Esileht > Eesti kirjandus, Kriitika, Lugemine > Ühislugemise kokkuvõtte asemel

Ühislugemise kokkuvõtte asemel

10. jaanuar, 2011 Piret Peiker

Ivanovi tekstide suhteliselt vaikseks jäänud arutelu kõrvale tekkis seekordse ühislugemise käigus kirglik ja üle “Varraku” blogi piiride kanduv metatasandi poleemika selle üle, kuidas on üldse hea ja mõistlik kirjandusest rääkida. Kas ja kui palju on kirjandustekstile lähenemisel viljakas viidata teistele ilukirjandusteostele, teoreetikutele, poliitilisele või kultuurilisele kontekstile? kas ilukirjandusele lähenedes peaks kasutama ka kriitilist mõtlemist, või rikub see üksnes teksti muljelise nautimise puhta rõõmu? Seetõttu otsustasin, et kuigi mul oleks “Tuha” kohta veel palju öelda, teen ma seda kunagi teine kord ja kasutan praegust lõppsõna-võimalust selleks, et nendes küsimustes ka oma seisukohti avalikult väljendada.

Ma ei tea, kas keegi tahab vastu vaielda, kui ma ütlen, et ei individuaalne teos ega ilukirjandus kui žanr ei ole saar omaette, lahus ülejäänud maailmast. Loomulikult võib kirjandustekste eraldi vaadata, nii nagu liblikakoguja võib liblika selle elukeskkonnast välja tõsta ja luubi all imetleda. Niimoodi võib saada isikliku esteetilise naudingu või rahuldada teaduslikku uurimishuvi, aga kui sellise vaatlusega piirduda, siis läheb suur osa liblika liblikalikkusest meile kaduma. Mis lõpphinnang sellisele lähenemisele anda, on osalt maitse küsimus. Minu arvates avaneb teose tähendusväli palju rikkalikumalt, kui (kultuuriteoreetik Mieke Bal’i kujundeid kasutades) vaadelda kirjandusteksti osalisena laiemas kultuurivestluses, ühe partnerina selles, mitte üksnes kui eraldiseisvat kalliskivi. Näiteks mis “Tuhka” puudutab, olen igati nõus Tarmo vastusega Robinsonile, et juttu võib lugeda ja nautida ka süžee ja karakterite tasandil, kuid siis jäävad mõned osad sellest arusaamatuks või tunduvad veidrate ebakõladena.

Kui ma ütlen, et kirjandus on osa kultuurist ja ühiskonnast laiemalt, siis sellega ei taha ma väita, et ilukirjandustekstidel ja tarbetekstidel ei ole mingit vahet. Kirjandusteksti vestluspartnerina vaadeldes tuleb kindlasti vägagi silmas pidada, et ilukirjandus “kõneleb” oluliselt teisiti, teiste vahenditega ja enamasti teistel eesmärkidel, kui ajalooõpik, teoreetiline artikkel või poliitiline manifest. See aga ei tähenda, et need žanrid ei võiks omavahel vestlusesse astuda.

Mis teooria kasutamisse puutub, siis minu meelest kõige olulisem vaidlusküsimus ei ole mitte see, kas ja kui palju oleks kirjandusteoste mõtestamiseks vaja tööriistadena kasutada kontekstuaalset teavet või teoreetikute mõisteid ja ideid. Põhiline lahknemine tekib sellel pinnal, kas parem on jääda arutama tasandile ilus/kole ja meeldib/ei meeldi, või lisada muljelisele tasandile reflektiivne tasand - millest see tuleb, et see raamat mulle nii mõjus? kuidas see tekst on tehtud, et tal selline efekt on? mis võiks olla põhjuseks, et Peep või Igor loevad seda teisiti? Huvitav, et avalikus arutelus oma poliitilisi või majanduslikke hinnanguid tutvustades peab ilmselt enamik inimesi kohatuks muljelise tasandiga piirduda, aga kirjandusest rääkides just vastupidi, sellelt tasandilt eemalduda.

Tänan kõiki ühislugejaid, kes sõna võtsid ja kaasa mõtlesid. Eraldi suur aitäh Andresele ja Tarmole.

Categories: Eesti kirjandus, Kriitika, Lugemine Tags:
  1. Taavet
    10. jaanuar, 2011 kell 18:00 | #1

    “juttu võib lugeda ja nautida ka süžee ja karakterite tasandil, kuid siis jäävad mõned osad sellest arusaamatuks või tunduvad veidrate ebakõladena.”
    Alati on võimalus lugeda teosesse sisse enam kui autor (teadlikult) on sisestanud, muidugi on see puhtalt juba retseptsiooniteooria valdkond.
    Selle teose puhul oli mulle oluline võimalus nn Teise dekonstruktsiooniks, kunstilised nüansid, kirjanduslike võtete tuvastamine taandusid vähemolulisteks.

  2. Taavet
    10. jaanuar, 2011 kell 18:14 | #2

    PS tahan tänada blogi vedajaid võimaluse eest siin niimoodi kaasa lugeda.

  3. Marek Laane
    10. jaanuar, 2011 kell 18:43 | #3

    Et Piret sellise kokkuvõtte tegemisel ilmselgelt on tõukunud meie omavahelises kirjavahetuses jutuks olnust, tunnen sisemist vajadust samuti mõned sõnad siin sekka öelda. See on muidugi selge, et kontekstivabalt ei saa läbi ei raamatut lugedes ega kusagil mujal - konteksti välistamiseks tuleks enda pea, enda teadmised ja olemus vabastada ja lugeda või tegutseda tühja lehena, mis ei ole ju ehk isegi päris võimatu (mõni hea obadus ja teatav amneesia liik võiks kaasa aidata :-) ), aga sinnapoole tüürib küll. Aga mu meelest on siiski esmatähtis nii kirjandusteose kui ka igasuguse muu “teo” või “teose” puhul selle väärtus iseenesest, see, kuidas ta üldse haakub lugejaga juba enne seda, kui hakata talle juurde mõtlema olgu reaalselt olemasolevaid (kirjaniku teadlikult või ka alateadlikult tekitatud) või teoreetiliselt rakendatavaid raame. Ma võin näiteks Ivanovi teoste kohta öelda, et mulle nad väga meeldisid, ehkki “Minu Taani onukese” puhul jäi mulle veidi arusaamatuks, miks väga selgelt suuliselt jutustatav tekst (mul tekkis lugedes kogu aeg tunne, et ma mitte ei loe seda, vaid kuulen) oli paberile pandud, ja “Tuha” puhul jäi kohati ebalev mulje, et toimetaja käsi on vahest sellesse vabasse mõttevoolu liialt ennast sisse surunud. Aga igal juhul leidsin ma päris kohe nende juttudega kokkupuutepunkti (nii jutustamisoskuse kui ka iseenda kontekstiga haakuvate detailide poolest), mistõttu ka ei tekkinud isegi vajaduseräbalat hakata neid kuidagi teooriaga üle mõtestama (milline vajadus võib tekkida mõne teose puhul, mille võtad kätte ja ei saa aru, miks seda üldse hinnatakse - siis annab ennast tunda vajadus uurida ja puurida ja selgusele jõuda - mitte et see teost tingimata sulle kui lugejale meeldivamaks või köitvamaks muudaks, aga ehk veidi mõistetavamaks siiski). Nii et ma ei ütleks, et vahe on muljelise ja reflektiivse tasandi vahel, mis mu meelest on kui mitte päris üks ja sama, siis väga tihedalt seotud, vaid pigem selle vahel, kas teost vaadata seestpoolt väljapoole või vastupidi (kui selle kurikuulsa teoretiseerimise juurde tulla, siis selles, kas lähtuda tekstist ja vaadata, kuidas teooriad sellega sobivad, või lähtuda teooriast ja üritada leida tekstis midagi, mis sellele vastaks).

  4. Igor Kotjuh
    10. jaanuar, 2011 kell 23:22 | #4

    Tänan suurepärase kokkuvõtte eest!
    Miks ma olin skeptiline poliitilise tasandi suhtes seoses Ivanovi raamatuga? Et ajada asja enda jaoks keerulisemaks. Muidugi me ei pääse selle raamatu puhul sotsiaalsetest probleemidest, mis said alguse meie ühisest läbielatud lähiminevikust. Muidugi me tunneme äratundmisrõõmu paljudest lõikudest-lausetest, kui raamatus mainitakse suure täpsusega mõnda suvalist olmedetaili või arutelukäiku – sest niimoodi võib kirjutada keegi, kes elab meie keskel. Ivanovi tekstis on tajutav eriline mentaalne väli, mis toetub geograafiale, ajaloole, sotsiaal-kriitilisele ainele. See kõik kokku mõjub usutavalt ning paneb meid mõtlema, et siinjuures võiks olla tegemist vene keeles kirjutatud eesti kirjandusega. See on hoopis teistmoodi lugemine kui Aksjonovi „Tähepilet“.
    Ent mis juhtub siis, kui Ivanov töötab samas võtmes edasi, kuid teeb seda mõne suure kirjastuse juures Venemaal ning hiljem kolib Moskvasse? Kas siis oleme nõus vaatlema tema loomingut eesti kirjanduse kontekstis?
    Me nägime, et rahvuskirjandus ei pruugi olla seotud keelega. (Mitmes keeles on kirjutanud luulet Jaan Kaplinski?) Samas iga võõrkeelne tekst (nt arutelus mainitud Bulgakov) ei ole automaatselt eesti kirjandus. Kuidas lahendada seda vastuolu?

  5. 11. jaanuar, 2011 kell 00:02 | #5

    @Igor Kotjuh

    Üks asi, millele Taavet juba jõudis viidata, on see, et kui meie minevik võib olla ühine, siis “Tuha” abil selgub, et erinevad inimesed elasid seda läbi väga erinevalt. Ühtlasi on see üheks suureks põhjuseks, miks mina isiklikult väga loodaks, et “Tuhk” teosena ja Ivanov kirjanikuna leiab endale koha Eesti kirjanduses. Samuti loodaks ma väga, et iga üldlevinud ajaloovaatest erinevat nägemust (viidates siin varasemale Hvostovi näitele) ei peetaks edaspidi seeläbi a priori võõraks ja vaenulikuks. Lisaks on Ivanovi kujul tegemist veel ka äärmiselt andeka ja tundliku kirjanikuga, kes oleks auks ka palju suurematele kirjandustraditsioonidele, kui Eesti oma seda on.

  6. Peep Ehasalu
    11. jaanuar, 2011 kell 00:30 | #6

    Tänud eelkirjutajatele, kes nii mõnegi küsimuse siin juba on lahti vaielnud. Võib muidugi alati ajapuudusele viidata, aga tõde on, et hakkasin mitu korda kirjutama, aga iga vaatenurk kukkus nobedalt kokku. Omapärane kogemus, kus raamat eri nurkade alt lähenedes ennast ikka ja jälle lahti raputab.
    Taani onukeses mõtlesin vägisi Velleri vestelisele stiilile, mis Tuhas oli aga täiesti kadunud. Tuha puhul tekkis vägisi paralleel meie eelmise vestlusteemaga - mille poolest erineb Oksaneni ohvritüüp Ivanovi ohvrist? Suutmata muuta ümbritsevat, valivad mõlemad põgenemise, nad on võõrad välise mõjuri ees. Kirjutamisviisilt äärmiselt erinevad, kuid temaatika ja isegi üleminekuaja ohvri seisund kõlavad üsna sarnaselt. Ivanovil ehk pole sellist polariseerimist, kuid “süüdlane” on ühiskonnakorra muutumise tõttu olemas, mitte personaalne, vaid ühiskondlik. Mis siis, kui Ivanovi minategelane oleks olnud naine? Läinud Taani ja avastanud ennast samast ametist mis Zara? Tarmo, kas narratiivne struktuur võimaldaks Ivanovi teistsugust lugemist? Kas on tegemist omamoodi põlvkondliku eneseväljendusega, tänapäevase dekandentsiga?
    Mul jäi tõepoolest küsimusi rohkem kui vastuseid. Poliitiline taust on kindlasti oluline, kuid seda ma ei ületähtsustaks, Tuha kirjanduslik tase, kasvõi eritasandilise jutustamise oskus on sedavõrd väärt, et poliitika (siis kitsamas mõttes) mõjuks antud juhul lausa madaldavalt.
    Siis mõtlesin veel kristlikele viidetele, Piibel ju viitab korduvalt ja erinevates tähendustes tuhale, kuid niipalju kui mina tean, siis vene keeles kasutatakse Piiblis sõna bõl mitte zola nagu Ivanovi originaalpealkiri. Ometigi oli kõige tugevam lugemisassotsatsioon see “ashes to ashes, dust to dust”, mis samuti ju Piiblile toetub. Ühelt poolt annab selline mõistmine loole sügavust, teisalt taandab loo lugematutesse (eriti noorkirjanike?) melanhoolsetesse “mis sel kõigel mõtet on, mullast oled sina võetud ja mullaks peame ikka muudkui jälle saama.” Vabandan sellise õelavõitu tõlgenduse üle, aga see, mis Taani onukeses oli muhedat, see muutus Tuhas kohati lausa fataalseks minnalaskmiseks. Psühholoogiliselt põhjendatud, kuid siiski minnnalaskmiseks.
    Ivanovi oli nauding lugeda, nii et ma isegi väga muretse selle üle, et mu paralleelid või “leiud” na kahvatuks jäävad. Tänud soovitajatele, jõuluvana tõi õige asja!

  7. Piret Peiker
    Piret Peiker
    11. jaanuar, 2011 kell 14:03 | #7

    Marek, teooria ja muu sekundaarkirjandus aitab tõesti selles, et võimaldab küsimusi tekitavale (või isegi suletuna tunduvale) tekstile lähenemisteid avastada. Aga ta teenib ju põhimõtteliselt sama eesmärki ka siis, kui me avastame, et teised loevad teksti erinevalt, kui ise seda teed, näiteks näevad keerulisust, kus Sina näed lihtsust (või vastupidi). See võib olla n-ö ühine võõrkeel, milles vastastikku oma muljeid kirjeldada, analüüsida ning võibolla täiendada või revideerida.

    See toimetatuse teema on muidugi huvitav ja loomulikult poleks ka minul midagi selle vastu, et teksti kunagi Ivanovile endale meeldival kujul näha. Samas ma kindlasti ei usu, ning Ivanovi näited ka ei veena, et teksti “poliitilisus” on sinna sisse kuidagi võõrkehana toimetatud. Ma ei usu, et toimetaja mõtles välja vajuvad majad, karje, “Laulvad küünlad” ja “põlgusest üle ääre ajava südamega” baltivenelase, et ainult paar näidet tuua. Kui see nii oli, siis mina küll tahaks endale ka sellist toimetajat. Poliitika all ma mõtlen jällegi just seda, mida Taavet kirjeldas kui “Tuhas” põhilist - kuidas tekst toob meie ette jagatud kuid erinevalt nähtud kogemusega inimeste vastastikku relativiseeriva ühise eksistentsi, mille pinget võib karta, otsida või lihtsalt mitte märgata. See on tõesti ühtaegu üldinimlik mina ja teise teema, mis võiks puudutada ka inimest, kes Kalamajast midagi ei tea, kuid puudutab neid, kes teavad ilmselt siiski oluliselt teisiti. Eneseiroonia välja toimetamise osas usun Ivanovi ehk rohkem, arvestades “Onukese” tooni erinevust.

    Peep, Oksasega võrreldes on, jah, see vahe, et tekst on nii struktuuriliselt kui moraalselt keerulisem. Muljeliselt tasandilt alustades - minus tekitas see lugedes veidrat kahetsust ja samas ärritust, et näed, ma olen Ivanoviga täpselt ühevanune ja käisin samal ajal Tallinnas ülikoolis, aga me ei rääkinud ega kohtunud - ja et see on kuidagi pigem tema kui minu süü. Võib vist tõesti öelda, et nii ongi, “Tuha” maailmas me ei oleks saanud kohtuda, ta ei räägi seal ühegi eestlasega, seal ei ole ühtegi eestlast, kes üldse räägiks. Aga jutustuse tekst on avatum, kui selle kohati kurnavalt ennast haletsev jutustaja, see ei luba kohtumist, kuid toob mitmel viisil välja just kohtumatuse pinge. Ma toon ühe näite. Anna korteri uksel on endise omaniku nimi Winther, mille Anna isa on sinna jätnud “kui omamoodi muuseumieksponaadi” (94). Hiljem (114) räägib jutustaja sarkasmiga, kuidas Anna vanemate korter tagastati endisele omanikule ja perekond tõsteti munitsipaalkorterisse. Jutustaja ei kommenteeri nende kahe kodu kaotamisele viitava momendi omavahelist parallelismi, seoseid või erinevusi mitte kuidagi, kuid tekst paneb need lugeja jaoks siiski ühtede kaante vahele kokku ja võimaldab nendevahelist pinget tajuda.

  8. 11. jaanuar, 2011 kell 16:31 | #8

    @Peep Ehasalu

    See on huvitav küsimus, kas Taani onuke või “Tuha” minategelane on ohvrid ja kui on, siis kelle või mille ohvrid.. Hetkel ma ise ei ole küll sugugi kindel, kas tekst selliseks lugemiseks piisavalt pidepunkte pakub. Mina ei oska Ivanovi lugudest kuidagi välja lugeda süüdistust või isegi etteheidet - need mõlemad läheks ju nimelt väga lähedale sellele “kitsamas mõttes poliitikale”, millest autor on tõepoolest väga hästi hoiduda suutnud. Minategelane ei ole ju “õnnetu armastuse ohver” - tema suhe Annaga triivib lahku, laguneb ning libiseb peost, ta minevik kaotab tähenduse ning tulevik lakkab olemast enne, kui see õieti jõuab alata. Samas ei ole see kõik mingi vägivald või ülekohus - vähemalt ei kirjelda tekst seda enamasti nii. Ka on minu jaoks küsitav, kas peategelane “valib põgenemise”. Ta küll valib halli passi, valib baltivenelaseks olemise.. aga kas see tähendab, et ta valib põgenemise? Põgenemise millest? Eestlaseks või venelaseks hakkamisest? Põgenemise riigist, kus ta ühtäkki leiab end võõrana? Pigem tundub mulle, et “Tuhas” on see hoopis maailm, mis põgeneb peategelase juurest, mis mureneb ning tükkidena laiali variseb.

    “Tuha” mitmekihiline struktuur võimaldab seda minu arvates tõepoolest ka mitmel moel lugeda ning selliselt on tegemist puhtakujulise Umberto Eco mõistes “avatud” või Roland Barthes’i liigituse järgi scriptible tekstiga. Võib-olla on siin peidus võti probleemile, millele Sa ülal viitasid - kuidas “Tuhk” end ikka ja jälle lahti raputas, niipea kui Sa püüdsid seda ühe konkreetse vaatenurga liistule tõmmata.

  9. Marek Laane
    11. jaanuar, 2011 kell 21:29 | #9

    Mis sellesse “poliitilisusesse” puutub, siis mina oskasin välja lugeda ainult seda, et see seostub puhtalt kaotatud armastusega, Annaga. Vähemalt mulle jäi mulje, et peategelane vaevab tõsiselt pead, miks kõik läks nii, nagu läks, ja siis leiab, seoses Anna ärasõiduga, sinna taha “poliitilised” põhjused. See on mu meelest rohkem selline eneseõigustus, mingit poliitilist agendat ei väiksemas ega suuremas mastaabis ma küll ei suutnud sellest jutustusest välja lugeda (või noh, kui pidada suhestumist maailmaga, identiteediküsimust ka poliitiliseks teemaks, siis on see siin muidugi olemas, aga mina selliseid asju mingis mõttes poliitikaks ei pea).

  10. 11. jaanuar, 2011 kell 22:55 | #10

    @Marek Laane

    Konkreetselt “poliitilise agenda” osas ütlesime me Piretiga mõlemad juba ammu, et seda ei kahtlusta Ivanovi puhul ka kumbki meist, nii et loodetavalt võib selle teema nüüd laualt ära panna. Kui mõista sõna “poliitiline” nii, nagu seda kasutatakse “poliitilise anekdoodi” või “välispoliitika” kontekstides, siis tõesti, seda “Tuhast” ei leia. Teisalt — kas Sulle ei tundu, et sellised mõisted ja kategooriad nagu Eesti, Venemaa, rahvus, immigrant, ühiskond, pagulane jne. siiski on oma olemuslikult poliitilised? Poliitilised selle sõna laiemas tähenduses, kategooriana, mis hõlmab inimeste ja gruppide vahelisi suhteid võimu ning autoriteedi perspektiivist? Ja kas Sa oled nõus, et seda “Tuhas” siiski on?

  11. Marek Laane
    12. jaanuar, 2011 kell 00:59 | #11

    @Tarmo Jüristo
    Hmm, seda on raske öelda… inimese ja maailma (või ka eri gruppide) suhted on kahtlemata “Tuhas” olemas, aga kuivõrd mu arusaamist mööda on tegemist enesekaemusega, pilguheiduga iseenda minevikku, siis see välistab peaaegu automaatselt igasuguse poliitilise sisu - mille all ma mõtlen rühma (polise) siseseid suhteid, mis on mu arusaamist mööda sootuks midagi muud kui üksikisiku ja rühma suhted (poliitika on võimalik ainult polise, rühma, ühiskonna, mitte üksikisiku tasandil). See tähendab, et kuna see jutustus on kirjutatud väga selgelt üksikisiku seisukohalt, personaalsena, siis on siin poliitilisust mis tahes mõttes sama palju kui näiteks botaanilisust.

  12. 12. jaanuar, 2011 kell 01:20 | #12

    @Marek Laane

    Kui sa lähed märtsikuus valima ning langetad oma isikliku otsuse peale pikka pilguheitu endasse ja oma isikliku südametunnistuse järgi, kas see siis tähendaks automaatselt, et su valik on sama vähe poliitiline kui see on botaaniline? ;)

    See, kas “Tuha” minajutustaja on rangelt personaalne ja üksikisik on minu arvates samuti väga küsitav. Jutustaja positsioon on loomulikult isiklik, seda eesmärki teenib juba autori valik kirjutada lugu esimeses isikus. Samas, ta ju otseselt viitab endale, kui baltivenelasele - kas see ei suhesta teda siiski otseselt mingi rühmaga? Samuti, kas üks oluline mõõde nii “Tuhas” kui “Onukeses” ei puuduta mitte tegelaste väljajäetust erinevatest rühmadest, olgu neiks siis riik, rahvus, ühiskond või pere? Ja ma usun, et sa nõustud, et väljajäetus on samamoodi suhe rühmaga kui sellesse kuulumine, lihtsalt vastandmärgiga, s.t. loosung “Eesti on eestlastele” on ju poliitiline ka neile kes juhtumisi ei ole eestlased?

    Ma tõesti ei taha ei Sind ega kedagi teist sundida “Tuhka” poliitiliselt lugema — kui ei taha, pole vaja. Küll aga arvan ma, et on väga keeruline kaitsta seisukohta, nagu “Tuhal” seda poliitilist dimensiooni ei oleks — kui Sa just tõesti ei taha arvata, nagu oleks nt. leheküljed 97-100 sinna toimetaja kurja käe poolt lisatud.

  13. Marek Laane
    12. jaanuar, 2011 kell 01:46 | #13

    @Tarmo Jüristo
    Tegelikult need lk-d 97-100 ja ka 110-112 viisidki mind mõttele, et see poliitilisus on puhtväline element jutustuses, sisse toodud ainuüksi (lisa)seletusena/õigutusena, miks suhted Annaga läksid nagu nad läksid. Peategelane vaatab ka enda sisse ja leiab sealt põhjuseid, aga need ei paista teda väga veenvat, sestap on vaja midagi välist ja selleks on antud juhul siis välismaailm oma poliitikaga.
    Mu meelest ainuüksi suhe rühmaga, sellesse kuulumine või mittekuulumine (nagu ka valimisakt ise) ei ole poliitiline tegevus, vaid palju sügavam (võib-olla lausa ontoloogiline küsimus). Rühmast väljajäämise korral langeb poliitilisuse küsimus ära, sest iseendaga ikka “polist” ei moodusta juba. Rühma kuulumise otsus (või valimisakt) on aga küll tegu, mis võib panna aluse “poliitikale”, selle käivitada, eriti kui seda võimalikult laialt mõista (noh, kas või “poliitika” näiteks korteriühistu tasandil).
    Ja mis puutub “baltivenelusse”, siis see paistab vähemalt selle jutustuse põhjal olevat selline isehakanud kategooria, kuhu nagu ei kuulu kedagi teist peale peategelase enda. Kui minna jutustusest välja, ega siis selle mõiste sisu, vähemalt mu teadmisi mööda, ka palju parem ei ole - pigem võib kõnelda eest-, läti-, soomevenelastest kui baltivenelastest (ma ei saa öelda, et ma venekeelset skeenet väga põhjalikult jälgiksin, aga selline mulje on mulle jäänud).

  14. 12. jaanuar, 2011 kell 02:07 | #14

    @Marek Laane

    Noh, ilmselt see on siis üks võimalik moodus, kuidas “Tuhka” saab lugeda. Ma küll ise kaldun arvama, et selliselt lähenedes leiab neid puhtväliseid elemente veel päris mitmeid. Näiteks huvitaks mind, kuidas Sa mõtestad sedasama eelpool mainitud soniga vanameest ja tema KARJET lk. 53 - eeldades, et sa ei loe seda realistliku ning enesekaemusliku olukirjeldusena - või kuidas Sa mõistad seda konkreetset lauset leheküljelt 58.:” Ja lõpuks 1991. aastal variseski kokku kõige äärepoolsem ning elaniketa maja, ning kõik läks segi ja kaotas järsku mõtte” (minu kursiiv). Hea küll, seda, et maja 1991. aastal kokku kukkus võib ju lugeda ka realistlikus võtmes — et oligi selline maja ja kukkuski kokku, aga millele võiks Sinu arvates viidata lause lõpp?

    “Baltiveneluse” kategooriast püüdsingi ma oma postituses rääkida seoses Deleuze-i väikse kirjanduse ning asubjektsusega. Kes on “Tuha” minategelane? Enamuse eestlaste jaoks, vähemalt 1990 alul, oleks ta olnud lihtsalt venelane. Vahepeal oli ta “muulane”, tänapäeval vast viisakas kõnepruugis “eestimaalane” ja “mitte-kodanik”. Aga mis siis, kui ükski neist siltidest talle endale ei sobi, kui raamatu Andrei Ivanov (s.t. tegelane, mitte autor) tunneb, et ta ei ole “päris” venelane, kui “muulane” ja “mitte-kodanik” viitavad mõlemad sellele, kes ta ei ole, ja kui “eestimaalane” tema jaoks mingit tegelikku sisu ei kanna? Kes ta siis on? Ja kes oleme meie talle ütlema, et see mõõde, milles ta ennast näeb ja mõistab on “isehakanud kategooria”, tähistaja ilma tähistatavata? Ning - vast kõige olulisemana - mida ütleb see meie kohta, kes me liigitame teda oma suva järgi sellesse kasti, mis meile hetkel kõige sobivam tundub?

    P.S. Selles osas, et valimistel oma hääle andmine ei ole poliitiline tegevus või ühiskonnast välja-arvatusel puudub poliitiline tahk jään mina kindlasti aupaklikult eriarvamusele.

  15. Robinson
    7. veebruar, 2011 kell 02:37 | #15

    Sain Taani onukese ja Tuhaga lõpuks ühele poole. Minu mulje Tuhast: lühidalt — üleolev.

  16. Robinson
    7. veebruar, 2011 kell 02:50 | #16

    Täpsustan: autor mõjus üleolevana.

  17. Piret Peiker
    Piret Peiker
    7. veebruar, 2011 kell 11:55 | #17

    @Robinson
    Täpsusta palun tekstipõhisemalt, mis põhjustab üleolevuse muljet ning kelle või mille suhtes üleolev ollakse. Ja ma igaks juhuks küsin üle, et kas Sa pead ikka silmas autorit, mitte minajutustajat?

Kommentaarid on suletud.