutusega, mis mõistagi autori nime toimimist ei muuda. Aga kui tehtaks kindlaks, et Shakespeare ei olegi kirjutanud “Sonette”, mida tema omadena tuntakse, on tegu juba teist laadi muutusega: see ei jäta enam autori nime toimimist mõjutamata. Ning kui tõestataks, et Shakespeare kirjutas Baconi Organon‘i – lihtsalt sellepärast, et Baconi ja Shakespeare’i teosed kirjutas üks ja sama autor –, siis oleks tegu kolmandat laadi muutusega, mis muudaks täielikult autori nime toimimist. Seega ei ole autori nimi päris samasugune pärisnimi nagu teised. (Vikerkaar, nr. 11/12, 2000, tlk. Katre Talviste).

Bayard mängib oma raamatus niisiis läbi terve rida eksperimente teostega, mille autorluse ta võtab ringi omistada. Oma näited liigitab ta kolme rühma. Esimeses osas peatub ta teostel, mille autorlus ongi ebakindel: nii analüüsib ta Samuel Butlerile tuginedes “Odüsseiat” kui teost, mille on kirjutanud anonüümne kreeka naispoeet, “Hamletit”, mille autoriks on briti aadlik Edward de Vere, “Don Juani”, mille on kirja pannud Pierre Corneille.

Pierre Bayard

Pierre Bayard

Seejärel, raamatu teises osas, lahkab Bayard juhtumeid, kus autor on ise leiutanud endale edukalt teise identiteedi, nagu näiteks Romain Gary, kellel õnnestus teha väga edukat kirjanikukarjääri Emile Ajari nime all, avalikustades alles postuumselt oma loomingulise kaksikelu, või siis Boris Vian, kes avaldas menukaid krimiromaane ameerika kirjaniku Vernon Sullivani pähe, esinedes ise vaid tema teoste tõlkijana. Viimane näide on seda pikantsem, et Sullivani vägivallarohke teos “Ma sülitan teie haudadele” kaevati kohtusse ja kuna tõendite hulgas nõuti välja ka raamatu ingliskeelne “originaal”, siis ei jäänud Vianil muud üle, kui see ise valmis kirjutada. Bayard resümeerib vaimukalt: “Niisiis leiame ennast silmitsi erandliku juhtumiga raamatust, mille kirjutamisele eelnes selle tõlkimine” (lk. 66).

Viimases, raamatu kõige mängulisemas osas võtab Bayard aga kriitiliselt analüüsida järgmisi teoseid: Franz Kafka “Võõras”, Lev Tolstoi “Tuulest viidud”, Sigmund Freudi “Eetika” jt., ent samuti Alfred Hitchcocki filmi “Soomuslaev Potjomkin” ja Robert Schumanni maali “Karje”. Ei hakka neid vaimukaid käsitlusi siin refereerima, kinnitades vaid lugejana, et selline autorivahetus aitab tõesti teosed otsekui uuele elule, andes kinnitust tõsiasjast, et kui vahetame kunstiteose autorit, siis ei muutu sellest pelgalt autori nimi, vaid tegelikult kogu teos, täpsemalt meie tõlgendus sellest. Ehk nagu Bayard ise kirjutab “Odüsseiaga” seoses: “Autori leiutamine ei ole pelgalt ajaloolise lünga täitmine, vaid samavõrd loomistöö, millest võidab kogu kirjandusteos” (lk. 24). Ja teisal: “Autori vahetamine innustab mõtlema meie enda subjektiivsele kohalolule teoses, mida loeme” (lk. 150).

  1. 25. november, 2010 kell 11:55 | #1

    Bayardi tuleks rohkem eesti keelde tõlkida. Ühest on vähe.

  2. kris
    28. november, 2010 kell 06:55 | #2

    @Tiina
    Jaa, nõus.
    Hr Tamm võiks siiski isuäratajana natukenegi refereerida, praegu jäi asi ikka veidi üldiseks ja hämaraks.

  3. Mikk Grīns
    7. detsember, 2010 kell 11:51 | #3

    Soomuslaev Potjomkini looja oli ju ikka Sergei EIsenstein :-)

  4. Marek Tamm
    Marek Tamm
    7. detsember, 2010 kell 13:49 | #4

    @Mikk Grīns
    Jah, ja Kafka vist ei kirjutanud “Võõrast” ja Tolstoi “Tuulest viidut” ;-)

  5. küsimus
    10. detsember, 2010 kell 14:00 | #5

    Alustasin just Juhan Smuuli “Puhastuse” lugemist. Kas küündib see teos humaansusega vapustanud Peeter Sauteri “Kadri.Kasuemani” ?

  6. 10. detsember, 2010 kell 15:06 | #6

    Ma ei kõrvutaks Smuuli “Puhastust” Sauteri “Kadri. Kasuemaga”, pigem soovitaksin “Puhastuse” kõrvale lugeda Kenderi “Ivan Oravat”.

  7. küsimus
    15. detsember, 2010 kell 16:48 | #7

    @Marek Tamm
    nojah, Kenderi “Oravat” meie raamatukogust saada ei õnnestunud, tuli järjekorda panna. Soovitati Krossi “Rusikaid”, pidi palju naerda saama.

  8. 15. detsember, 2010 kell 19:11 | #8

    Kui Kenderi “Orav” meeldis, siis ma omalt poolt lisaks filmisoovitusena Veiko Õunpuu “Detsembrikuumuse”, mis samuti heidab pilgu üksikisiku eksistentsiaalsele ängile ajaloosündmuste keerises.

Kommentaarid on suletud.