Esileht > Tõlkimine > Eesti parimad tõlkijad

Eesti parimad tõlkijad

16. jaanuar, 2011 Marek Tamm

Tõlkimine on amet, kus hinnatakse nähtamatust. Heaks tõlkeks peetakse tavaliselt teost, mis ei mõjugi tõlkena. See on tõenäoliselt põhjus, miks tõlkijatest ja tõlkimisest räägitakse harva, miks tõlkijaid ei tunta ega hinnata. Seda Eestiski. Kummatigi pole võimalik eesti kultuuri ette kujutada ilma tõlgeteta. Meie kirjakultuur sündis tõlkekultuurina ja tõlked etendavad endiselt väga suurt rolli meie vaimse horisondi kujundamisel.

Ma olen seda meelt, et tänapäeva Eestis panustavad tõlkijad vähemalt samapalju või isegi enam eesti kirjanduskeele arengusse kui kirjanikud. See on küll väga subjektiivne hinnang, ent üha enam tundub kohtavat head stiili ja rikast keelt pigem tõlgetes kui algupärandites. Mulle meeldib Loomingu Raamatukogu toimetuses käibiv ütlus: kes oskavad, need tõlgivad, kes ei oska, kirjutavad ise.

Kusjuures tõlkimist ei tule käsitada millegi alaväärsena. Teenekas tõlkija Ott Ojamaa kirjutas juba 1969. aastal õigustatult, et “mida enam üks rahvas tõlgib, seda enam võtab ta osa maailmakirjanduse loomisest”, lisades veidi bravuurikaltki: “Minu arvates oleme meie suuremal määral maailmakirjanduse loojad kui need rahvad, kelle kirjandust me tõlgime.” (Ott Ojamaa, Armastus seaduslikus abielus. Tartu, 2010, lk. 60-61.)

Et tõlkijate tööle veidi tähelepanu tõmmata, sündis mõte korraldada siin blogis üks väike küsitlus Eesti parimate tõlkijate leidmiseks. Ei pea olema selgeltnägija, et mõista sellise ettevõtmise mängulist ja meelevaldset iseloomu. Sest parima tõlkija selgitamine on veidi nagu kauneima putuka valimine. Kuid nagu igasugune parimate selgitamine, annab see mingist ajastuvaimust siiski aimu. Igal juhul palusin kõigil neljateistkümnel blogi kaasautoril (s.h. iseendal) kirja panna paremusjärjekorras kolm parimat eesti tõlkijat läbi aegade. Kõik tulid ettepanekuga lahkelt kaasa, isegi kui enamik tunnistas, et kolmega piirduda on väga keeruline (ainsana ei pidanud võimalikuks vastata Krista Kaer, põhjustel, millest ta loodetavasti kirjutab siinsamas blogis kunagi ise). “Parima” all palusin vastajatel silmas pidada nii tõlgete kvaliteeti, valikut kui ka hulka. Esimesena nimetatud tõlkija sai 3 punkti, teine 2 punkti ja kolmas 1 punkti. Võitja võinuks niisiis teenida maksimaalselt 39 (13×3) punkti.

Tulemused kujunesid järgmiselt:

1. Ain Kaalep  11 punkti
2. Enn Soosar  10
3.-4. Henno Rajandi  9
3.-4. Valda Raud  9
5. August Sang  5
6.-9. Johannes Aavik  4
6.-9. Rein Sepp  4
6.-9. Mati Sirkel 4
6.-9. Marta Sillaots  4
10.-11. Aita Kurfeldt  3
10.-11. Anton Thor Helle  3
12.-14. Tatjana Hallap  2
12.-14. Triinu Pakk  2
12.-14. Tõnu Õnnepalu  2
15.-20. Betti Alver  1
15.-20. Lydia Koidula  1
15.-20. Jaan Kross  1
15.-20. Ott Ojamaa  1
15.-20. Jüri Talvet  1
15.-20. Maiga Varik  1

Nagu näha, oli võitlus kõrgeimate kohtade eest päris pinev, ent laureaadipärja pälvis sedapuhku Ain Kaalep, kelleta eesti luuletõlke traditsiooni usutavasti enam keegi ette ei kujuta. Kaalepi suurus seisneb aga kindlasti ka tema tõlkijahaardes, sest neid keeli, millest ta on tõlkeid teinud, on kindlasti üle kümne. Kaalepile järgnesid kolm viljakat proosatõlkijat: Enn Soosaar, kes on ennast põlistanud ameerika ja inglise kirjanduse vahendajana; Henno Rajandi, kellele võlgneme suurepäraseid tõlkeid prantsuse ja angloameerika jutukirjandusest, ning Valda Raud, tänu kellele on Salinger, Twain, Vonnegut jpt ingliskeelsed autorid ennast eesti lugejate teadvusesse istutanud. Esinelik eraldus ülejäänutest üsna selgelt. Viiendale kohale platseerunud August Sang on Kaalepi kõrval teine eesti luuletõlke traditsiooni tähtsaim kujundaja, “Fausti” surematu tõlke autor. Kogu nimekirja kommenteerimata (ja ei usu, et see miskeid kommentaare eriti vajakski), olgu vaid osutatud meestõlkijate mõningale domineerimisele (20-st 12), nagu ka sellele, et nimekirjas annavad tooni juba meie seast lahkunud tõlkijad (sellest ei peaks aga välja lugema, et tõlkimise paremad päevad on selja taga, vaid pigem hindajate pieteeditunnet).

Kui aga mõni lugeja tahab pakkuda välja oma isiklikke lemmikuid, siis kommentaarides on selleks võimalus.

Categories: Tõlkimine Tags:
  1. tauno
    16. jaanuar, 2011 kell 11:42 | #1

    Hmm… siin ei ole suurt erinevust kõige seksikamate tõlkijate edetabeli koostamisega. Või kõige paremini ennast müüvate tõlkijate edetabeliga vms… kui kõik tõlgiksid sama teksti, siis ehk veel saaks midagi järeldada.

  2. Triin Tael
    16. jaanuar, 2011 kell 13:35 | #2

    Huvitav, et Harald Rajametsa pole keegi maininud. Ma siis mainin.

  3. Marek Laane
    16. jaanuar, 2011 kell 15:18 | #3

    Puudu on ka Aleksander Kurtna, kes mu isiklikus edetabelis oleks kindlasti esikümnes, võib-olla isegi esiviisikus.

  4. 16. jaanuar, 2011 kell 16:21 | #4

    @tauno
    Hea mõte, tuleks kogu see nimekiri panna tõlkima ühte luuletust ja siis saaks viimaks ometi tegelikult teada, kes on parim tõlkija. Ja auhinna annab üle kõige seksikam kirjastaja :-)

  5. 16. jaanuar, 2011 kell 19:17 | #5

    Jah, õieti saab tõlkijaid järjestada pigem halbuse järgi, sest kui kvaliteet tõuseb üle mingi piiri, siis muutub tema tõlkjatöö tõepoolest nähtamatuks ja tema kultuuriloolist väärtust hakkavad määrama pisut teised asjad, eelkõige siis see, MIDA ta tõlgib (briljantselt vahendatud “Faust” või kadudeta ülekantud Dan Brown…). Väga nõus olen sellega, et hea tõlkija annab eesti kirjanduskeele arengule rohkem kui nii mõnigi ühik originaalloojaid. Ise hindan nt Mati Sirklit ses mõttes väga kõrgelt, ta teeb ka nii palju filtreerimistööd ära (kui palju on ju tänapäeval müra!), saab kerge südamega usaldada: kui tema juba on võtnud vaevaks tõlkida, siis see ka väärt asi on (ja on!).
    Märt Väljataga tõlgitud asjad on ka väga tänuväärsed, James, Taylor, Rorty, kes vajaks hädasti kordustrükki, jne

  6. 16. jaanuar, 2011 kell 22:28 | #6

    Anne Lange ja Ülev Aaloe
    Ja kes meist 30-40 aastastest oleks Vladimir Beekmani Lindgreni tõlgeteta need, kes me täna oleme :)
    Mission impossible tõesti.
    Ja kuigi pole tabeliga rahul, sest tõesti nimed, nagu Kurtna ja miks ka mitte Tammsaare Dostojevski ning Wilde-i tõlked jne jne jne… on puudu, siis eks ta vähemalt nende paremas tulbas olevate inimeste maitse-eelistuste näitajana ikka töötab :)
    Ja tabel on kahtlemata väärikaid ja häid tõlkijaid täis.

  7. 17. jaanuar, 2011 kell 00:16 | #7

    Ma vaatasin samuti pisukese yllatusega, et pole Ants Orast. Ja, noh, kui on juba Koidula, siis võiks samahästi ka Georg Meri olla. Ehkki, jah, võrdlus ilusaima putuka valimisega on ysna hea.

    Koidulat on muidugi suhteliselt raske midagi uut tõlkima panna.

  8. imeloom
    17. jaanuar, 2011 kell 12:23 | #8

    Mitmed nimed, mis meelel ja keelel siin juba varasemate kommenteerijate poolt mainitud. Aga midagi oleks nagu ikka puudu, kui ei lisaks Parnassile ka Kalle Kasemaad.

  9. 17. jaanuar, 2011 kell 15:35 | #9

    Lisaksin Hiedeli, Metsari ja Lindepuu. Mõistagi on minugi lemmikuks Kurtna ja mitte ainult tema vaata et monopoli osas Ida-Euroopa keelte puhul. Tema Rajametsaga (või Rajametsal temaga) tehtud Dante värsstõlked on parimad, mis meil on.

  10. pille k
    18. jaanuar, 2011 kell 12:55 | #10

    Nostalgiiliselt lisaksin Leili-Maria Kase nime. Isiklik suur lemmik on ka Anne Lange. Ja Märt Väljataga.

  11. h.
    18. jaanuar, 2011 kell 15:21 | #11

    Hasso Krullita oleks palju asju teisiti. Möödunud aegadest Aspel.

  12. 19. jaanuar, 2011 kell 00:05 | #12

    Kui ma nyyd järele mõtlen, siis võiks ju olla ka Linnart Mäll. Ja, noh, näiteks Andres Ehin. Ja Uku Masing. Aga see nimekiri läheb nii jube pikaks.

  13. 19. jaanuar, 2011 kell 01:17 | #13

    Hea meel, et nimekiri inspireerib, mis oligi ettevõtmise eesmärk. Ja nende lohutuseks, kelle lemmikud nimekirja ei mahtunud, võin öelda, et kokku pakkusid blogiautorid välja üle kahekümne nime, mis loendisse ei läinud, sest reegel oli, et igaühelt läheb arvesse vaid kolm esimest nime. Aga olgu siis vähemalt mõned pakututest siinkohal nimetatud, kes pole veel kommentaaridessegi jõudnud: August Annist, Olev Jõgi, Krista Kaer, Indrek Koff, Helga Kross, Ruth Lias, Lia Rajandi, Jaak Rähesoo, Kristiina Ross, Piret Saluri, Anu Saluäär, Triinu Tamm, Helga Viira (tõsi, tema tõlkis peamiselt eesti keelest saksa keelde).

  14. EV27
    19. jaanuar, 2011 kell 18:21 | #14

    Mina tahaksin ka Anne Lange lisada nimekirja. Ja Beekman muidugi. Triinu Tamm ka. Ja neid väga häid on veelgi…

  15. 22. jaanuar, 2011 kell 04:28 | #15

    Beekman, kes mulle pähe kargas, on juba mainitud, aga vaatan, et Lembit Remmelgat ei ole - ei tea, mis ma tema “Švejkita” teeksin. Ja Tuglase “Seitsme vennata”.

    Oi, ja Edvin Hiedel, aga kui ma juba ungari keele peale mõtlen, siis Aino Perviku tehtud Janikovszky-tõlgeteta oleks lapsepõlv olnud sama puudulik kui Beekmani Lindgrenita.

    Rein Rauda polegi keegi veel maininud?

  16. 22. jaanuar, 2011 kell 04:30 | #16

    Jumalukene, Johannes Semper peaks ikka ka kirjas olema.

  17. peep ilmet
    22. jaanuar, 2011 kell 16:56 | #17

    Küllap on Nõos õppimine minu loomulikke eeldusi ikka nii palju teravdanud, et ma näen enamikku asju ruumilisena. Pean silmas kolme mõõdet. Seepärast on ühemõõtmeline reastamine minu jaoks liiga lihtne selle jaoks, et see üldse midagi tähendaks. Isegi spordis, mis on oma äärmuslikus lihtsustamises päris täpselt mõõdetav, ei saa reastada erinevaid spordialasid.

    Juba minu kiindumus kaartide vastu muudab asjad kahemõõtmeliseks. Seda saab kasutada ka tõlkekirjanduse kohta.
    Kui me joonele reastamise asemel paigutaksime tõlgete autorid maailmakaardile selle järgi, kust nad on kirjandust tõlkinud, siis oleks pilt märksa ilmekam ja tõepärasem. Asi oleks ruudus. Otsekohe tuleks silme ette see, kuidas tõlkekirjandus on suutnud katta kogu maailma, kus paiknevad punktikobarad ja kus on määratu suured terra incognita‘d. Nõnda lisandub tõlkijate hindamisele ka see, kui palju uusi maid on keegi avastanud ja meile omaseks teinud.

    Kui nüüd lisada ka kolmas mõõde, milleks oleks mitte tõlke, vaid teose ilmumisaeg, tõstaksime asja kuupi ja saaksime veel tõepärasema pildi, õieti mudeli. Siis tuleksid nähtavale ka erinevate maade kirjanduste ajaline täidetus eesti keeles. Ja muidugi ka tühimikud.

    Ka see mudel ei kirjelda kõike, sest see ei näita kuidas just ja mil määral on kellegi tõlked eesti keelt ja kultuuri mõjutanud, aga seda ongi väga raske kuidagi määratleda, sest iga inimese puhul on see olnud ja on erinev. Moed on aga ajutised nähtused. Ühel hetkel on nende mõju hiiglasuur, teisel hetkel on need sel kujul hoopis pisukesed. Nii et see mõju on ajas muutuv suurus.

    Võtame alguseks alustekstid. Senise seisuga on kõige kesksemal kohal ikkagi Piibel. See on eriline juba seetõttu, et selle tõlkest algas Eesti kirjandus. Eriline on see ka selle poolest, et selle tõlge on pikaajaline meeskonnatöö. Nii et mõju poolest Eesti kirjandusele ja mitte ainult kirjandusele, tuleks üles lugeda kõik piiblitõlkijad.
    Kui minna teiste alustekstide juurde, mis minu meelest on eeposed või sellelaadsed, siis on Rein Sepp ületamatu.

    Võiksin pikalt jätkata, aga juba sellest peaks piisama edasiseks aruteluks.

    Mis aga puutub tõlkekirjanduse tähtsuse kohta, siis peaks ilmselge olema, et eesti keelde tõlgitud kirjandus on Eesti ja ei kellegi muu kirjandus. Olen seda puudutanud ka oma kunagises Postimehe kirjutises “Laen - tõlge - looming”, mida võib igaüks ka netist lugeda.

  18. Maarja
    26. jaanuar, 2011 kell 14:39 | #18

    Minule meeldivad väga Ilona Martsoni tööd.

  19. levka
    26. jaanuar, 2011 kell 17:38 | #19

    Oleks ebaõiglane jätta Riina Jesmin nimetamata.

Kommentaarid on suletud.