Esileht > Kriitika, Uudisteos > Kuulsa Robin Hoddi mitte nii väga lustakad seiklused.

Kuulsa Robin Hoddi mitte nii väga lustakad seiklused.

26. detsember, 2010 Tiit Aleksejev
Adam Thorpe, "Hodd" (2009)

Adam Thorpe, "Hodd" (2009)

Jah, need lapsepõlves loetud Howard Pyle’i jutud Joel Sanga tõlkes. Pyle’i enda illustratsioonidega. Inglismaa, kus päike särab, kus välitöödel kantakse linkolni kalevit ja kus märtsiõlut voolab kollase ojana. Nagu 1980ndate Tähtveres, Tartu Õlletehase väravast. Mõne aja eest tulid kõik need maastikud meelde, sest sattusin lugema Adam Thorpe’i versiooni kuulsa lindprii elust, mis oli veel jõulude ajal “Rahva Raamatu” võõrkeelsete raamatute riiulis kenasti saadaval. Pealkirjaks “Hodd”.

Aluseks siis keskaegne käsikiri, mis tuleb välja Somme’i lahingute käigus puruks lastud kirikust ja mida Briti armee ohvitser kommenteerib. Jutustajaks-kirjutajaks üks Hoddi kaaslastest, kes nüüd möödanikule tagasi vaatab ning Issandale oma patte pihib. Ja neid on tal palju. Ainult Hoddil endal on rohkem.

Lugu on tõesti hea, kuigi Hodd (kellest hiljem saab Hood) on märksa brutaalsem tegelene, kui see sell, kes Sherwoodi tamme all pikutas. Ei mingit neiu Marioni ega harfi plõnnivat Oru Allanit. Hodd on ketser, juuakse halba veini ja röövitakse teelisi, kellelt on midagi röövida. Ja vaestele ei anta pennigi. Kogu tõde Robin Hoodist ning üks parimaid ajaloolisi romaane, mis mulle viimasel ajal kätte juhtunud. Seda eelkõige stiili ning autentsuse koha pealt. Soovitan, näiteks lugejale, kellele meeldis Umberto Eco “Baudolino”.

Adam Thorpe’ilt on eesti keeles ilmunud “Kahe hingetõmbe vahel”, mis räägib inglise heliloojast, kes Eestisse “inspiratsiooni ammutama sõidab”. Kuigi ega Thorpe selleski loos minevikust ei pääse. Lindprii üheks päevaks, lindprii elu lõpuni, nagu Hodd raamatus ütleb. Ja laseb ravitseja, kes müüb rohtu, mille peale tiivad kasvama hakkavad, noolega puu külge kinni. Plaksti.

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.