Esileht > Kriitika, Uudisteos > Lugu kahest linnast

Lugu kahest linnast

29. november, 2010 Tarmo Jüristo

China Miéville’i nimi on äärepealsema kirjanduse austajatele juba mõnda aega väga hästi tuttav, kuna tema raamatud esinevad iga-aastaselt erinevate prestiižikate ulme- ja fantasy-kirjanduse auhindade võitjate nimekirjades. Miéville’i mullune ja seni värskeim romaan, The City & the City, ületas tänavu aga vast ka üldisema uudisekünnise, tehes samal aastal BSFA, Hugo ning Arthur C. Clarke’i auhindade võitmisega (lisaks veel ka nominatsioon Nebula shortlistis) sisuliselt puhta vuugi. Selle järgi võiks järeldada, et tegu on silmapaistva ulmeromaaniga — mis oleks aga mõnevõrra ekslik, või siis täpsemalt öeldes ühekülgne vaade.

Kuna poodides peab raamatud žanrite järgi riiulitesse paigutama, siis parema puudumisel liigitatakse Miéville’i loomingut kõige sagedamini tõepoolest ulme ja fantasy alla — mis aga on umbes sama täpne, kui paigutada sinna nt. Kurt Vonnegut või H. P. Lovecraft. Miéville ise leiab, et žanriliselt oleks tema raamatute kohta kõige tabavam määratlus new weird, kuid samas on ta maininud, et loodab oma elu jooksul kirjutada raamatu igas žanris. See žanrite segamise ning nende omavaheliste piiride ähmastamise taotlus on selgelt nähtaval ka The City & the City puhul, mis vormilisest küljest on tegelikult pigem krimi- kui ulmeromaan.

Miéville - The City & the City

Romaani tegevus leiab aset kuskil Ida-Euroopas — kuigi Miéville ei identifitseeri täpset piirkonda, leiab loost hulgaliselt otsesemaid ja kaudsemaid vihjeid, mis viitavad endise Jugoslaavia kanti. See on aga vaid üldisem (kuigi romaani sügavamate teemade seisukohalt siiski väga oluline) taust. Konkreetsemalt lähevad sündmused liikvele sellest, et kuskilt Besźeli-nimelise linna tühermaalt leitakse noore naise surnukeha. Eeldatavat mõrva asub uurima stiilipuhtalt hardboiled inspektor Tyador Borlú, kuid peatselt hakkab tüüpilisest politseipõnevikust läbi kumama veidraid noote ning tasapisi selgub lugejale, et Besźel on üks väga omapärane koht. Tahtmata siinkohal kellegi lugemis- ja avastamisrõõmu ära rikkuda jätan ma selle teema hetkel siiapaika, soovitades lugejail vaid veidi kannatust varuda, kui kõik asjad koheselt päris selged ja arusaadavad ei tundu — ühel hetkel saavad kõik niidiotsad kokku seotud.

The City & the City võib meeldida või mitte meeldida, kuid kahtlemata on tegu väga originaalse romaaniga, mis lisaks kõnetab hoolikat lugejat veel ka mitmel erineval tasandil. Kui esmapilgul on tegu veidrate sugemetega pehme ulme ja krimiromaani vahele paigutuva jutustusega, siis loo hargnedes koorub sealt välja väga teravapilguline ja ühiskonnakriitiline (mis muidugi on ulme puhul praktiliselt de rigeur) vaade meie tänapäevale. The City & the City kutsub meid mõtlema riikide, rahvuste, kultuuride ja religioonide omavaheliste piiride peale aina enam piirideta maailmas, kus võõrastega on võimalik mitte kokku puutuda vaid neid ise märkamata ning nägemata jättes. Ja see on teema, mis ei ole kuidagi omane pelgalt endisele Jugoslaaviale. Ka vanas Euroopas oli alles hiljuti leida otseses mõttes jagatud linnu, nagu nt. Berliin või Belfast ning The City & the City võiks panna meid uue pilguga vaatama ka Pariisi, Londoni, Amsterdami — või Tallinna peale. Selles osas on rõõm ära märkida, et kuuldavasti on The City & the City peatselt Kristjan Jaak Kanguri tõlkes ka eesti keeles ilmumas.

The City & the City pakub lisaks põnevale lugemisele veel ka hulgaliselt leidmisrõõmu erinevate kirjanduslike vihjete ja viidete osas, alates raamatu pealkirja Dickensi-allusioonist ja lõpetades erinevate kaugemate stiililiste sarnasustega mitmete teiste rohkem ja vähem tuntud kirjanikega. Eraldi tasub vast ära mainimist üks spetsiifiline kirjanduslik kummardus: raamatu epigraaf pärineb Poola juudist kirjaniku Bruno Schulzi lühiloost “Kaneelipoed” (Sklepy Cynamonowe) ja kõlab nii:

Sügaval linna südames avanevad nii-öelda topelttänavad, kaksiktänavad, valelikud ja viirastuslikud tänavad.

Selle tsitaadi sügavam seos romaaniga selgub alles raamatu lõpuosas ning on seotud tõsiasjaga, et Bruno Schulz sai 1942. aastal oma kodulinnas surma, kui Gestaapo ohvitser ta tänaval maha lasi, kuna ta oli jalutanud mittejuutidele mõeldud linnaossa.

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
  1. 29. november, 2010 kell 11:54 | #1

    Miéville tekitab lugedes iga kord tunde, et teda tahaks tõlkida. Aga kes teda Eestis kirjastaks - või ostaks?

  2. 29. november, 2010 kell 11:55 | #2

    Nojah, kõigepealt jõudsin kommenteerida ja siis alles nägin märkust peatse ilmumise kohta. Väga tore, ootan põnevusega.

  3. 29. november, 2010 kell 19:01 | #3

    Muide, ma just konkreetselt The City & the City puhul mõtlesin, et seal on ikka päris tõsiseid tõlkepähkleid — eeskätt selline romaani seisukohalt väga oluline neologism nagu “unseeing”, millele päris täpset tõlkevastet eesti keelde ju ei olegi.

  4. Juhan Raud
    30. november, 2010 kell 01:29 | #4

    “Kuna poodides peab raamatud žanrite järgi riiulitesse paigutama, siis parema puudumisel liigitatakse Miéville’i loomingut kõige sagedamini tõepoolest ulme ja fantasy alla — mis aga on umbes sama täpne, kui paigutada sinna nt. Kurt Vonnegut või H. P. Lovecraft.”

    Ehk siis suht täpne, ma ütleks! Või oli see viisakas viis öelda, et tegelikult pole ikkagi tegemist ulmega? ;) Ai-ai… Kuigi jah, eks see linnapaar ka paras krants ole… taotluslikult, mõistagi. Ning vanameister Lovecraft oli samuti pigem horror kui science fiction, kuigi tema limuskitel on tihti ikka vägagi kosmiline päritolu. Kui ma proovisin leida, mida Miéville ise žanri/ulme/fantastika-kirjanduse kohta arvab, komistasin hoopis sihukese asja otsa: http://en.wikiquote.org/wiki/China_Mi%C3%A9ville

    Päris hea kraam… ehk siis ilmneb, et ta näeb end hoopis sürrealistina? :D

  5. 30. november, 2010 kell 02:53 | #5

    @Juhan Raud

    Kui nt. “Tšempionide eine” on ulmeromaan, siis tõesti ongi täpne — aga see täpsus tuleb selle hinnaga, et sci-fi žanr tuleb päris avaraks venitada ja nii jõuame me tagasi Nabokovi kuulsa iroonilise märkuse juurde, et Shakespeare’i “Torm” peaks kõigi tunnuste alusel tegelikult ulmenäidendiks liigituma. Niisamuti tuleks selliselt nt. ka Kafka ulmeriiulitele kolida jne.

    Linnapaar on kahtlemata taotluslikult krants ning nagu sellelt Wikiquote-i lehelt ilmneb, on seda tegelikult ju ka Miéville ise. Ta on žanrikirjanik, keda on väga keeruline ühessegi konkreetsesse žanrisse ära raamistada. Ning see sürrealismi-sümpaatia on ilmne ju ka sellestsamast Bruno Schulzi tsitaadist ning näiteks selles intervjuus nimetab Miéville ise Schulzi koos Kafkaga oma peamiseks kirjanduslikuks mõjutajaks.

  6. 3. detsember, 2010 kell 21:36 | #6

    Vaadates BAASis (http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=3610&krit=Vorm) tema romaanidele kirjutatud arvustusi, siis see küll üldiselt ei tekita tunnet, et tahaks hirmsasti lugeda. Omast kogemusest võin öelda, et tekst on stamplik ja tüütu, ideed teise käe omad.

  7. Tiit Aleksejev
    Tiit Aleksejev
    3. detsember, 2010 kell 22:03 | #7

    Bruno Schulzist, kellelt pärineb raamatu epigraaf. “Kaneelipoode” ei ole päris õige lühilooks nimetada, tegemist on novellikoguga. Võimas kirjanik, Kafkaga võrreldav. Väidetavalt jäi Schulzist maha “Messiase”-nimelise romaani käsikiri, mida on Ida-Galiitsiast edutult otsitud. Teda kaitses muide üks teine Gestapo ohvtser, kelle elamist joonistamisõpetajana töötanud Shculz kaunistama pidi. Tulistajal ei andnud hing rahu.

  8. 4. detsember, 2010 kell 01:18 | #8

    @Tiit Aleksejev

    “Kaneelipoed” on ka selle ühe konkreetse lühiloo pealkiri, kust see epigraaf pärineb. Ingliskeelses versioonis on kogumiku pealkirjaks muide “The Street of Crocodiles”. Aga Schulzi suuruse osas väga nõus, “The Steet of Crocodiles” on kindlasti üks minu selle aasta suuremaid lugemiselamusi.

    MF: vaatasin kiirelt viidatud arvustusi, ja kui üks neist algas sõnadega “Kommarist kirjatsura China Mieville on oma loo…” siis see küll üldiselt ei tekitanud tunnet, et oleks tahtnud hirmsasti edasi lugeda ;) Aga tore, kui inimestel on erinevaid arvamusi ja et kõik pimesi auhindade sabas kiitust ei laula.

Kommentaarid on suletud.