L.F. Céline

19. jaanuar, 2011 Tiit Aleksejev

celinexart280Nüüd on ta siis eesti keeles olemas, Céline’i “Reis öö lõppu”. Au ja kiitus Heli Allikule. Ja kõigele lisaks ammendava järelsõna eest, kus tõlkimise enda teekond lahti seletatakse. Tsiteeriksin sealt üht olulist kohta (Allik, lk 558) “…tõepoolest, Céline’i keelt ei saa tõlkida. Aga võimalik on tõlkida seda intiimsustunnet, mida tema tekst meis tekitab – tunnet, et sellel tekstil on üks keha keelega, millest ta on kirjutatud.”

Céline keerab prantsuse kirjakeele pea peale. Vana keel jääb talle kitsaks. Tõsi, “Reisis” seda veel nii selgelt tunda ei ole. Tegelik pööre leiab ees tema teises romaanis “Surm laenuks”. Mis ei vähenda “Reisi” tähendust.

Millest see raamat siis räägib? Kui üheainsa sõnaga kokku võtta, siis suremisest. Metalli, batsilli, mille iganes läbi. Surm oleks autori jaoks pidanud saabuma juba 1914. a. sügisel, aga mingil põhjusel lükkus asi edasi. Jäi aega raamatu kirjutamiseks. Vaeste ravimise kõrvalt. Nagu Céline ise ühes intervjuus ütles: “Kurat, mul ei olnud mahti end isegi korralikult täis juua!.. Töötasin!… Kogu aeg!… Jõin vett!… Õgisin nuudleid!… Nuudleid!.. Lapsepõlvest saadik!… Ja kas teate miks?… Need ei jäta pitsidele lõhna juurde!…” Selgituseks: tema vanemad olid pitsikaupmehed. Ja mitte kõige edukamad.

“Reisi” tegevus toimub Flandria sõjaväljadel, Aafrikas, New Yorgis, Pariisis. Ega see tegevus väga oluline olegi. Hüpake aga liikuvasse vagunisse ja andke minna. Céline on kusagil öelnud, et tema stiil ongi nagu metroo.

See oli vist millalgi 2004. a. paiku, kui Marekiga esmakordselt “Reisist” vestlesime. Muide, see raamat on tulekul, ütles Marek. Millal? küsisin. Varsti, ütles Marek.  Ootame.  Anname aega atra seada. Ader sai seatud, siin ta nüüd on. Ja nagu kirjutatakse vibulaske traktaadis: mis tähtsust on eesmärgi poole liikumisel nädalatel, kuudel ja aastatel?  Ei mingit. Raamatut sirvides (põhjalikum lugemine seisab alles ees) on kohe näha, et tõlkega on tööd tehtud. Mõnda seisukohta tuleb Heli Allikul ilmselt kaitsta, aga mis Céline see muidu oleks! Ah!.. mis!… käige õige p….e!… ütleks mees ise. Kuradi kriitikud!… Muidusööjad!… Värdjad sellised!…

Minul endal on Céline’iga väga omapärane suhe. 2003. aastal leidsin Pariisist “Reisi” 1932. a. väljaande. Täiesti juhuslikult, ühest raamatuvirnast. Ostsin ära ning ei osanud arvatagi, et olin poolmuidu saanud. Teksti sisseelamine võttis veidi aega, aga siis neelas täiega. Ning väga mõnus oli “ajastu paberilt” lugeda. Selliselt koltunult. Hakkasingi Céline’i esmatrükke otsima. Signeeritud, numereeritud jne väljaannetele muidugi hammas peale ei hakanud, aga ega selle üle väga kurbust ei tundnudki. Piisas õigest aastast. Aastakäigust. See on omaette nauding, lugeda raamatut sellisel kujul nagu see kunagi välja tuli. Ja väga vahva oli ette võtta näiteks “Pudemeid tapatalgu kaitseks” ja mõelda, et paar kuud pärast seda, kui see pamflett lettidele maandus, läks Prantsusmaal lahti tõeline andmine. Nii et lendas pudemeid ja sidruneid. Céline sai muidugi kõige rohkem. Ja tema antisemitism on valus teema üleüldse. Aga nagu üks prantsuse raamatukaupmees seda väga elegantselt lahti seletas: “Musjöö, vaadake asja ajastu kontekstis… 30ndate Pariis!… Tööpuudus!… Ida-Euroopa sisserändajad!… Minu vanaisa oli samuti juut… Ja antisemiit!..” Endale tundub, et Céline oli poliitilistes küsimustes lihtsalt sõge. Tsiteerides poeeti: nagu kahekorruseline buss, kus üleval juhti ei ole. Peamine on ikka Céline’i proosa. Ja sellega on nüüd uks lahti lükatud. Jääme suremise järge ootama.

Mõned ülesvõtted: “Reisi” käsikirja esimene lehekülg ja Céline ise. Mundris ja kampsunis.

c_line3_louis-ferdinand-celine-marechal-des-logisc_line3_louis-ferdinand-celine-manuscrit-voyage-au-bout-de-la-nuit

Kommentaarid on suletud.