Esileht > Kriitika > Andrei Ivanov, “Minu Taani onuke”, “Tuhk”. Teine nädal

Andrei Ivanov, “Minu Taani onuke”, “Tuhk”. Teine nädal

27. detsember, 2010 Andres Kurg

Võtan siis Piretilt järje üle ja püüan juhatada sisse Andrei Ivanovi “Tuha” esimese poole (kuni lk. 88) arutelu.

Tegelikult tõstatati juba Onukese puhul mitu teemat mis seostuvad ka Tuhaga: millisesse kirjutustraditsiooni ja žanrisse teos paigutada, kuidas see seostub eesti kirjanduse ja Eestiga, milline on kirjaniku identiteet, kas tegu on “väikese” kirjandusega (ja mis sellisel puhul on “suur”)? Nende teemadega saab edasi minna, aga tahaksin neile kõrvale tuua veel mõned, otseselt Tuha esimese poolega seotud küsimused.

Esiteks, tuhk ja soo. Kuigi jutustuse pealkiri on Tuhk, siis esimese poole põhjal võiks see vabalt olla ka Soo, sest tegemist on nii domineeriva kujundiga. See aitab kokku siduda minategelase eluloo jutustuse, erinevad riigid ja kohad. Kuidas soo kujund teie arvates selles jutustuses töötab, või millises rollis see on? Ja on see kuidagi seotud teises pooles esile kerkiva tuhaga?

Teiseks, isikliku ja poliitilise ajaloo seostumine. Lk 58 on see kõnekas lõik Tuhas, kus soo serval varises kokku kõige äärepoolsem maja, aastal 1991, “ning kõik läks segi ja kaotas järsku mõtte”. Sealt edasi kirjeldatakse seda metafoorina 1990. aastate iseseisvuse saabumisele ja üleminekuaastatele. Ehkki autor on raamatule lisatud intervjuus end jutustuse poliitilisest alatoonist püüdnud distantseerida, siis mulle on see üks huvitavamaid teemasid seal. See läheb muidugi üle jutustuse teise poolde, aga kuidas autor positsioneerib end nende muutuste suhtes? Milline on isikliku ja poliitilise suhe (kas loete seda sarnaselt autori seletustega eelkõige isikliku ajaloona)?

Kolmandaks, esemed ja kohad. Juba esimesel lugemisel jäi mulle silma, kuidas üldise lagunemise ja viletsuse keskel on osa esemeid kirjeldatud väga detailselt ja samas ootamatult positiivses,  isegi helges võtmes: isa meisterdatud Miki-Hiire ja tibupojaga tool kohe alguses (lk 47), erinevad asjad Pääsküla keldris (lk 52), isa metallehistöö ja puulõikes esemed (lk 76), lisaks ema kostüüm (64) ja kingad (69-70). Kas sellega seoses on mõtteid?

Lõpuks veel üks detail, Tallinna kohad on äratuntavate nimedega ja identifitseeritavad, Taani kommuun aga mitte (Huskegaardi prototüüp on ühe vene saidi andmetel Hesbjerg, kommuun, mis miksib eri religioone ja jutustab mh ökoloogilisest tasakaalust. Pange nimi otsingusse ja näete ka lossi pilti).

Categories: Kriitika Tags:
  1. Igor Kotjuh
    28. detsember, 2010 kell 12:33 | #1

    Liitun poleemikaga, kuigi lähenen teemale laiemalt.

    Alustuseks link viimasele avaldatud intervjuule Ivanoviga (vene keeles): http://tvz.org.ee/index.php?page=430

    Selles intervjuus ei soovi autor määratleda ennast ühiselt eesti kirjanikuna, ent samas ei loobu ka sellest võimalusest. Ta ütleb, et talle meeldib olla hõivatud kirjutamisega, mitte aga vaevata ennast kirjandus-ajalooliste mõttekategooriatega, millega peaksid tegelema teised inimesed, ehk kirjandusspetsialistid.

    Nii et pall on ikkagi kriitikute-teadlaste käes. See on tore, kui teaks, mida sellega teha.

    Mulle tundub, et kõigepealt tuleb leida vastust küsimusele: mis on eestivene kirjandus?

    See pole lihtne küsimus, kuna enne tuleb vastata laiemale küsimusele: mis on eesti kirjandus?

    Miks ma räägin sellest? Sest eestivene ja eesti kirjanduse puhul peaksid „töötama“ sarnased kriteeriumid. Ma leian, et see on mõneti ebavõrdne olukord kui eestikeelsele teosele „lubatakse“ kosmopoliitsust, kuid eestivene kirjanikult oodatakse, et ta kirjutaks nö Eesti teemadel.

    Teine küsimus. Millega mõõta kirjaniku rahvusidentiteeti? Vastav joonlaud puudub. Nii et määravaks saab teksti kvaliteet ning selle võime kõnetada siinset auditooriumi. Me võime küll leida seoseid Õnnepalu ja Liiviga, kuid me ei saa eeldada, et Eesti muukeelne kirjanik oleks tuttav nende loominguga. Ivanovi puhul võib tõdeda, et tegemist on hea kirjanikuga, hoolimata sellest, et ta ei valda eesti keelt.

    Riia kirjandusühendus „Orbita“ on selles mõttes teine juhtum, kuna selle autorid teevad aktiivselt koostööd lätikeelsete autoritega, mistõttu orbitalaste looming saab geograafilisi ja ka otseseid kultuurilisi mõjutusi. See on lätivene kirjanduse tinglik alarubriik „sünteeskirjandus“. Timofejevi selleteemaline intervjuu siin: http://www.tvz.org.ee/index.php?page=334

    Kui tulla tagasi Ivanovi juurde, siis tema kunstilis-ideoloogiliseks vastandiks eestivene kirjanduses võiks olla P.I.Filimonov. P.I.Filimonovi eesti keelde tõlgitud romaan „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (2010, tlk Aare Pilv, link raamatule:http://www.apollo.ee/product.php/0998758) on samuti pälvinud eestikeelsete arvustajate rohket tähelepanu (T.Vint, A.Hvostov jt), kuigi autor ei markeeri oma teoses “eesti ainet” ja tegemist pole nn autobiograafilise proosaga.

    Ivanov ja Filimonov mõjuvad eesti kirjanikena mitte ainult sellepärast, et nende loomingus võib leida mõningaid eesti kirjanduse jooni (ka Filimonovit on võrreldud Undiga!), vaid autorite esteetiliste valikute ja orientiiride poolest. Mõlemad tunnevad hästi vene kirjandust, kuid nende inspiratsiooniallikad asuvad hoopis Läänes. (Näiteks Ivanovi keel meenutab Louis-Ferdinand Céline´i keelt ja Filimonovi mängud meenutavad tuntud ladinaameeriklaste trikke). Teisisõnu Ivanov ja Filimonov on muuhulgas sellised kirjanikud, kes teevad kvaliteetsest importkaubast kohalikku analoogi – nagu mõned eesti kirjanikud. Selle vahega, et ühed teevad seda eesti keeles, teised teevad seda vene keeles. Asukoht on ikkagi Eesti.

    Mida sellest järeldada? Võib-olla järgmist:

    1. Uuema generatsiooni Eesti venekeelsed kirjanikud erinevad vanema generatsiooni eestivene kirjanikest oma esteetiliste valikute poolest, otsides kirjanduseeskujusid Lääne kirjandusest (k.a. eesti kirjandusest).

    2. Uuema generatsiooni Eesti venekeelsed kirjanikud suudavad pälvida eesti kriitikute ja lugejate tähelepanu, kuna eesti kirjandus on ajalooliselt suunatud Lääne maailma kirjandussaavatusele.

    3. Eestivene kirjandus võiks laenata mõningaid universaalseid definitsioone soomerootsi kirjandusest. Näiteks soomerootsi kirjandus võib olla kosmopoliitne. Soomerootsi kirjandus on Soomes elava autori rootsikeelne raamat.

    4. Eestis loodud venekeelne tekst võib taotleda erinevaid eesmärke loomise ja turundamise juures ning seda võib vaadelda erinevalt. Vrd: Ivanovi tekst toetub euroopalikule kirjandustraditsioonile ning seda kirjastavad Eesti kirjastused – Velleri tekst toetub vene kirjandustraditsioonile ning seda kirjastavad Venemaa kirjastused.

    5. Eestivene kirjandus on suhteliselt uus mõistekategooria eesti kirjanduses. Eesti venekeelsed kirjanikud ületasid eesti kirjanduse uudiskünnist alles möödunud kümnendil, ehk nullindatel. Seetõttu on loomulik, et selle teema juures on alguses palju küsimusi, mis ootavad vastamist, nagu seda teevad ka siinse blogi autorid.

  2. 28. detsember, 2010 kell 17:36 | #2

    @Igor Kotjuh

    Seoses Ivanovi ükskõiksusega tema enda kirjandusliku liigitamise osas meenub mulle Ameerika kunstniku Barnett Newmani kuulus remark sellest, kuidas esteetika on kunstnike jaoks sama, mis lindudele ornitoloogia. :)

    Kui seda ornitoloogilist liini siiski veel hetkeks jätkata, tundub minu jaoks ikkagi kahtlane, kas ainuüksi võime kohalikku auditooriumi kõnetada saab olla määravaks mingi teksti kirjandustraditsioonilise kuuluvuse osas. Bulgakovi “Meister ja Margarita” kõnetab Eestis tõenäoliselt rohkemaid inimesi, kui nii mõnigi kohalik kirjanik, nii et vast on siin oluline hoopis see millisel moel see kõnetamine aset leiab.

    Ja see on koht, kus Ivanov teeb minu arust midagi väga huvitavat. Andres tõi oma sissejuhatuses välja ühe väga olulise tekstilise kujundi soo kõige äärepealsemast majast, mis 1991. aastal kokku varises ja peale mida “kõik läks segi ja kaotas järsku mõtte”. Liituksin siin omaltpoolt Andrese ärgitusega seda lõnga veidi edasi harutama. Kuidas sobitub selline lagunemise ja pidepunktide kadumise esteetika kokku meie vaadetega 1991. aastale? Mil moel tajub ja kirjeldab seda raamatu minategelane ja kuidas tajume seda meie lugejatena?

  3. Piret Peiker
    Piret Peiker
    28. detsember, 2010 kell 18:42 | #3

    Tahan ka korraks veel ornitoloogina pikemalt palli võtta ja kokku varisemise tsitaadi (lk. 58) arutamise eeltaktiks öelda, et minu meelest on võimatu isiklikku ja poliitilist “Tuhas” lahti siduda. Vaadake eellugu, kelle maja see oli, mis varises; seda, et jutustajal pisimates detailides meeles ja naha vahel olev lapsepõlvemaastik on talle ühtlasi “ajaloolise lühinäitemängu metafooriks” (lk. 58). Samas ma muidugi aktsepteerin Ivanovi seletust, et tal kirjutades mingit poliitilist agendat ei ole.

    Mu meelest oleks hea tööriist selles debatis just Deleuze’i “väikese kirjanduse” mõiste, millele Tarmo ja Andres viitasid (littérature mineure). Algse määratluse kohaselt on “väike kirjandus” kirjandus, mis on kirjutatud “suures” keeles, aga vähemuse positsioonilt, suurt keelt paigast nihutades ja väänates. “Väikese kirjanduse” mõiste üks komponent on see, et ka isiklike teemade puhul on tekstidel vältimatult oluline poliitiline-miljööline mõõde. Mõte on siin selles, et niimoodi vähemuse perspektiivist kirjutades lihtsalt ei saa üksikisiku lugu väljapool kollektiivseid lugusid adekvaatselt kirjutada, isegi kui autoril mingisugust poliitika tegemise taotlust ei ole.

    Vähemus ei pruugi “väikese kirjanduse” seoses olla rahvusvähemus, vaid ka muudest marginaalset perspektiividest kirjutatu - näiteks gay, postkoloniaalne, marginaalses positsioonis oleva väikerahva kirjandus jne. Selles mõttes on Eesti kirjandus samamoodi “väike kirjandus” kui eestivene kirjandus. Ja nimelt see ongi mu meelest üks suur põhjus, miks Ivanov mitmeid eestikeelseid Eesti autoreid meenutab, eriti veel kui nad Lääne eeskujude näol ühist “suurt” keelt jagavad. Teine suur põhjus on, et nende kollektiivsed lood on, kui mitte samad, siis omavahel seotud. (Ma veel kord rõhutan, et ma kindlasti ei arva, et Unt, Õnnepalu või Liiv oleksid otseselt Ivanovi mõjutanud. Oleksin väga üllatunud, kui tuleks välja, et ta on neid lugenud.)

  4. Andres Kurg
    Andres Kurg
    2. jaanuar, 2011 kell 22:56 | #4

    @Tarmo Jüristo

    Ma olen Tarmoga nõus, et küsimus on ennekõike lugeja kõnetamise viisis. Selle uurimiseks tõstataksin ma natuke laiema ja poliitilisema küsimuse, nimelt eestivene kirjanduse kohandatavusest poliitlise tööriistana. Kas eestivene kirjandus on midagi, mis näitab domineeriva integratsioonipoliitika toimimist ja edukust või on see midagi, mis seda problematiseerib (muuhulgas ka lihtsustatud käsitlust integratsioonist kui sellisest)? Ivanovi olulisus eesti lugejale seisneb minu arvates just selles, et see mitte ainult ei näita eestivenelaste elu ja mõttemaailma (mida võiks lugeda sellises korrektses multikultuurses võtmes, et mõistame ja saame aru teistest enda kõrval) vaid kohati läheb see tekst kaugemale, lastes lugejal (siis eesti omal), tunda ennast ära domineeriva ideoloogia subjektina. Ma pean eelkõige silmas seda kohta, kus on juttu kodakondsusest ja selle rahvuspõhisest jagamisest: olgugi, et olid oma naabriga sündinud samal ajal ja samas kohas, pidi üks tegema keeleeksami ja vastama kentsakatele küsimustele. Kui ma juhtun olema see lugeja, kes eksamit ei pidanud tegema, siis ikkagi olen ma osaline selles poliitikas, mis sellise süsteemi alusel kodakondsust jagab. Aga ma trügin oma näitega nüüd juba järgmise nädala maa-alale.

  5. Igor Kotjuh
    3. jaanuar, 2011 kell 15:54 | #5

    Tere,

    Minu seisukoht on endine:

    Ivanovi looming on eestivene (ehk eesti) kirjanduse nö “lihtne juhtum”, kuna sellele viitavad mitmed faktorid, eelkõige mina-tegelase etno-kultuuriline identiteet, mis on selgelt seostatav Eestiga.

    Ent samas taolist kirjandust on võimalik vaadelda ka vene kirjanduse kontekstis, a-la “vene tekst väljaspool Venemaad”.

    Kordan. Kirjandus ei pea tegelema üksnes identiteedi-küsimustega, et kuuluda teatud rahvuskultuuri - rahvuskultuuri võib kuuluda ka kosmopoliitne või postmodernismi võtmes kirjutatud teos. Hirami “Mõru maik” on ikka eesti kirjandusse kuuluv teos, kuigi see ei aja otseselt Eesti Asja.

    Võib muidugi rääkida Ivanovist poliitilises kontekstis, kuigi ma ei usu, et see oleks produktiivne. Seda kahel põhjusel:

    1. Poliitiline tellimus piirab kirjanduse arengut (vrd Nõukogude ajal auhinnatud teoseid).
    2. Integratsioonipoliitikat toetavad teosed saavad moodustada vaid osa kirjandusspektrist. Tuletame meelde Anthony Smith´i identiteediteooriat: state nationalism (Läänes levinud) ja ethnic nationalism (Idas levinud). Kunstile on vastuvõetav esimene variant (s.t pole oluline kuidas teos kõneleb lugejat, peamine et tegemist oleks kvaliteetse kirjanduse ja konkurentsivõimelise ideega), mis põrkub kokku Eestis levinud praktikaga määratleda ennast etnilise kategooria kaudu.

    Selles mõttes ma võin nõustuda Piret Peikeri ettepanekuga läheneda Ivanovi tekstile nö Deleuze’i-prillidega. Samuti oleks põnev läbida eestivene kirjandusega sellist kirjandusteoreetilist kuuri, nagu on teinud Liina Lukas baltisaksa kirjanduse puhul, kaasates nt Bourdieu´ “sotsiaalse ruumi” (champ) teooriat.

    Ivanovi on hea lugeda koos põlvkonnakaaslase P.I.Filimonoviga (nüüd on link aktiivne: http://www.apollo.ee/product.php/0998758 ), kuna taoline “komplekt” pakub palju mõtteainet eestivene kirjanduse võimalustest. P.I.Filimonov on selles paaris “keeruline juhtum”.

    Ent isegi mainitud teooriad peaksid arvestama sellega, et “eestivene kirjanduse” kõrval võib eksisteerida ka “vene kirjandus Eestis”, so Venemaale orienteeritud (traditsioonid, mentaliteet, lugeja, turg) Eestis loodud venekeelne tekst.

  6. Piret Peiker
    Piret Peiker
    3. jaanuar, 2011 kell 21:53 | #6

    @Igor Kotjuh
    Igor, ma loodan, et viimased postitused juba veensid Sind, et poliitiline ei pea üldsegi tähendama poliitilist tellimuslikkust, on muid võimalusi. Samas muidugi olen nõus, et rahvuskirjandusse võib kuuluda teos, mis otseselt rahvusliku identiteedi või muude “kohalike” teemadega ei tegele. Nagu siin juba jutuks on olnud, ilmselt ei ole ühte alust, mille põhjal teost mingisse kirjandusse paigutada. Hirami “Mõru maigu” liigitamisega Eesti kirjanduseks nõustuks enamik inimesi selle minimaalse tunnuse põhjal, et see on kirjutatud eesti keeles ja seeläbi liitub varasema eestikeelse kirjatraditsiooniga. Ilmselt on aga selle raamatu mõistmise seisukohalt olulisemaid kontekste, milles seda lugeda, kui Eesti kirjandus. Kas Sinu baltisaksa paralleel viitab, et peaksime Filimonovi (keda ma pole kahjuks veel lugenud) arvama Eesti kirjandusse, kuna ta kuulub Eesti venekeelsesse traditsiooni? Või on mõni muu põhjus?

Kommentaarid on suletud.