Esileht > Kirjanik, Uudisteos > Kättemaksufantaasiad

Kättemaksufantaasiad

9. jaanuar, 2011 Daniel Vaarik

revenge-fantasies-of-the-politically-dispossessed

Jacob Wren torkas mulle silma ühel teatrifestivalil, kus me koos Eero Epneriga (NO99) rääkisime Ühtse Eesti Suurkogust. Seejärel esines kohalik kuldkella kandev poliitkonsultandist paksmagu, kes rääkis, kuidas kõik on suhteline (kuigi ilmselt mitte kuldkellad) ja kuidas teha räpast PR-i (pane ohver samasse lausesse mingi nõmeda asjaga, siis see jääb talle ka külge). Siis tuli aga see Kanada tüüp Wren, seadis slaidid üles ning tegi ettepaneku, et loeb need valjusti ette.

Ma hakkasin paaniliselt otsima võimalusi ruumist evakueerumiseks, sest selline ettepanek ei lubanud täiega mitte mingit tujutõusu. Enne kui ma lahkuda jõudsin, oli Wren aga  juba ette lugeda jõudnud oma esimese mõtte ning selles oli midagi, mis sundis mind ruumi edasi jääma. Kahjuks pole mul neid slaide alles ja ma ei mäleta enam, mis see mõte täpselt oli, kuid ma mäletan seda, et ma sain aru, et see mees oskab üle keskmise hästi sõnadega ümber käia. Need laused olid nagu elegantses karbis lõhkeseadeldised, ilusad, rahulikud aga kui hakkad lähedalt näppima, siis võib asi praksti teravaks minna.

Vasakpoolseks ka, kuid Wreni poliitilisus on kaks käiku ausam kui enamus asju, mida lugeda saab, nii et selles mõttes võib neid vaadata ka kui sellest kahesuunalisest määratlusest vabana. Nii palju on selles eneseirooniat ja kriitikat ning Ühtse Eesti mälestuste järel oli selles ka palju sellist, mis tundus mulle eriti paljuütlev.

See selleks, igatahes rääkisime pärast ettekannet paar sõna juttu, saime Facebookis sõbraks ja rohkem pole me kohtunud, kuid hiljuti nägin tänu Facebookile, et tal on uus romaan väljas, selle nimi on Revenge Fantasies of the Politically Dispossessed. Mis võimalused on, et tüüp, keda sa kuskil isiklikult kohtad, osutub väga heaks romaanikirjanikuks, mõtlesin ma, kuid pealkiri oli juba nii hea, et raamat sai Amazonist kiirelt tellitud. Äkki on siiski on hea raamat, mõtlesin ma näppudega laual trummeldades ja postiljoni oodates.

Oligi. Kuigi samas jah, Revenge Fantasies on raamat inimesele, kes on teinud oma esimese kodanikualgatuse või saanud oma esimesed hääled poliitikuna, see on raamat kunstnikule, kellel on olnud esimene näitus. See on raamat, mis näeb natuke kaugemale läbi kui igapäevased meediaklisheed ning Wren on kirjanik, kes ei karda intellektuaalse operatsiooni käigus suunata skalpelli ka iseenda suunas.

Ma hakkasin raamatust otsima mõnda sobivat stiilinäidet või tsitaati, millega siin kõike illustreerida, mida ma väitnud olen, kuid siis ma leidsin, et see ei anna edasi selle raamatu põhiolemust, vaatlevat ja tabusid lõhkuvat. Võib olla aitab pigem pilti saada üks intervjuu kirjaniku endaga ning lõpetuseks sealtsamast intervjuust üks lõik, mis puudutab neidsamu ettelugemisi:

There is something deeply melancholic for me about a public reading. I always feel the audience (which of course mainly consists of other writers) would prefer to be at home watching a DVD, or at the very least be left to their drinking in peace.

Vedas mul, et uks selle loengu ajal piisavalt kaugel oli.

Categories: Kirjanik, Uudisteos Tags:
  1. 9. jaanuar, 2011 kell 17:14 | #1

    P.S. Kõige olulisema unustasin - Eero tuletas mulle meelde, et see Wren oli päris hästi kursis Eesti kirjandusega, ta oli näiteks lugenud kolme Mati Undi teost.

  2. 25. jaanuar, 2011 kell 23:37 | #2

    Tundub põnev autor (teose inglisekeelne versioon paistab olevat igal pool välja müüdud, aga otsin edasi). Leidsin ka tema blogi, kui keegi tunneb huvi ja tahab rohkem teada:
    http://radicalcut.blogspot.com/

Kommentaarid on suletud.