Esileht > Kriitika > Ühine onuke - esimese nädala lõpetuseks

Ühine onuke - esimese nädala lõpetuseks

27. detsember, 2010 Piret Peiker

Arvan, et arutelu, kas Ivanov on Eesti kirjandus on küll viljakas projekt. See on viljakas nii kaua, kui selle eesmärgiks pole pedantne sildistamine ja pakendamine, vaid uurimine, milliste kultuurikontekstide (või sensibiliteetide, kui soovite) võtmes tekst kõige paremini tähendusi avab ja kõnelema hakkab. Kindlasti ei pea need kontekstid iga kord olema rahvuslikud, kuid „Onukese” puhul on kodumaa ja kodu, riikliku ja paikkondliku kuuluvuse probleemid keskne teema. Selles mõttes mitte ainult kontekst, vaid tekst ise, pealkirjast alates, ärgitab lugejat kuuluvuse ja identiteedi kohta küsimusi esitama. Muide, vaadake ka, kui rohkelt on “Onukeses” üksikasjalikult kirjeldatud erinevaid kiiresti vahelduvaid elamispindu, kõik kuidagi kummalised, kipakad, lagunevad, (pool)illegaalsed, mõttetult suured ja tühjad…

Sama kuuluvuse ja identiteedi teema seoses tahaksin veel öelda paar sõna jutustuse autori-minategelase nimede kattuvuse kohta. Autobiograafia-uurimuses on tavaks saanud eeldus, et kui eluloo kaanel olev autorinimi on sama, mis eluloo peategelase nimi, siis on tegemist “päris” autobiograafiaga, mitte autobiograafilise ilukirjandusega. Nii väljendab autor lubadust pakkuda lugejale reaalsest isikust peategelasega tõsieluteos (Philippe Lejeune nimetab seda “autobiograafiliseks paktiks”) ja kui tuleb välja, et ta on faktidega siiski loominguliselt ümber käinud, siis ei liigitata tulemust mitte ilukirjanduseks vaid valelikuks autobiograafiaks. “Onukese” ja “Tuha” puhul on tähelepanuväärne, et autor ei tee lugejaga ühest lepingut - nimed kattuvad, kuid jutustuste stiil viitab selgelt ilukirjandusele, mida kinnitab ka saateteksti kommentaar, et tegemist on siiski “väljamõeldiste aiaga”, kuigi see autobiograafilisele pinnasele toetub (lk. 123). Samuti tundub mulle, et Ivanovi nime tavalisus, millest Ilona intervjuu ka juttu teeb, ei lase autorit ja tegelast kindlalt samastada. Andrei Ivanov on ühest küljest unikaalne autor, teisalt aga lihtsalt üks Andrei Ivanov, keegi tegelane, isegi “igamees”, kui lugeja tahab.

Selle jutuga ei taha ma “Onukese” faktilise tõeväärtuse teemat tõstatada, vaid väita, et identiteet, selle kunstlikkuse ja konstrueeritavuse ära tundmine, samas sellega seotud vaevade tõelisus, on ka jutustamise tasandil neis tekstides oluline mõõde. Tegelane ja kirjanik võtavad kirjutamise kaudu otsekui üheaegselt kuju - olen kindlasti nõus Peebuga, et tegemist on omapärase kunstnikulooga. Siin viskaksin lisaks mainitud “Piiririigile” õhku veel ühe paralleeli Eesti kirjandusest - “autobiograafilise pakti” põhimõtet õõnestava “Harjutused”, kus kaaneautor Anton Nigov on/ei ole Tõnu Õnnepalu ja oma loo peategelane (Nigov on suguvõsa eestindamiseelne nimi ja jutustaja nimetab end vahel Tõnuks ja vahel Antoniks). Nigov rõhutab mitmeid kordi, et kirjutab enda ja oma suguvõsa minevikust, et luua endale lugu, et “täita seda tühjust, seda puuduvat päritolu, mis vanemad meile pärandasid” (”Harjutused”, lk. 112).

Veel kord suur aitäh kõigile seniste mõtete eest. Ühtlasi on mul rõõm ja au teatada, et järgmise nädala juhatab sisse Varraku blogi uus autor Andres Kurg.

Categories: Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.