Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika > Andrei Ivanov “Minu Taani onuke”. “Tuhk”. Reeglid, ajakava, sissejuhatus

Andrei Ivanov “Minu Taani onuke”. “Tuhk”. Reeglid, ajakava, sissejuhatus

20. detsember, 2010 Piret Peiker

Nagu kokku lepitud, algab täna talvine ühislugemine. Täpsustan kõigepealt tegevusplaani ja reeglid.

Loeme juttude eestikeelset tõlget (tlk. Ilona Martson ja Jaan Ross), LR 2010 7/8, palun viidake teksti üle arutades alati sellele väljaandele. Võrdlused venekeelse originaaliga on loomulikult mitte ainult lubatud vaid väga teretulnud.

Sarnaselt suvise ühislugemisega loeme osade kaupa, sedapuhku jaotades raamatu kolme nädala peale kolmeks. Pärast pikemat kaalumist otsustasime, et loeme “Minu Taani onukest” tervikuna ning “Tuhka” poolitatult (osad 1-3, siis 4-6). “Tuhk” ei ole küll pikk tekst, kuid mõtete ja teemade poolest tihe ning poolitamine toimub selle lootusega, et nii jõuab paremini erinevatele aspektidele tähelepanu pöörata ja kõike huvitavat piisavalt arutada. Kuna seekord ei ole tegemist põnevuskirjandusega, siis ei ole põgus ettepoole viitamine täiesti rangelt keelatud, kui keegi leiab, et selle järele on suur sisuline vajadus.

Igal lugemisnädalal avab keegi diskussiooni lühikese postitusega, mis pakub välja mõned küsimused ja arutlusteemad, seejärel on kommentaarium kõigile avatud. Tsiteerides Tarmo suviseid sõnu: “Oodatud on nii pikemad analüüsid kui lühikesed repliigid, nii küsimused kui vastused. [...] Kindlasti ei ole aga eesmärgiks maanduda sügaval tehnilistes ja teoreetilistes debattides, diskussiooni keskmes võiks alati olla ikkagi tekst ja mitte teooria.”

Nüüd siis paar lähtepunkti „Onukese” lugemiseks, millele olete väga oodatud lisa välja pakkuma.

Huvitav oleks teada saada, missuguse kirjutus- või muu traditsiooni seoses teist keegi juttu loeb: kas olete varem lugenud midagi sarnast? kas „Onuke” seostub mõne žanriga, teiste autorite või tekstidega?

Mida te arvate sellest, et minategelane kannab sama nime mis autor? Kas ja kuidas tekst erineks, kui minajutustajal oleks muu nimi?

Kuidas nähakse ja kujutatakse teisi tegelasi? kas nad rühmituvad või vastanduvad millegi alusel? Missugust rolli mängib jutus ruum ja olustik; missuguseid tähendusi loob teose „sümboolne geograafia” - minu arvates seostuvad erinevate paikadega kindlad mõtted, tunded, tegevused.

Kuidas on selles loos üles ehitatud huumor - mida esitab tekst naljakana ja kuidas? mis mõju on huumoril tervikteksti seisukohalt, näiteks kas suudaksite seda kujutleda ka täiesti tõsimeelsena?

Head lugemist ja arutamist!

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika Tags:
  1. 21. detsember, 2010 kell 18:48 | #1

    Minategelase ja autori suhte üle arutamiseks pakub raamat ühe väga selge pidepunkti — lk. 123-125 on leitav Ilona intervjuu autoriga, kus kolmas küsimus täpselt seda teemat puudutabki. See muidugi ei tähenda, et autori enda vastus peaks kuidagi lõplik ja ammendav olema.

    Žanritest rääkides viskaks ma omalt poolt õhku sellise küsimuse: kas “Minu Taani onuke” ja “Tuhk” kuuluvad Eesti kirjandusse? Kas Ivanov on Eesti autor? Kas need on üldse selle raamatu puhul olulised mõõtmed? Minul endal tekkis see küsimus väga lihtsal praktilisel põhjusel — pean oma raamatutest librarything.com-is kataloogi ning “Onukest” sinna sisestades jäin mõtlema milliste siltidega seda siduda.

  2. Piret Peiker
    Piret Peiker
    22. detsember, 2010 kell 12:41 | #2

    Tarmo, väga hea küsimus. Pean tunnistama, et Ivanovi puhul mul seda isegi ei tekkinud, kui oma postitused “Eesti kirjandus” sildiga märgistasin. Aga on tekkinud varem, kui impeeriumite või nende lagunemise hoovustes loodud kirjanduse kultuurikontekstidest olen mõelnud: kas Salman Rushdie on India kirjanik?, kas Paul Mark Scotti “Krooni kallikivi” on India kirjandus? kas Austria-Ungari impeeriumis serblase ja slovaki peres üles kasvanud Sándor Petőfit peetakse ikka õigustatult Ungari rahvuskirjanikuks? kuidas määratleda Kafkat?

    Millal on selline määratlemine üldse oluline mõõde? - üks vastus on, et selleks, et mõista väljamõeldiste aedu, peab kasvõi veidigi tunnetama pinda või pindu, millel need kasvavad (vrd Ivanovi raamatu kaas). Muidugi võib vaielda selle üle, et mis või kus need tähtsaimad pinnad mingi teksti puhul ikkagi on, võibolla üldse mitte mingil geograafilisel territooriumil - ka siin ei pruugi autori enda arvamus lõplik ja ammendav olla. Mõnikord tekib rahvuskirjandusliku kodustamise tõttu ka mingisugune jäik ja kinnistunud arusaam teosest - pilgu värskendamiseks võiks vahel proovida Bayard’i stiilis mängu teemal “kui teosed vahetaksid kodukirjandust”.

  3. Irina Paert
    26. detsember, 2010 kell 00:22 | #3

    This is probably beside the point but I could not find Ivanov’s books in the original Russian in the “Apollo” bookshop. I could not find it through “Krisostomus” either. Well, I have not tried the Russian bookshops yet, but I find it strange that the books by the author which has been nominated for the Russian Booker published in Estonia is so difficult to obtain in Estonia. I have read Zola (Tuhk) on the net, so perhaps I could contribute to the discussion later.
    For now I just want to say that I would find it difficult to categorise Ivanov as “Eesti kirjandus” ( I am sure he would find it quite ironic as well). None of the authors Piret has mentioned wrote in the language of their “ethnic” origins…

  4. 26. detsember, 2010 kell 03:14 | #4

    @Irina Paert

    Kas “Tuhk” ja “Minu Taani onuke” on üldse ramatutena ilmunud, olgu see siis inglise või vene keeles? LR versioon on tõlgitud ajakirjast ning Vene Bookeri nominatsiooniks oli üldse “Путешествие Ханумана на Лолланд”, mis küll tundub ka Apollos leitav olevat (http://www.apollo.ee/product.php/9789985834411).

    Autori kuulumine või mittekuulumine mingisse kirjanduslikku traditsiooni, olgu see siis rahvuslik või mõni muu, on muidugi väga keeruline ja mitme otsaga küsimus, mida vast ei saa lahendada ühegi sellise lihtsa kriteeriumiga, nagu näiteks tegevuse toimumiskoht, autori rahvus, päritolu, sugu, keel vms. Hiljuti oli samal teemal ju hea näide põhjanaabrite juurest, kui ootamatult selgus, et tänavuse Finlandia auhinna kuue finalisti hulka oli juhtumisi lipsanud Alexandra Samela, kes ei olnud Soome kodanik. Samuti võiks nii ju ka küsida, et kas nt. Isaak Babel saab kuuluda vene kirjandusse? Või kas R. K. Narayan või Chinua Achebe ei ole kuidagi “päris” India või Nigeeria kirjanikud, kuna nad kirjutasid inglise keeles? Või kas see, et Beckett kirjutas oma kuulsaimad teosed prantsuse keeles ja Prantsusmaal elades teeb temast vähem Iiri kirjaniku?

    See kas Ivanov on Eesti kirjanik või mitte vast aga polegi eraldi kuigi huvitav teema — nagu Piretki märkis võiks sellega seoses püüda mõelda sellele, kuidas täpselt “Onuke” Eesti kirjanduse ja Eestiga suhestub. Selle teema tõsisemaks lahkamiseks pakub “Tuhk” tegelikult paremat materjali kui “Onuke”, teisalt aga tundub mulle, et suhe Eestiga on mõlemas jutus väga oluline dimensioon.

    Rääkides suhestumisest teiste kirjanike ja žanritega pean tunnistama, et minul tekkis “Onukese” puhul väga tugev assotsiatsioon juudi kirjandusega — nagu näiteks Jaakov Šabtai (”Onu Perets tõuseb lendu”), Isaac Bashevis Singer (”Spinoza of the Market Street”) või Bruno Schulz, kes kõik on kirjutanud tugeva situatsioonikoomika kuid samas väga nukra alatooniga lugusid.

  5. elo
    26. detsember, 2010 kell 12:07 | #5

    Mulle jäi silma, et AI tekitab neis lugudes sellise tüübi v mõiste nagu ‘baltivenelane’, ‘Tuhas’ annab peategelane sellele lausa definitsiooni (nt lk 99, aga ka mujal). Järsku võiks olla siis baltivene kirjandus ka - vb ei olegi nii oluline, kas läti v eesti, oluline on mingi ambivalentne, ehk isegi mõlemas suunas eitav suhe rahvusmaa ja sünnimaa vahel (isa- ja emamaa?). Ainuke eesti kirjanduse osa, millega minul assotsiatsioon üldse tekkis, oleks ehk eesti pagulaskirjandus. Aga kas siingi see ‘eesti’ nii määrav on, pigem ikka pagulus.

  6. 26. detsember, 2010 kell 15:25 | #6

    Kirjanik, kes kõnetab mind sellisel viisil, läbi sellise konteksti, ei ole minu jaoks kuidagi vähem eesti kirjanduse kaardil kui Mati Unt. Siin võib lihtne olla sassi ajada omavahel eesti kirjandust ja uue Eesti Vabariigi aegset kirjandust, koos kõigi sellest tulenevate rajajoonte ja stressidega. See oleks ikka väga lühikese perspektiivi vaade muidugi. Ja mingis mõttes sellest ajastu vahetumisest ju ka Ivanov kirjutabki (seda küll Tuhas).

    Avastasin üllatusega, et ma olen elanud ühe suve Tallinnas Kalamajas, paari tänava kaugusel sellest kohast, kus elas ka Ivanov, sealsamas, saja meetri kaugusel on nüüd ka mälestustahvel Dovlatovile. Ma olin siis teises klassis ja minu ainus Tallinna sõber tollel ajal oli umbes minu vanune vene poiss Aleksander või Andrei, kes elas teisel korrusel. Keelt eriti oskamata, saime siiski päris hästi räägitud ning selle poisi vanemad olid täpselt sarnased Ivanovi vanematega, ma isegi juhtusin pealt nägema, kuidas nad kaklesid. Mängus oli kööginuga ja puha.

    Ehmatusega mõtlesin korraks, et äkki ma olen Ivanovi tundnud, kuid ma saan aru, et ta on siiski vist minust vanem ja elas vahepeal Kalevi tänavas, mitte Salme tänavas.

    Mida ma sellega tahan öelda, et mitte ainult selle imeliku detaili tõttu, vaid lehekülg lehekülje haaval kõnetab Ivanov mind spetsiifiliselt läbi Eesti konteksti, laob layereid, mida saan lugeda just mina ning mitte keegi teine, kes pole kunagi seda ühist kogemust jaganud. Kui Ivanov pole eesti kirjanik, siis kes olen mina?

    Loomulikult on ka selliseid teoseid, mis räägivad Eestist ja tabavad Eesti spetsiifikat nagu Carl Mothander ja tema raamat Parunid, Eestlased, Enamlased, mida on Eesti kirjanduse hulka raskem nimetada, nagu ka Hemingway ühelõigulist vaatlust eestlaste ümbermaailmareisi kire kohta. Esimesel juhul selle pärast, et tegemist on selgelt defineeritud outsideri vaatega (baltisaksa kultuuri dokumenteerimine muidugi lisab veel eraldi rea), teisel juhul lisaks veel ka sellepärast, et see lause on ilmselt puhta juhuslikult raamatusse sattunud umbes nagu talvemaastikul leevikese kireldamine ei tee raamatut veel raamatuks leevikestest.

    On palju asju, mida siinkohal tahaks öelda, kasvõi seda, et kui keegi ei peaks tahtma, et teda eesti kirjandusena vaadatakse, siis ei ole minu ega teiste asi seda jõuga nina alla hõõruda. Teistest rahvustest Eesti inimeste identiteet on tohutult keeruline ja hell teema ning see on ka nende jutustuste puhul võib olla see, mis võiks mõni kirjandusõpetaja neid Eesti koolides lugeda anda (programmivõtmiste suhtes tasub muidugi skeptiline olla).

    Kuid tuleme nüüd Undi juurde tagasi, mispoolest on see Eesti mehe positsioon nii tohutult erinev jutustuses Tühirand? Ainult selle poolest, mismoodi hiljem ajalugu pöörduma hakkas. Ning see on ka meie ajalugu, millest kirjutab ka meie kirjandus ja millest juhtumisi kirjutab Ivanov veel eriti hästi.

    Sarnasusi veel? Ivanov sarnaneb, kuid on kraad erinev Dovlatiovist, kuna Dovlatov oli siin rohkem outsider. Naljakal kombel võib väikese nihkega aga näha Ivanovis isegi Juhan Liivi. Seda vist nüüd keegi ei oodanud?

    P.S. Üldiselt ma muidugi arvan, et kirjanike jagamine mingite rahvuse kultuuriala “kuuluvusse” on täiesti viljatu projekt. On olemas rahvuskultuuri selgelt ehitada proovivad teosed, mida võiks nimetada rahvusliku ala- või ülatooniga kirjanduseks, kuid kõik ülejäänu riskib lahterdades kaotada suure osa oma särast, tähendusväljast jne.

  7. Peep Ehasalu
    26. detsember, 2010 kell 16:41 | #7

    Lahke jõuluvana tõi mullegi raamatu ja Minu Taani onuke sai just läbi loetud. Eelnevale jutule lisaks paralleel viimati põhjalikult läbi hekseldatud Oksasega: servamisi on Onuke võrreldav Puhastusega, kuid otseseid paralleele võib leida Stalini lehmadega. Kui Ivanov ei kõneta vähemalt meie üleminekuaja põlvkonda, siis keda ta veel peaks kõnetama? Lääne kirjanduse kontekstis saab ta hoopis teise, võibolla laiema tähenduse juuretusest, Eesti lugeja (ja tegelikult endise nõukogude lugeja) jaoks on see aga äratundmiskoht, enda püüdluste ja alanduste peegeldus.
    Täiesti eraldi ja läbivalt on siin kunsti teema, selle tegemine, tajumine ja roll identiteedis. Nii võiks seda lugeda ka kui äraspidist kunstnikujutustust. Kirjanduslikus mõttes oleks selle teema analüüs samuti huvitav.
    Oksanen ja Ivanov on minu jaoks mõlemad Eesti kirjandus, ehkki üks oleks justkui rohkem Soome kirjanduse esindaja (ja selles kontekstis loetav) ja teine venelane (või baltivenelane). Leedukad kirjutavad kõik korra Leedust läbikõndinud rahumeeli osaks enda ajaloost, me millegipärast selle koha peal mõtleme üle, et kas on ikka “meie”. Muidugi on, keel on vaid vahend.
    Kui ma lasin silme eest läbi võimalikke paralleele, siis kas Tode Piiririik ei võiks samuti kuuluda sellesse ritta? Aega on möödas selle lugemisest, nii et võibolla mälu teeb tempe.
    Ivanovi puhul on huvitav jälgida nn kultuurishoki etappe - ilmselt kultuuriteoreetikud oskavad siin täpsemalt väljenduda. Alguse mesinädalatele, kus kõik on ilus, lootused kõrged ja maailm üdini positiivne, järgneb vastandumise etapp, kus kohalikud tunduvad lauslollid, ühiskond valesti ehitatud ja valitseb negatiivne maailmapilt. Lõpuks jõutakse tasakaalu seisundisse, kus kohanetakse, osatakse näha maailma erinevates värvides. Tagasitulekul läbitakse samad etapid.
    Asun nüüd Tuha kallale ja vaatan, kas pärast seda pean ennast korrigeerima.

  8. Andres Kurg
    Andres Kurg
    26. detsember, 2010 kell 19:43 | #8

    Natuke netis ringi vaadates leidsin booknik.ru lehelt arvustuse Ivanovi Hanumani raamatule, kus keegi Eugenia Rits määratleb seda kui “inostrannaja russkojazytšnaja literatura”, mainides selle määratlusega seoses veel Igor Kotjuhi, lätlaste rühmitust Orbita (Sergei Timofeev, Semjon Hanin, jt), mõndasid moldaavlasi ja usbekke. Viimastest ei tea ma midagi, aga Orbitaga seoses hakkasin edasi mõtlema, et mis oleks see, mis lubaks neid Ivanoviga vaadata sama nähtuse eri tahkudena.
    Orbita oli 1990. aastatel servapidi seotud muuhulgas Riia uue meedia kunsti stseeniga ja sealse reivikultuuriga. Timofeev on hiljuti kirjutanud, et kui rockmuusika oli rahvusepõhine – lätlased kuulasid läti keeles laulvaid bände ja venelased venekeelseid bände –, siis elektronmuusika oli ilma sõnadeta või mõne üksiku inglise keeles korrutatava laulureaga ja seega ühine venelastele ja lätlastele. Kui Ivanov räägib “baltivenelastest”, siis äkki saab seda tõlgendada laiema nähtusena 90. aastatel, kus uue identiteedi otsingud toetuvad uutele meediatele ja sellega seostuvale optimismilainele? Mõlemad on omamoodi “vähemuslikud”, elektrooniline kunst peavoolu kunstinähtuste suhtes, Baltikumi venekeelne kirjandus “suure” rahvusliku kirjanduse suhtes. Seda vähemuslikkust toetab minu jaoks ka see, et Ivanov alustas Hanumani kirjutamist inglise keeles ja läks alles hiljem vene keelele üle.
    Ehk peaks siis rahvuslike eraldusjoonte asemel otsima hoopis teatud kultuurilisi või subkultuurilsi rindejooni või ühist sensibiliteeti (kasutades 90ndatel poppi sõna). Orbita 3 kogumik, mille kodust leidsin, algab muuseas vene keelde tõlgitud katkendiga Kenderi “Ebanormaalsest”, mis on eelkõige ka selline eksiili ja urban-keskkonna kirjandus.

  9. 26. detsember, 2010 kell 20:41 | #9

    @Peep Ehasalu

    Nii Õnnepalu kui Oksaneni seosed on väga head tähelepanekud. Ma ise kavatsesin nendega küll järgmise nädalani oodata, kuna mulle tundub, et “Tuhas” joonistuvad need sarnasused veel pareminigi välja.

    Aga rääkides Ivanovi “kuuluvusest” tuli mulle praegu veel ühe tekstivälise paralleelina pähe Andrei Hvostovi “Võõrad lood”, mis mäletatavasti vallandas paar aastat tagasi Eestis ilmudes pisema sulesõja teemal, kas autori “ajalooteadvus” on eestlaslik või “mingi muu” (vt. Ülo Mattheuse arvustust Sirbis ja Hvostovi vastust sellele). See kõik läheb küll eemale konkreetselt “Minu Taani onukesest” ja viitab laiemale Eesti kirjanduse ja kultuuri üldise piiritlemise teemale, aga kui juba Hvostovi puhul osutus võimalikuks vaid kaks aastat tagasi riigi suurimas kultuurilehes vihjata neile, “kes aprillirahutuste ajal mässule tõusid, poeaknaid lõhkusid ja marodööritsesid”, siis on minul ikkagi hetkel raske uskuda, et Ivanovi oldaks laiemalt valmis avasüli Eesti kirjanduse korpusse vastu võtma. Olgu siinkohal vääritimõistmise ärahoidmiseks öeldud, et minule isiklikult Ivanov väga meeldis ning ma leian, et need kaks lugu vääriksid Eestis vähemalt sama laia lugejaskonda kui Oksase “Puhastus” — seda nii kitsamalt kirjanduslikel kui ka laiemalt ühiskondlikel põhjustel.

    Minu jaoks on Ivanovi lugude puhul tegelikult parimaks liigituseks Deleuze’i kuulus termin “väike kirjandus”, mida ta kasutas Kafkast rääkides. Jällegi, see aspekt tuleb teravamalt esile “Tuha” puhul, nii et jätan selle jutu hetkel järgmisse või ülejärgmisse nädalasse.

  10. Piret Peiker
    Piret Peiker
    26. detsember, 2010 kell 21:22 | #10

    Aitäh, mul on väga hea meel nii sisukate kommentaaride üle.
    Kirjutan omalt poolt pikemalt nädalakokkuvõttes, tahtsin vaid kohe Danielile vastuseks öelda, et mõtlesin samuti Liivile ja täiesti teksti tasandil - taas on sarnasus “Tuhas” selgem (ei hakka praegu sellest rääkima), aga mõlema jutu puhul meenuvad seda tüüpi tonaalsusega luuletused nagu “Eile nägin ma Eestimaad” või “Ilus ta ei ole”. Kindlasti ei arva ma üldse, et tegemist oleks mingisuguse otsese mõjutusega, seletus on Liivi ja Ivanovi kirjanikupositsioonide ja ajalooliste olude teatavad sarnasused - ja genius loci.

  11. Irina Paert
    27. detsember, 2010 kell 16:57 | #11

    yes, I have found eventually “Onuke” in Russian. I am not really the best person to judge Ivanov’s prose relationship to Estonian literature (purely for my ignorance). It may be of interest that Ivanov mentioned Enn Vetemaa’ Möbiuse leht as one of his favorites. I personally found some parallels between “Onuke” and Dovlatov’s prose.

    Regarding the name of main character. Having read “Tuhk” and “Onuke” I find it difficult to separate the narrator and main characters of both stories from the personality of the author. It is quite clear that Ivanov’s prose is autobiographical (judging from scarce information we have about the author) but sometimes it can be misleading…Still, is there a boundary between “autobiography” and “fiction”, or anything goes? is it not a legitimate question?

    Regarding humour in “Onuke”, I find it quite bitter and acidic, sarcastic rather than humourous. Anyway, I did not find “Onuke” funny, rather sad. The portrayal of onuke strikes as one-dimensional, bearing the attitude of the narrator who is unforgiving and merciless. More on that when we discuss “Tuhk”…

Kommentaarid on suletud.