Rooma eleegia

9. jaanuar, 2011 Kai Aareleid
Viivi Luik, “Varjuteater” (2010)

Viivi Luik, “Varjuteater” (2010)

Mulle väga meeldivad reisikirjad. Tähendab, tõelised reisikirjad, need, mis tõesti toovad võõra lähemale, teevad selle pisiasjade kaudu nii tajutavaks, et pisiasjad ei olegi enam pisikesed, vaid suured ja tähendust täis. Ent kõige tähtsam on see, et tõelised reisikirjad räägivad peale maise rännaku alati ka seesmisest teekonnast.

Viivi Luige “Varjuteater” on sedasorti tõelisele reisikirjale väga lähedal. “Varjuteatri” lugu, kui nii võib öelda, seisneb selles, et inimene seisab ja vaatab tagasi ühele teekonnale, erinevatesse aegadesse ja ajastutesse, erinevatele minadele seal selja taga, mõte voolab ja mälu põimib ühte lugusid. Üks ütleb tulemuse kohta “esseeromaan”, teine rõhutab “mitte mälestused, mitte reisikiri”. Autor ise ütleb romaan. Üks mis kindel: puhtal kujul pole tegemist ei ühe ega teisega, puhtal kujul pole “Varjuteater” ka reisikiri, ning see just teebki ta huvitavaks.

Raamatu alguses peitub täiesti konkreetne lubadus ühest teekonnast: laps, kes näeb küüditatute talu põrandal poriste jälgede seas Colosseumi pilti, jõuab ligemale viis aastakümmet hiljem linna, kus asub Colosseum, ja ilmsi paistab see talle esimest korda oktoobrikuise välgu punakas kumas. Kõigist märkidest on ometi kohe selge, et siin ei ole tegemist niisama teekonnaga. See, et tegemist on teekonnaga läbi paljude aegade ja vahesadamate, ning see, et mängus on Igavene Linn, tähendab juba a priori midagi suuremat. Ja see ongi elukestev teekond millegi poole, mille tunned ära alles kohale jõudes. Ning kohalejõudminegi võib olla suhteline ja sel võib olla nii palju palgeid. Üsna raamatu lõpus, lk. 275, mõtleb minategelane:

“Poleks ime, kui kogu senine elu oleks elatudki ainult selleks, et seista ühel päeval kaks või kolm minutit Roomas ja selle kahe või kolme minuti jooksul mõista, et oled sündides endast ühe pildi kaasa saanud, oma õige pildi, ja pead selle pildi elu jooksul iseendaga täitma, nii et kõik piirjooned jääksid kohakuti.”

Ning mis ehk kõige olulisem:

“Selleks sulle kõik need sovjetiaja Tallinnad ja Tartud ja Viljandid. Selleks kõik Helsingid, Berliinid ja New Yorgid.”

Kõiges kirjapandus on tunda tähelepanu ja süvenemist. Seda, kuidas sõnu ja mõtteid on kaalutud ja sõelutud. Kuidas need on laagerdunud, settinud. Kuidas neil on sellepärast kaalu.

Kõik on läbitunnetatud ja seepärast lausa aistitav. Läbi elatud. Tõsielulisuse üle arutlemine tundub selle raamatu puhul siiski tähtsusetu, lausa kohatu. Minategelane lihtsalt on ühel või teisel viisil kõikides neis paikades rännanud, kõike seda näinud ja tundnud; need inimesed, need potisinililled, võõralt sahisevad lehed, teisiti nagisevad kingad, see paks umbne samet ja kividesse talletunud sajandite jahedus on seal kusagil olemas olnud. Vaat see on oluline. Sellest piisab kuhjaga.

Muidugi võib endalt küsida, kas kirjanik mõnes üksikus kohas ivake helistikust välja ei lange. Nagu ikka siis, kui ilukirjandusse hiilib isikliku kibeduse või haletsemise või õigustamise noot ja ilukirjandus libiseb oma toonilt argikirjanduse poolele:

“Nendel saadikutel, kes esindasid suuri ja rikkaid riike, olid seljas teenijatüdruku triigitud särgid, mida nad päevas kaks korda vahetasid, sest nii oli kombeks; nad jõid oma klaasikest veini kodus terrassil palmide all. Neil puudus igasugune huvi nende väikeste riikide vastu ja see huvi puudus ka itaallastel.” (lk 31)

Või:

“Oli juhtunud see, mis Eesti saadikule maailmas juhtub. Ta oli sattunud väga vähese rahaga väga rikaste inimeste hulka ja pidi jätma mulje, et temaga on kõik kõige paremas korras.” (lk 30)

Hüva, mul endal oli neid ridu tuttavlik lugeda, see muutis raamatus kõneleva hääle ainult inimlikumaks: ilmselt just nii need asjad saadiku abikaasa mätta otsast paistavadki. (Ehkki “Varjuteater” ei ole toonilt kindlasti mitte  “Diplomaatiline pagas”.) Ja ometi küsin endalt, kas pisut teistsuguse häälestatuse korral ei võiks sellest välja lugeda teatavat… poosi.

Samas on see väga mõjuv – jätan siia meelega lisamata sõna ”võte”, kuna see muudaks kõik kuidagi võltsiks –, kuidas minategelane nimetab oma kaaslast Eesti Riigiks. See kirjutatakse raamatu alguses ka kenasti lahti:

“…Eesti riik pidi oma saadiku kaudu välja näitama, et temaga on kõik korras, ta on riik nagu teised. Et Eesti Riigi päev on ilus ja Eesti Riigil elumuresid pole. Eesti riik oli Roomas võtnud parajasti JJ-i kuju…” (lk. 30)

Aasta on seal 1998. Minategelane on abielus Eesti Riigiga ja  ma usun, et mitmetes maailma sadamates oli ja on inimesi, naisi ja mehi, lugejaid, kes teavad, mida see tähendab.

Või see kurbusega tembitud tõdemus – jätan taas kirjutamata “kujund”:

“Nendest algusekuudest ja üksindusest Roomas ei ole JJ mulle kuigi paljukest rääkinud. Kuid ta juuksed läksid sel Rooma sügisel halliks.” (lk. 30)

Ning siis veel need võluvad üldistused, mis – isegi kui nende üle võiks vaielda – kõlavad nii kaunilt ja usutavalt, et tõde polegi oluline:

“…Itaalias pole midagi solvavamat elumurede väljanäitamisest.” (lk. 30)

“Roomlaste jaoks on tänini kõik maad, mis jäävad Rooma impeeriumi piiridest ülespoole, barbarite maad, ebamäärased kohad ja paigad, millest pole muud teada, kui et seal sajab lund, süüakse rasva ja pekki, ei osata palvetada, juukseid lõigata, ülikondi õmmelda, kus elatakse asjatundmatult.” (lk. 31-32)

“Kuna Martin Luther, “vana Luterus”, tõmbas Põhja pool Alpe imedele ükskord kriipsu peale, siis läheb see kriips siiamaani läbi elu ja olu, mõtte ja meele. Ja imet seal juba sündida ei lasta. Ime on põhjamaal kohatu nagu ilugi.” (lk. 78)

Lisaks teekonnale iseendani rääkis “Varjuteater” minu jaoks kõige enam igatsusest, armastusest ja üksindusest, mis omal moel on iga inimese saatusesse kirjutatud. Mõned näited:

“Mõtlesin sel kõledal videvikutunnil esimest korda inimeste peale, kes määravad mu elu suuna, ja kohtade peale, kus mu süda ükskord armastusest ja valust tummaks jääb.” (lk. 13)

“Mul polnud sõnu, millega teisele öelda, et sa tead küll, mis tunne tal on elada. Mis tunne on, kui oled oma elusse sisse müüritud ja ja toksid seestpoolt vastu müüri ja tead, et teisel on seesama müür, mida ta toksib.” (lk. 30)

“Seal võõral lennuväljal seisis inimene, kes oli minu kodu.” (lk. 35)

See viimane kõlab lausa aforistlikult. Paarsada aastat enne “Varjuteatri” minategelase Roomasse jõudmist kirjutas üks teine kuulus luuletaja:

Eine Welt zwar bist du, o Rom; doch ohne die Liebe

wäre die Welt nicht die Welt, wäre denn Rom auch nicht Rom.

Mul on tunne, et  raamatu pühendus “JJ-ile, kes on olnud mu kodu laias maailmas” on pühendus palju sügavamas tähenduses. Ses mõttes pole Viivi Luige Pühendus, ehk siis “Varjuteater” raamatuna, sugugi nii kaugel Goethe eleegia ridadest. Isegi kui Rooma on terve maailm, siis ilma armastuseta poleks maailm maailm ja Rooma Rooma.

*

Kuigi need mõtted said kirja pandud enne viimase Sirbi ilmumist, tundub, et peaksin mõne sõnaga suhestuma seal avaldatud looga “Muutlik varjuteater”, kus Doris Kareva laseb Viivi Luigel ja Jaak Jõerüüdil intervjuu vormis peegeldada teineteist ja teineteise hiljuti ilmunud raamatuid. Maagilise pikksilma kujund loo raamina on väga ilus mõte. Ometi ajas see “peegeldus” kuidagi segadusse. Mitte et küsijale või vastajatele midagi ette oleks heita. Mitte et see lugu oleks arvamusi teostest kuhugi suunas kallutanud. Tekkis lihtsalt tunne, et seda poleks vaja olnud lugeda. Et parem, kui see kahekõne, see teineteise peegeldamine, jääks teoste sisse. “Varjuteatri” sisse ja “Muutliku” sisse. Nende vahele. Et kõik jääkski natuke salapäraseks. Sest sõna on kahe teraga mõõk ja kõik, mis öeldakse pärast, võib hakata seda omapärast kahekõnet devalveerima. Vaat sellised mõtted.


Categories: Eesti kirjandus, Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.