Esileht > Lugemine, Vana klassika > Milleks õpetada kirjandust?

Milleks õpetada kirjandust?

17. märts, 2009 Märt Väljataga
Jessie Wilcox Smith (1921)

Jessie Wilcox Smith (1921)

Umbes kuu aja eest sai teatavaks haridusministeeriumi plaan kärpida emakeele tundide hulka keskkoolis. Selle vastu astusid emakeeleõpetajad ja kirjanike liit. Protesti peale ministeerium natuke taandus, keeletundide arv jäeti samaks, kirjandustunde võeti siiski veidi vähemaks. Minister ei taganenud vaikselt, vaid avaldas lehes vingustoonilise arvamusloo, mis andis mõista, nagu olnuks kirjanike protest väiklane, omakasupüüdlik ja tagurlik. Poliitika nagu ikka.

Kooli kirjandustundide teema on tõsine ning küllap on selle üle asjatundjad omajagu peadki murdnud. Seega võib mu arutlus välja kukkuda jalgratta leiutamise moodi. Aga ikkagi, mis on kirjandustundide eesmärk? Pakuksin neid välja lausa seitse tükki:

1. Panna lapsed läbi lugema teatav hulk tähtsaid juturaamatuid ning meelde jätma mõned luuletused. Seda on omakorda tarvis, et jätkuks tekstide ühisosa, millega nemad ja nende vanemad enam-vähem kõik tuttavad on. Siis nad saavad paremini üksteise jutust ja naljadest aru, neil on sama viitesüsteem. See laseb võõrastel inimestel kergemini ühist keelt leida. Kas aga tänapäeval suudab kirjandus seda rolli täita? Küllap pakuvad sellist ühisalust pigem massikultuur ja muidugi filmid. “Viimset reliikviat” on arvatavasti rohkem vaadatud kui “Tõde ja õigust” loetud. Kindlasti on ka “Kevade” ja “Kõrboja peremees” rohkem tuntud filmina. Massikultuur jälle on loomult efemeerne, aegumus on selle loomusesse sisse kirjutatud.

2. Anda lastele vajalikke faktiteadmisi kirjandusloo kohta. Nn kultuurne inimene võiks ju umbkaudu teada, milline klassikaline kirjanik millal elas ja millise pealkirjaga raamatuid kirjutas – isegi kui neid teoseid lugenud ei olda.

3. Kirjanduslugu on hea viis ajaloo tundmaõppimiseks. Kui “pärisajaloo” tunnid keskenduvad peamiselt poliitikale ja sõjandusele, siis kirjanduslugu annab aimu ka sotsiaal-, kultuuri- ja ideedeloost. Pealegi on 19. sajandi suured realistlikud romaanid siiani täiuslikem “virtuaalne reaalsus”, sest nad loovad muudest meediumidest usutavama illusionistliku mudeli inimese sise- ja välismaailmast.

4. Romaanid on parim viis valgustada kõlbelisi dilemmasid. Seega saaks nende abil anda lastele moraaliõpetuslikku aimu, kui raske on inimesel olla hea ja kui halvasti vooruslikkus ja õnn kokku sobivad. Või siis vastupidi. Igal juhul on romaanid kõlbeliste teemade käsitlemise heaks märksa parem materjal kui mis tahes eetikateooria. Kui ainult neid õpetada osataks.

5. Igas koolis leidub mõningaid rafineeritud tüüpe, keda huvitab kirjandus kirjanduse pärast. Nende meelest on nõme, kui kirjandusõpetus seisneb elu- ja ajalooliste faktide päheajamises või moraliseerimises. Nemad tahavad teada, kuidas kirjandus on tehtud. Seega tuleks õpetada ka poeetikat ehk kirjandusteooriat.

6. Kirjandusõpetus saaks ka näitlikult selgitada, mida kõik keele abil teha annab, ja näidata, kuidas keelt loovalt ja kujundlikult eri stiilides ja žanrides tarvitada.

7. Ja lõpuks tasuks lapsi veenda, et kirjanikke leidub veel ka tänapäeval.

Seda kõike on tõesti väga palju, arvestades pealegi, et lapsed peavad õppima ka muid asju. Mida siit ohverdada? Kõige kergema südamega loobuksin nüüdiskirjandusest, kuigi lastel ei tohiks ka tekkida tunnet, et kirjandus on ainult minevikuasi. Elusa kirjanikuga kokkupuutumine võib anda nii mõnelegi kujunemiseas hingele pöördelise elamuse. Küllap annaks kirjandusloost välja puhastada igasugust pudi-padi ja nipet-näpet, kuid selle hinnaks on skemaatilisus. Kohustusliku kirjanduse hulka annaks vähendada – tähtis ei ole see, mitu raamatut on läbi loetud, vaid see, kui hästi neid loetakse. Kirjanduse ja kõlblusõpetuse sidumine võib anda tulemusi ainult väga heade õpetajate käe all. Arutlused selle üle, kas Väljaotsa Jaan toimis vargile minnes õigesti, võivad kirjanduse üsna kiiresti peletavaks muuta.

Usutavasti peetakse õppekavades kõiki neid eesmärke ka silmas, kuid õpetajate hinges näib süvenevat segadus. Mida neilt oodatakse? Mida nad peaksid õpetama? Kas tegema kirjandust popiks ja noortepäraseks, kas õhutama rahvuslikku vaimu, jutustama (kodumaa) ajaloost, kasvatama kriitilisi kodanikke, analüüsima metafoore ja värsimõõte, õhutama lapsi ise kirjutama, andma aimu kirjandusloost? Minu kooliajal oli kõik see palju lihtsam, aga sellest mõnes järgmises postituses.

Categories: Lugemine, Vana klassika Tags:
  1. Piret Peiker
    Piret Peiker
    19. märts, 2009 kell 10:19 | #1

    Üks hea põhjus kirjanduse õpetamiseks keskkoolis on mu arust vaieldamatult retoorika-alase hariduse vajadus demokraatias, millega seoses meenus mulle selline varasem blogiarutelu: http://vaher.blogspot.com/2008/12/retoorika-10ndasse-klassi.html
    See kattub osaliselt mitme Märdi punktiga, aga kirjeldaksin seda kokkuvõtlikult kui tähelepaneliku, analüütilise ja allikakriitilise lugemisoskuse harjutamist, mille rakendused võivad olla süüdistav-paljastavalt ideoloogiakriitilised, aga ka näiteks empaatiat edendavad.

  2. Märt Väljataga
    Märt Väljataga
    19. märts, 2009 kell 14:52 | #2

    Retoorikat mainib mu postituse 6. punkt (õpetada seda, mida keelega korda saata annab), aga samas jääb retoorika kusagile kirjandus- ja emakeeleõpetuse vahepeale. Keeleõpetus on kirjandusõpetusega tihedalt läbipõimunud pundar. Samas võib karta, et need lüüakse lähitulevikus lahku. Sest vähemalt Tartu ülikoolis on ju eesti kirjandus ja eesti keel muutunud omaette erialadeks. Kus siis tulevad mõlema aine õpetajad?

  3. Piret Peiker
    Piret Peiker
    19. märts, 2009 kell 15:31 | #3

    Laiemas mõttes haakub retoorika ju ka punktidega 1., 4. ja 5. Nõus, et kirjandus- ja keeleõpetus on tihedalt läbipõimunud pundar, aga kas juhtub midagi väga halba, kui tulevane õpetaja erialalises koolituses ühele neist enam keskendub? Nagu Sa isegi viitad, on ju ka näiteks kirjanduslugu ja ajalugu tihedalt läbi põimunud.

Kommentaarid on suletud.