Esileht > Kriitika > Ühine “Tuhk”, vahekokkuvõte

Ühine “Tuhk”, vahekokkuvõte

3. jaanuar, 2011 Andres Kurg

Aastavahetuse tuhinas ei kogunud sellenädalane arutelu just väga palju arvamusi, aga kuna läheme “Tuhaga” edasi, siis loodetavasti kandub osa teemasid üle järgmisesse nädalasse. Avaldatud kommentaarid olid aga väga sisukad ja selle eest suur tänu.

Vahekokkuvõtteks võiks välja tuua kaks teemat. Alustuseks, kuidas määratleda nähtust mida Igor Kotjuh nimetab eestivene kirjanduseks? Ehkki veidi ootamatu, on minu arvates tõepoolest produktiivne mõelda sellest kui alles 90. aastate teise poole ja nullindate nähtusest: see viitab esiteks uuele põlvkonnale kirjutajatele, kes on üles kasvanud või keda on mõjutanud uued olud. Aga veelgi enam, nii tähistuvad selles mõistes muutunud võimusuhted rahvusgruppide vahel ja nö integratsioonipoliitika ajastu. Kõige muu hulgas võiks selline kirjandus kõnetada eesti lugejat väga spetsiifilisel moel: põgusalt sai osutatud 1991. aasta teistsugusele kujutamisele ning metafooridele mis nö võõrandavad eestlastele “tuntud” aega ja kohti.

Kas selline kirjandus on siis väike kirjandus Deleuze’i ja Guattari mõistes? Ivanovi puhul näib see määratlus olevat osutunud väga täpseks. Piret viitas selle abil ühele kesksele paradoksile “Tuhas”, kus isiklik ajalugu on kavalalt projitseeritud poliitilise ajaloo taustale ja autor ise rõhutab eelkõige isikliku ajaloo rolli. Väikese kirjanduse määratluse puhul rõhutavad Deleuze ja Guattari, et selle napp ruum tingib individuaalse ühendamist poliitilisega: “Individuaalne afäär muutub seega palju vajalikumaks, möödapääsmatumaks, mikroskoobis suurendatuks, kuna tema sees hargneb üks hoopis teine lugu” (”Kafka”, lk 58). Kas mitte ei toimu “Tuhas” just midagi sellist?

Aga siit natuke veel edasi. Igor Kotjuh viitas oma kommentaaris muuhulgas huvitavale intervjuule Ivanoviga, kus ta keeldub enda lahterdamisest mõne traditsiooni või voolu alla:

Я не отношу себя к какому-то поколению, и не думаю, что являюсь “творцом общеевропейского культурного пространства”. Я просто пишу, и не затем, чтобы войти в историю, я даже не задумываюсь об этом. Потому что история – это другая коллективная книга, сонма потомков. … Книга истории пишется очень небрежно очень канцелярским языком.”

Väikese kirjanduse prillide läbi lugedes on see väga kõnekas koht: mitte minna ajalukku tähendab keeldumist “suurest” kirjanduse traditsioonist; kantseliitlik keel, milles ajalooraamatud kirjutatakse, on aga just nimelt “suur” keel, mille deterritorialisatsioon oleks väikese kirjanduse eesmärk. Pakun siis, et Ivanov positsioneerib end nii suure tähega kirjandusteaduse (ornitoloogia, kui soovite) kui suurte voolude, stiilide ja žanrite loo suhtes, mis jätab marginaalsed ja väikesed (vähemuslikud) tähelepanuta, või mis äärmisel juhul teisendab need kontekstiks suurele.

Aga siin on küll koht anda teatepulk üle Tarmo Jüristole, kes juhatab sisse “Tuha” teise poole lugemise ja vaatab väikest kirjandust põhjalikumalt.

Categories: Kriitika Tags:
Kommentaarid on suletud.