Esileht > Kriitika > Ivanov, Bach, Kafka ja poliitiline alateadvus

Ivanov, Bach, Kafka ja poliitiline alateadvus

3. jaanuar, 2011 Tarmo Jüristo

Kolmanda nädalaga on aeg järjekordsele ühislugemisele joon alla tõmmata ning kokkuvõtteks tahaksin ma puudutada kaht suuremat teemat, mis juba küll on mõlemad jutuks olnud: “Tuha” tekstilist struktuuri ning selle teksti poliitilist mõõdet.

Alustades esimesest tundub mulle “Tuha” ülesehituse iseloomustamiseks vast kõige paremini sobivat muusikaalane termin “kontrapunkt”, mis viitab polüfoonilisele muusikale, kus iseseisva kontuuri ning rütmiga motiivid on üksteisest harmooniliselt sõltuvad. Just nagu Bachi kompositsioonid koosneb ka “Tuhk” mitmest erinevast visandlikust loost — elu Taani lossis, lapsepõlv Pääsküla soos ja noorus Kalamajas, autori perekond, Anna ning armastuse liin, 1990-ndate alguse Eesti muutused —, mis omavahel põimuvad, üksteist võimendavad ja välja valgustavad, luues omapäraseid harmooniaid. See ülesehituslik peensus ja tundlikkus on muide üks aspekt, miks Ivanov minule isiklikult Tõnu Õnnepalu loomingut meenutas.

Illustreerimaks, mida ma sellega silmas pean, võiks vaadata hetkeks lähemalt ka juba varem kommentaariumis äramärkimist leidnud episoodi, mis algab lk. 98 lõiguga “Kui ma Annale teatasin,…” ning lõpeb lk. 100 “Ma ei teinud midagi, et Annat enda kõrval kinni hoida; mitte midagi, mis takistanuks tema põgenemist”. Mõistagi on need kaks punkti meelevaldselt valitud ning lõigu algust või lõppu veidi nihutades saaks tulemuseks erineva fookuse — aga see on ka Bachi puhul nii.

Selle konkreetse episoodi puhul jooksevad paralleelselt kaks peamist motiivi: 1) raamiks olev autori ning Anna suhte lagunemine, nende võõraks kasvamine ja 2) baltivene identiteet, mis on aga omal moel samuti võõrandumise ja kaugenemise lugu. Tekstiliselt asetub teine esimese sisse, on justkui kõrvalmõte või ebaõnnestunud vabandus selleks, miks minategelane oma armastuse kaotas. Teisalt peegeldub selliselt aga Annaga seotud isiklik äng, valu ja jõuetus tagasi laiemale rahvusliku ja ühiskondliku identiteedi tasandile. Ehk siis — mõlemad motiivid toetavad ning täiendavad üksteist, annavad teineteisele sügavust.

Lisaks tahaksin selle lõigu juures juhtida tähelepanu veel ühele pisikesele detailile: lk. 99 alt neljandas reas on lause ‘Olin “Negativ Nein”’. Käed püsti — kui paljud lugejaist jäid mõtlema, millele see konkreetne repliik viitab? Muidugi, need, kes natukegi saksa keelt teavad, suudavad aru saada, et “Negativ Nein” tähendab kahekordset eitust — mis ühtlasi ka sobitub konteksti nagu valatud. Ühtlasi on Negativ Nein aga ka Saksa varase post-industriaalmuusika bändi Einstürzende Neubauten (olgu bändi nimi ja selle seos sooäärse majaga eraldi semiootiliseks maasikaks Andresele) 1981. aasta debüütplaadilt Kollaps pärinev lugu — kes tahab kuulda, millest jutt, siis siin on YouTube’i link. Seega leiab antud episoodist lisaks kahele resoneerivale liinile veel ka aktsendi, mis omakorda viitab üldisele lagunemise ja varingu foonile.

Sedalaadi väikseid, kuid ilmselgelt väga hästi läbimõeldud detaile leiab “Tuhast” veel mitmeid ning siinkohal jääb üle ainult tunnistada Ivanovi annet kirjanikuna kõigi nende erinevate liinide tervikuks sidumisel.

Rääkides “Tuha” poliitilisusest pean Igorile vastu vaidlema — minu arvates on poliitiline kontekst “Tuhast” rääkimisel äärmiselt produktiivne. Samas tundub, et meie arvamuste lahknevus tuleneb eeskätt sellest, et me käsitleme mõistet “poliitiline” mõnevõrra erinevalt. Et oma vaadet veidi laiemalt avada, tahaksin siin lisaks Deleuze’ile viidata veel ka Ameerika kirjanduskriitiku Fredric Jamesoni “poliitilise alateadvuse” kontseptsioonile. Jamesoni ja Deleuze’i teooriate täpsem lahtiseletamine läheks paraku väga tehniliseks ning siinkohal libisen ma neist väga kiirelt üle — kellel on  tõsisem huvi võib ise edasi uurida (või ka lihtsalt kommentaariumis küsida — püüan siis vajadusel täpsustada ja täiendada). Deleuze’i “väiksest kirjandusest” on eelpool juba veidi juttu olnud, lisaksin siin omalt poolt veel niipalju, et viidatud “väiksus” tähistab marginaalsust (mis tõepoolest ei pea sugugi olema määratletud vaid rahvuslikult), kes läbi selle kirjanduse saab omale “hääle” ja “tundlikkuse” — ning mis seeläbi omakorda liidab seni ühiskonna äärealadel eksisteerivad indiviidid omaette kogukonnaks, andes neile positiivse identiteedi (s.t. siis identiteet, mis põhineb millelgi, mis neil inimestel ühiselt on, mitte sellel, mis neil puudub — olgu selleks siis kasvõi seesama Ivanovi poolt viidatud Negativ Nein). Deleuze’i järgi on “väike kirjandus” asubjektne, s.t. kõnelev ja tundev subjekt ei eelne tekstile, vaid on selle tulemuseks. See on Ivanovi puhul üheks peamiseks dimensiooniks, mis liigitab nii “Onukese” kui “Tuha” selgelt poliitiliseks — ning nagu Piretki välja tõi, ei tähenda see, et autoril oleks kirjutades olnud poliitiline agenda. “Väikse kirjanduse” mõistes on poliitiline subjekt — Ivanovi võõrandunud baltivenelane, kelle kaelus on kinni nööbitud ja kelle süda ajab põlgusest üle ääre — selle teksti poolt loodud, ta tõuseb meie teadvusse ning seisab täna sellisena meie kõigi ees, ega kao meie meeltest raamatu sulgemisega ning sunnib selliselt ka meid iseennast poliitilisena tajuma. Andrese väga täpsetele tähelepanekutele lisaksin omalt poolt veel niipalju, et “väikse kirjandusena” on “Tuhk” vastanduses ning pinges nii eesti kui vene kirjandusega ning selle teksti kuulumine kumbagi neist (või siis mõlemasse, mida termin “eestivene kirjandus” justkui eeldab) leiaks sellisel juhul aset eeskätt just läbi selle vastanduse ja pinge, mitte žanriliste või temaatiliste sarnasuste.

Ahjaa, Deleuze’iga seotult veel üks kõrvalmõte — Deleuze visandas littérature mineure‘i kontseptsiooni Kafka näite varal ning “Tuhka” lugedes tekkis minul mitmeid assotsiatsioone Kafka “Lossiga” — alates triviaalsest paralleelist, mis on seotud üheks tegevuspaigaks oleva Taani lossiga, kuni üldise tonaalsuse ja peategelaseni, kes on raskustes teda ümbritseva reaalsuse mõistmisega. Igaks juhuks rõhutan, et ma ei pea siin silmas seda, nagu oleks Ivanov kirjutanud “Tuha” Kafka “Lossi” allegooriana ning kõik need sarnasuses ja paralleelid võivad tuleneda lihtsalt sellest, et mõlemad lood on kirjutatud “väikse kirjanduse” positsioonilt. Samas, erinevalt Liivi ja Õnnepalu lugemisest oleks mina küll üllatunud, kui peaks selguma, et Ivanov Kafkaga tuttav ei ole.

Jamesoni puhul — kelle jaoks on kogu kirjandus möödapääsmatult poliitiline — tahtsin ma viidata tema kolme progresseeruva mõistmishorisondi kontseptsioonile, mida võiks tähistada nt. tekst-ühiskond-ajalugu. Kõige kitsamalt lähenedes töötab kirjanduslik tekst süžee, karakterite ja loo tausta tasandil, mis üheskoos moodustavad konkreetse teose ning mis Jamesoni jaoks on “sümboolne akt”, mille käigus lugeja kogeb erinevaid ühiskondlikke konflikte ja vastuolusid tooduna konkreetsel fiktiivsel kujul. “Tuha” puhul on selleks tasandiks minategelase jutustuseks olev tagasivaade oma elule — mis selliselt on elu nagu iga teine, oma üksikute rõõmude ja paljude muredega. Järgmisel tasandil taanduvad teksti spetsiifilised atribuudid ja komponendid üldistele ühiskondlikele suhetele (sotsiaalsetele faktidele ja institutsioonidele), mida nad kirjeldavad ning “Tuhas” muutuvad selle kaudu oluliseks teemad nagu rahvuslik kuuluvus, juured, perekond, immigrandiks/emigrandiks olemine. Jamesoni kolmandaks horisondiks on ajalooline kontekst, millesse teos paigutub ning mis lisab ühiskondlikule dimensioonile ajalise mõõtme. See dimensioon annab “Tuha” puhul tulemuseks väga huvitava ja omapärase vaate Eesti muutusterohkele lähiajaloole — ning taaskord, nagu ka “Puhastuse” lugemise juures juba jutuks oli, ei tähenda see, et me saaksime oma ajaloo kohta midagi teada, vaid seda, et “Tuhk” annab meile võimaluse oma minevikku uutmoodi mõista — kuivõrd eelnevad mõistmishorisondid annavad meile selle nägemiseks uue perspektiivi. Või, nagu Jameson ise selle kohta oma raamatus ütleb:

History is therefore the experience of Necessity, and it is this alone which can forestall its thematization or reification as a mere object of representation or as one master code among many others. Necessity is not in that sense a type of content, but rather the inexorable form of events; it is therefore a narrative category in the enlarged sense of some properly narrative political unconscious which has been argued here, a retextualization of History which does not propose the latter as some new representation or “vision,” some new content, but as the formal effects of what Althusser, following Spinoza, calls an “absent cause.” Conceived in this sense, History is what hurts, it is what refuses desire and sets inexorable limits to individual as well as collective praxis, which its “ruses” turn into grisly and ironic reversals of their overt intention. But this History can be apprehended only through its effects, and never directly as some reified force. This is indeed the ultimate sense in which History as ground and untranscendable horizon needs no particular theoretical justification: we may be sure that its alienating necessities will not forget us, however much we might prefer to ignore them.

The Political Unconscious: Narrative as a Socially Symbolic Act, lk. 88

Categories: Kriitika Tags:
  1. Piret Peiker
    Piret Peiker
    3. jaanuar, 2011 kell 21:41 | #1

    Valin praegu ühe kitsa, kuigi omamoodi keskse küsimuse kommenteerida paljude oluliste hulgast. Hoolimata sellest, et olen Tarmo ja Andrese analüüsi ja viiteid maja kokku varisemise koha (58) kohta lugenud suure põnevusega, tahaks - meelega natuke kiuslikult - küsida, mille poolest “Tuha” nägemus selles konkreetses kujundis ikkagi siis nii põhimõtteliselt eestlastele harjumuspärasest 1991. aasta kirjeldusest erineb? Kui me arvesse võtame, et “Tuha” soo ei ole mitte näiteks Tammsaare “Tõe ja õiguse” või Liivi “Varju” soo, objektiivselt antud loodusjõud, mille vallutamine või kust pääsemine on progressi eesmärk ja sümbol. “Tuha” soo on, vastupidi, inimese vallutusprojekti tagajärg, modernsus gone wrong - ja jutt on spetsiifiliselt Nõukogude modernsusest. “Tuha” varing on ehk natuke nagu Puškini “Vaskratsaniku” katastroof - Peterburi projekt on nii kunstlik, et, see paratamatult peabki kokku kukkuma ja väikesele inimesele kannatusi põhjustama. Niisiis peaks kõigile ühtmoodi selge olema, keda süüdistada, kui see juhtub, või kuidas?

  2. Andres Kurg
    Andres Kurg
    7. jaanuar, 2011 kell 12:12 | #2

    @Piret Peiker
    Piretile vastuseks. Esiteks, 1991. aastaga ei kadunud modernsus ju kuhugi, pigem vastupidi, just siis võeti see täistuuridel üles; jälgitakse majanduskasvu ja püüeldakse viie rikkaima hulka jne. Omaette huvitav teema on sealjuures, kuidas see “uus” modernsus toetub sellele mida Sa nimetad “modernsus gone wrong”, kuidas meie praegune modernsus algas palju varem kui 1990. aastate algus ja kuidas “modernsus gone wrong” praegusel ajal edasi kestab. Aga see ei puuduta otseselt Ivanovi. Teine intrigeeriv küsimus on väikese inimese kannatustest. Minu arvates oli domineeriva rahvusliku diskursuse üks roll nende kannatuste õilistamises, neid tehti millegi suurema nimel (ajalooline õiglus, eurooplaseks saamine, rahvuskultuur või too sama rikkus) ja need tuli sellistena lihtsalt üle elada. Selle diskursuse sees olles oleks kirjanikuna olnud reeturlik keskenduda ainult kannatustele. Ivanov liigub aga hoopis teises ruumis ja tema efekt on minu jaoks rahvuskultuuri diskursuse relativiseerimises või selle ideoloogilisuse nähtavale toomises. Sealjuures võiks ta positsioon olla domineeriva diskursuse seisukohalt isegi talutav (venelane ei peagi sellest aru saama, tal on oma ringkonnad jne.), kui ta ei pretendeeriks samale territooriumile (Tallinn, Kalamaja) ja ei liidaks seda hoopis teiste tähendustega. Ta deterritorialiseerib Kalamaja domineeriva Tallinna kuvandi ja koharepresentatsioonide käest; sealt see konkreetsete kohtade kasutamise olulisus ja tugevus selles raamatus.

  3. Piret Peiker
    Piret Peiker
    8. jaanuar, 2011 kell 12:02 | #3

    @Andres Kurg
    Territooriumi üle võtmine on isegi nii valdav, et eestlased on jutust peaaegu täiesti puudu. Andrei jutus ei ole väikest Danieli, kellega ta Kalamajas mängis. :)

    Sellega ma olen ka nõus, et lunastav moment puudub, lapsepõlvne niiskus, ahju mühin ja tuhk küll kaovad ja muutuvad tühjuseks, aga asenduvad lossis samasuguse niiskuse, ahju mühina ja tuhaga. Hoolimata maja varisemisest ei ole murrang seega midagi nii maailma uuendavat, kui maja põlemine Oksase “Puhastuse” lõpus. Lugesin “Tuhka” esimest korda vahetult pärast seda, kui olin siinsamas blogis Janiga arutanud ideed, et “Puhastuse” lõpu põlenguga luuakse meile uus maailm, puhas leht, kus meil on võimalusi mineviku eksimusi mitte korrata - ja mulle kargas Ivanovi lugedes pähe veider pragmaatiline mõte, et tegelikult pärast põlengut ei jää ju puhas plats, vaid pigem suur hunnik tuhka.

  4. Taavet
    9. jaanuar, 2011 kell 00:29 | #4

    Kui taani prints leidis, et tal võib isegi pähklikoores piisavalt ruumi olla, eeldusel et halvad mõtted segama ei tule, siis Ivanovi lugedes teame, et samasse pähklikoorde mahub lausa hulgim inimesi, ilma et neil üksteise olemasolust aimugi oleks. See ongi selle raamatu lugemiselamuse tuum, aduda eri kultuuridesse, traditsioonidesse kuulumise vältimatuid silmaklappe, sõelu ja filtreid. Aduda et sama elu samade universaalsete painete jõuväljades saab käia niivõrd eri sagedustel, vastastikku relatiivistades. See relatiivsusekogemus võib nii hirmutada kui ka vabastada.

  5. Robinson
    9. jaanuar, 2011 kell 01:45 | #5

    Üsna kõhe tunne on kommenteerida (õigemini küsida). Tundub natuke nii, nagu hakkaks kusagil molekulaargastronoomia blogis vorstivõileivast rääkima.
    Aga mis seal ikka. Küsimus ise järgmine: kas “Tuhka” lugeda saab või oleks mõtet ka nii, et igasugused ettevalmistavad teadmised Liivist, Kafkast, Oksasest & Co-st puuduvad? Mõttevahetusest käis läbi Tõnu Õnnepalu nimi ja “Piiririik” tundus omal ajal - siis kui ma veel lugesin - huvitav.
    Viimast Pireti kommentaari täiesti kontekstiväliselt täiendades märgin, et minu meelest seondub millegi lõpetamisega nii palju jama, et uus algus mandub jääkide likvideerimise täiesti ebaromantilistesse detailidesse.

  6. 9. jaanuar, 2011 kell 03:28 | #6

    @Robinson

    Kindlasti saab ja on mõtet — nii nagu on väga hästi võimalik ka molekulaargastronoomiat nautida, teadmata keemilistest reaktsioonidest, mille abil mingi konkreetne maitse või tekstuur on saavutatud. See on “Tuha” puhul üks eraldi huvitav külg, et see lugu töötab korraga mitmel erineval tasandil, mis on ka üksikutena võttes väga nauditavad. Minu postituse mõte ei olnud kindlasti “Tuhka” selles mõttes kuidagi ammendada või raamidesse panna, vaid pigem vastupidi, selle tähendusvälja laiendada. Sellele oli suunatud ka Jamesoni kolme mõistmishorisondi viide: ei ole midagi lahti, kui keegi soovibki lugeda “Tuhka” kitsalt süžee ja karakterite tasandil. Väga hästi kirjutatud loona töötab see suurepäraselt ka nii — kuigi ma kahtlustan, et siis võivad mõned episoodid ja lõigud sellest raamatust kas natuke veidratena või siis lihtsalt ülearustena tunduda. Kui nüüd järgmiseks püüda Ivanovi ja “Tuhka” paigutada mingitesse kirjanduslikesse traditsioonidesse — olgu see siis eesti või eestivene — muutuvad kõnekaks (või siis vähemalt teistmoodi kõnekaks) mitmed pisikesed detailid, mis muidu oleks ainult tausta rollis olnud. Näidetena võiks siin tuua sellesama kokkuvariseva maja kujundi või Pääskülas kõrge plangu taga elanud vanamehe, keda saatis karje (lk. 53). Need on vihjed, mille mõistmiseks on vaja teatud konteksti — mis nii Ivanovil endal kui tema eesti lugejatel on olemas. Kas ja mil moel keegi seda konteksti kasutab, on iseasi.

    Lõpetuseks tuleks ma aga selle (väga teravmeelse) molekulaargastronoomia näite juurde tagasi: Heston Blumenthal või Hervé This (kui nimetada kaht vast kõige tuntumat selle ala viljelejat) ei ole kuulsad mitte seetõttu, et nad teevad maitsvat sööki — sest seda teevad maailmas paljud kokad –, vaid selle pärast, KUIDAS nad seda maitsvat sööki valmistavad. Kindlasti on võimalik nende kulinaarseid meistriteoseid nautida, olles samas teadmatuses sellest mida sa täpselt hetkel sööd või kuidas see valmistatud on — aga siis jääks ju samas nautimata see, mis neis kahes on nii erakordset. Ja sellest oleks ju ometi veidi kahju?

    @Taavet: mulle Su mõte väga meeldib.

  7. Robinson
    9. jaanuar, 2011 kell 23:59 | #7

    Mind veenis. Hankisin Kristiine Apollost vajaliku LR-i, loen läbi ja vaatan siis postitusi uuesti.

Kommentaarid on suletud.