Esileht > Lugemine, Vana klassika, Vanaraamat > Mida ja kuidas lugeda – igihaljaid juhtnööre

Mida ja kuidas lugeda – igihaljaid juhtnööre

9. detsember, 2010 Marek Tamm
Charles Richardson, "Raamatute valikust" (tlk. Oskar Peterson, 1925)

Charles Richardson, "Raamatute valikust" (tlk. Oskar Peterson, 1925)

Hiljuti jäi mulle antikvariaadis silma üks raamatuke, täpsemalt selle pealkiri: “Raamatute valikust ja sellest, kuidas neid lugeda, et nad tooksid meile kasu”, ilmumisaastaks 1925, autoriks Charles Richardson (1851–1913), tõlkijaks Oskar Peterson. Kahjuks ei ütle mulle tõlkija nimi midagi, ent veebis jäi silma see, et aasta hiljem üllitas ta veel ühe (ja viimaseks jäänud) tõlke samast vallast: Emile Faguet’ (1847–1916) raamatu “Kuidas lugeda” (mõlemad tõlked on tehtud vene keele vahendusel). Panin raamatu niisiis ostukorvi, lugesin ta kodus kohe läbi ja mõtlesin, et luhtunud lugemisaasta meenutuseks jagan huvilistega siin blogis mõnda ilmekamat lõiku. Nende lugemisel tasub mõistagi silmas pidada, et Richardsoni raamat ilmus originaalis juba 1881. aastal (pealkirja all The Choice of Books).

Teos algab põgusa peatusega lugemise sihil ja harjumusel, III peatükk tõstatab aga küsimuse “Mida peaks lugema”. Hakatuseks seisab: “Peab meeles peetama, et raamatud on lugejate jaoks, mitte lugejad raamatute jaoks.” (lk. 11) Jätkates: “Tarvis on lugeda tarvilikku, mitte koormates oma meelespidamist üleliigsega.” (lk. 12) Raamatute valiku osas antakse nõu: “Meie arvamise järele on raamatute valikus ainsaks õigeks juhtnööriks täieline isikliku algatuse ja suuremate autoriteetide arvamiste kokkukõlastamine.” (lk. 15)

Järgmine peatükk on pühendatud küsimusele “Millal lugeda”. Siin tõdetakse sissejuhatuseks: “Aja jaotamises võiksid hea nõu anda sakslased, kes mõttetöö alal on saavutanud hiilgavaid tagajärgi.” (lk. 21) Pärast mõningast arutlust jõuab autor järeldusele, et igaüks peaks päevas lugema vähemalt kaks tundi. “Mõned ehk tähendavad, et kaht tundi päevas on ikkagi liiga vähe. Muidugi oleks veel parem pühendada lugemisele neli tundi, kuid neljatunniline päevas töötamine tooks kaasa enesega kahtlemata suuri kõikumisi oma korrapärasuses; sellepärast nõuangi ainult kahetunnilist korrapärast tööd igapäev.” (lk. 22–23)

Edasi võetakse vaagida küsimust “Kui palju lugeda”. Siin toonitatakse vajadust hoiduda kerglasest lektüürist: “Kerge lugemine paneb seisma mõistuse arenemise, lämmatab tungi kõrgemate ideaalide järele, surmab energia. Kui mitmed meie noortest vigastavad ja teevad sandiks omad mõistuse ja kõlbelised jõud, neelates alla varastest aastatest peale kergemeelseid või keskpäraseid teoseid!” (lk. 25) Kuid ka häid raamatuid tuleb lugeda nii palju, et nende üle jõuab järele mõelda: “Kasu ei too mitte ainult raamat, vaid ka tema üle järelmõtlemine.” (lk. 26) Ja veidi edasi: “Inimestel, kes on kõvasti tööga seotud, peab raamatute valik olema piiratud ja kui nad ohverdavad oma vaba ajanatukese halbadele raamatutele, siis hukkavad nad sellega enese suhtes surematud teosed.” (lk. 26)

Jättes mõned peatükid vahele, tundub huvitav VII peatükk, teemal “Kasu märkuste tegemisest”. Siin toonitatakse pikalt, kui vajalik on teha lugemise käigus märkmeid, tsiteerides selle seisukoha kinnituseks kellegi Thomas Fulleri sõnu: “Peatähtsus lugemisel ei seisne mitte selles, mida ja kuidas meie loeme, vaid selles, kuidas meie suhtume loetusse.” (lk. 37).

Edasi võetakse jutuks oma maitse arendamine (”Püüdke ikka edendada ja parandada oma maitset, et suudaksite võimalikult rohkem aru saada suurte klassikute töödest”, lk. 45), räägitakse luule lugemise tähtsusest (”Luule – see on Jumala hääl inimeses. Kõigil meist ei ole seda omadust, kuid kõik võivad seda kuulda ning vastu võtta”, lk. 49), lubatakse mööndustega viljeleda ka põgusat lugemist, toonitatakse tõlgete tähtsust, kiidetakse ühislugemist ja viimaks rõhutatakse “raamatute muretsemise vajadust”: “Igaühel peab olema oma raamatuid. Keegi nimetas tabavalt maju, kus pole raamatuid, kirjanduslikeks kõrveteks. Ja kui tihti leidub sarnaseid maju! Vaatamata meie üldise lugemisoskuse peale, näeme palju sagedamini kallihinnalisi, mugavaid toasisseseadeid kui korralikku raamatukogu. Sellepärast pole midagi imestada, et tihti rikkuse ja toreduse keskel elavad vaimlised kerjused.” (lk. 64). Selle ilusa ja endiselt aktuaalse mõttega Richardsoni tsitaadipõimiku lõpetangi.

Categories: Lugemine, Vana klassika, Vanaraamat Tags:
  1. Bookworm
    9. detsember, 2010 kell 17:28 | #1

    See tõi mulle meelde, et mul on ka kodus midagi väga sarnast, kunagi Londonist ostetud faksiimile 1893. a. väljaantud raamatust “Everybody’s Book of Correct Conduct, being The Etiquette of Every-day Life” (Igaühe õige käitumise raamat - olles igapäevaelu etiketiks). Autoriks keegi M. C. Muude praktiliste näpunäidete (nt. kuidas korrektselt äri ajada, naise ja mehe kohustused, kuidas riietuda ja kuidas söögilaua ääres käituda, hobust juhtida jne.) kõrval antakse ka viiel leheküljel nõu, kuidas õigesti lugeda. Võib-olla oli autorile eeskujuks Richardsoni raamat, aga huvitav on see, et seda soovitati kõikidele džentelmeniks pürgijatele.
    Nt. on ôige meeles pidada, et ehkki keegi ei jõua läbi lugeda kõiki häid raamatuid, mis kirja on pandud, ka pikima eluaja jooksul, võib ometigi, pühendades iga päev teatud aja tõelisele uurimistööle, palju häid raamatuid läbi lugeda.
    On õige teada, et ilukirjandus on üks parimaid lõdvestumise vorme.
    On õige aru saada, et miski ei nõrgenda meeletugevust (powers of the mind) kergemini kui pidev kerglase ja rumala kirjanduse lugemine.
    Veel soovitatakse lugeda Byroni luulet ja meenutatakse, et raamatut saab maitsta nagu veini – kui ühest klaasist veinist piisab, et teada saada, kas vein on hea, nii et oma vaimse tervise suhtes tuleb olla sama ettevaatlik! Niiviisi käitudes saab endale vaistlikult hea raamatukogu muretseda.
    Õige on veel meeles pidada, et parem on lugeda vähe ja põhjalikult, kui lehitseda läbi palju raamatuid.
    Kõik ka tänapäeval täiesti sobivad soovitused, ma leian samuti.

Kommentaarid on suletud.