Esileht > Tõlkimine, Vana klassika > Mida peaks tõlkima?

Mida peaks tõlkima?

22. jaanuar, 2011 Marek Tamm

Et jätkata oma eelmise postituse lainel ja tõlkimise teemal, siis viisin meie blogi kaasautorite seas läbi järjekordse küsitluse, sedapuhku sooviga kokku saada üks nimekiri ilukirjandusteostest, mis vajaksid ja vääriksid eestindamist. Niisiis palusin igaühel anda mulle üles kolm ilukirjanduslikku raamatut, mida seni pole veel (tervenisti) eesti keelde tõlgitud, ent mida vastaja ise hea meelega eestindatuna näeks.

Küsitluse tulemusena sündis 36 teosest koosnev nimekiri (maksimum olnuks 42 teost). Niisiis pakuti samu nimetusi üllatavalt vähe. Ainsana pälvis kolm soovitust Pessoa “Rahutuse raamat”, kaks häält said neli teost: Dante “Jumalik komöödia”, Joyce’i “Ulysses”, Bolaño “2666″ ja Prousti “Kadunud aega otsimas”. Pea kõigist nimetatutest on eesti keeles maitseproove juba pakutud: Pessoa (või täpsemalt Bernardo Soarese) “Rahutuse raamatust” on ilmunud katkeid Tõnu Õnnepalu ja Jüri Talveti tõlkes, Joyce’i “Ulysses’est” on mõned episoodid tõlkinud Märt Väljataga, Prousti jõgiromaanist “Kadunud aega otsimas” on eestindatud mitmeid osi ja fragmente, neist tähtsamad “Swanni armastus” Leili-Maria Kase, “Soodom ja Gomorra” Tiina Indriksoni ja “Taasleitud aeg” Tõnu Õnnepalu tõlkes. Dante “Jumalik komöödia” on ilmumisjärgus, Harald Rajametsa tõlkes ja Ülar Ploomi toimetusel, avaköide “Põrgu” peaks lugejate ette jõudma juba kuu-kahe jooksul. Seevastu Roberto Bolaño “2666″ alles ootab oma vaprat eestindajat.

Kuid nüüd siis nimekiri ise, alfabeetilises järjekorras. (Kuna tõlkimata teoste pealkirjade tõlkimine on üks väga kahtlane ettevõtmine, siis lisasin sulgudes tõlked vaid nendele pealkirjadele, mis pole ingliskeelsed, viimastest peaks ehk igaüks ise aimu saama.)

1. Chinua Achebe, Things Fall Apart
2. Dante Alighieri, Divina commedia (Jumalik komöödia)
3. Paul Auster, Invisible
4. Thomas Bernhard, Ja (Jaa)
5. Roberto Bolaño, 2666
6. André Breton, Nadja
7. William Burroughs, Naked Lunch
8. Louis-Ferdinand Céline, Mort à crédit (Surm laenuks)
9. Julio Cortázar, Rayuela (Keksumäng)
10. Charles Dickens, Bleak House
11. G.B. Edwards, The Book of Ebenezer Le Page
12. George Eliot, Middlemarch
13. Joseph Heller, Catch-22
14. Андрей Геласимов, «Степные боги» (Andrei Gelassimov, “Stepijumalad”)
15. Witold Gombrowicz, Ferdydurke
16. David Grossman, To the End of the Land (originaal heebrea keeles, אישה בורחת מבשורה).
17. James Joyce, Ulysses
18. Carlo Levi, Cristo si è fermato a Eboli (Kristus pidama jäi Ebolis)
19. Herman Melville, Bartleby, the Scrivener
20. John Milton, Paradise lost
21. Arthur Nersesian, Chinese Takeout
22. Ovidius, Metamorphoses (Metamorfoosid)
23. Fernando Pessoa, Livro do Desassossego (Rahutuse raamat)
24. Marcel Proust, A la recherche du temps perdu (Kadunud aja otsinguil)
25. Thomas Pynchon, Gravity’s Rainbow
26. Laurence Sterne, The Life and Opinions of Tristram Shandy, Gentleman
27. Sankar, Chowringhee (originaal bengali keeles)
28. Лев Толстой, «Что такое искусство?» (Lev Tolstoi, “Mis on kunst?”)
29. John Kennedy Toole, A Confederacy of Dunces
30. Vitaliano Trevisan, I quindicimila passi (Viisteist tuhat sammu)
31. Людмила Улицкая, «Даниель Штейн, переводчик» (Ljudmila Ulitskaja, “Daniel Stein, tõlkija”)
32. Владимир Войнович, «Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина» (Vladimir Voinovitš, “Sõdur Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused”)
33. Jorge Volpi, En Busca de Klingsor (Klingsori otsimas)
34. David Foster Wallace, Infinite Jest
35. Jeannette Walls, The Glass Castle
36. Jacob Wren, Revenge Fantasies of the Politically Dispossessed

Mida öelda kommentaariks? Esiteks torkab silma ingliskeelsete autorite ülekaal: 36 teosest pärineb nende sulest 17, samas on aga nende seas autoreid nii Nigeeriast (Chinua Achebe), Iirimaalt (James Joyce), Kanadast (Jacob Wren) kui ka mõistagi Inglismaalt ja Ühendriikidest. Keeltest on veel esindatud hispaania, itaalia, portugali, prantsuse, saksa, vene, ent ka bengali, heebrea ja ladina. Teiseks pärineb lõviosa teostest 20. sajandist ja 21. sajandi algusest (kui õieti lugesin siis 36-st 28). Vanadest klassikutest on esindatud vaid Ovidius, Dante, Milton ja Sterne, lisaks veel uuemast ajast Dickens, George Eliot, Melville ja Tolstoi. Tooni annavad ennekõike modernismi klassikud: Breton, Burroughs, Céline, Cortázar, Gombrowicz, Joyce, Pessoa, Proust jt. Aga leidub ka päris värskeid teoseid, nagu näiteks Vitaliano Trevisani I quindicimila passi (2002), David Grossmani To the End of the Land (2008), Andrei Gelassimovi “Stepijumalad” (2008), Paul Austeri Invisible (2009), Jacob Wreni Revenge Fantasies of the Politically Dispossessed (2010).

Loodan, et meie kirjastajad prindivad nüüd selle nimekirja välja ja riputavad endale töölaua kohale, nii et mõne aasta pärast oleks see nimekiri juba märksa lühem. Ja nagu ikka on kõik täiendused kommentaarides teretulnud.

P.S. Küsitlusele andis tõuke blogi kaasautori Kai väikene lugu viimases Loomingus (12/2010), kus ta tutvustab Euroopa Autorite Ühingu iga-aastast “Finnegani nimekirja”, kus kümme nimekat Euroopa kirjanikku kümnest riigist juhivad tähelepanu “Euroopa tõlkelünkadele”, s.t. olulistele teostele, mida pole piisavalt tõlgitud.

Categories: Tõlkimine, Vana klassika Tags:
  1. Marek Laane
    22. jaanuar, 2011 kell 01:50 | #1

    Vanemast (ja olulisest) Euroopa kirjandusest tulevad muidugi kohe meelde Roosiromaan ja Kuldlegend

  2. Siil
    22. jaanuar, 2011 kell 11:26 | #2

    Tore mõte. Veel toredam, kui see mõte nüüd soiku ei jääks, vaid sama küsitlus jätkuks igal aastal ning samas märgitaks ära, mis varasemate aastate loetelust vahepeal eesti keeles ilmunud on.

  3. kass
    22. jaanuar, 2011 kell 16:35 | #3

    Lisaks nimetatud (nõustun, väga heale) kirjandusele oleks tore, kui võetaks ette ka omal ajal tõlkima hakatud (mis iganes kirjastustes), kuid mingitel põhjustel poolelijäänud sarjade edasi tõlkimise. Esimene pähetulnud näide: Tiritamme avaldatud “Maailma silm” Robert Jordanilt, kuid selliseid sarju on palju rohkem, millest lugejad kindlasti huvitatud oleks.

  4. 22. jaanuar, 2011 kell 18:35 | #4

    Soovitaks Platoni “Riiki”, mille kunagise tulematajäämise kohta kuluaarides lõbus legend levib. Uuemas kirjanduses on valik muidugi vaieldav, olgu see milline tahes. Õnneks on päris palju häid asju tõlgitud ka.

  5. peep ilmet
    23. jaanuar, 2011 kell 01:36 | #5

    Kui vaadata seda nimekirja selles valguses, millest päeval kirjutasin tõlkijate reastamise loo juurde, siis torkab silma lokkav europotsentrism. Viimase alla paigutan ka need kultuurid, mis tekkisid eurooplaste maailmavallutamise käigus.Kas see on järjekordne kinnitus sellele kui eurooplased me ikka oleme? Et me oleme nüüd kõikvõimaliku moel Euroopale truudust vandunud ja teatud määral on meid isegi uskuma jäädud, siis oleks ehk aeg hakata harjuma ka valge mehe taagaga. Ma mõtlen selle taaga seda osa, mis seisneb teiste maailmade avastamises. Teised tohutu suured iidsed kirjandused on tõlgetega ikka väga vähe kaetud. Jaapaniga pole veel vigagi, aga Hiina ja India on rohkem esindatud teiste valgete meeste kaudu kui otse. Hää, seegi, et Mäll nii palju jõudis.
    Miski ei asenda otsetõlkeid, Ärkamisajal nägime maailma paljuski läbi saksa prillide, hiljem osaliselt läbi prantsuse prillide ja kohe ka läbi anglosaksi prillide, mis ongi nüüd nina peale otsekui kleebitud. Hää küll, lisandunud on hispaania läätseosa, mis on väga kena, sest seda hispaaniat on terve ameerika täis, aga ikkagi.

    Nagu arvata võitegi, ei oska ma välja pakkuda lunastavaid lahendusi. Kui isegi Vana Kandle väljaandmise aukohustus on takerdunud projektipõhise asjaajamise juhuslikkuse mülkasse, siis mida veel rääkida ülemaailmse kirjanduse esindusliku tõlkevaliku väljaandmisest. Jutt on ju aastakümnete pikkusest pidevast tööst. Äkki sarjade kaudu annab asja siiski parandada, sest nende rahastamise katkestamine on palju piinlikum kui üksikule raamatule kriipsu peale tõmbamine. Kuigi jah, Vana Kannel.

  6. 23. jaanuar, 2011 kell 03:11 | #6

    @peep ilmet

    Üldiselt ja isiklikult olen ma maailmakirjanduse suur pooldaja ning samuti nõus täheldusega, et ühe keele või regiooni poole kaldus lugemislaud kipub soodustama samal moel kaldus maailmapilti. Teisalt on meie kultuuril (eeskätt viitan ma siin hetkel tekstilisele kultuurile) siiski omad juured ja südamik, ning neile on Ulysses või Paradise Lost arvatavasti mõnevõrra lähemal, kui nt. Lootossuutra või Tangi perioodi luule (mis iseenesest ei ole kindlasti kuidagi vähem olulised või väärtuslikud). Ja kuivõrd küsitluses oli võimalik välja pakkuda vaid kolm nimetust, siis ilmselt kaldus suurem osa vastajatest oma tõlkesoovitustes vana hea printsiibis nosce te ipsum poole.

  7. Marek Laane
    23. jaanuar, 2011 kell 04:15 | #7

    @peep ilmet
    Jaah, sestap magi märkisin ära, et just Euroopa kirjandusest võiks olla veel see ja teine… sest juba põgus pilk Euroopast kaugemale paljastab selle, kui neetult vähe on sealt jõutud tõlkida, eriti just (olulise tähendusega) ilukirjandust (kuigi nende vanemate tekstide puhul, mille eestindamise osas näituseks austatud härra Mäll nii palju suutis ära teha, ongi võib-olla raske vahet vahele tõmmata, kas pidada neid ilukirjanduseks või millekski muuks - nagu pikka ja kaua aega mõjuvate alustekstidega ikka)…

  8. peep ilmet
    23. jaanuar, 2011 kell 13:14 | #8

    Vaatasin üleeelmise artikli kommentaarid üle ja kuna paistab, et arutelu on sujuvalt selle artikli juurde üle kandunud, mainin nüüd siin üht asja, mis kuulub rohkem selle üleeelmise artikli juurde. See puudutab tõlke kvaliteeti. On ilmselt palju nõuda, et Eestis ilmuksid mahukate teoste mitmed tõlked järjepanu. Erandeid muidugi on, aga need on ajendatud hoopis milleski muust kui maailmaavastamishuvist. Need on pigem vaidlused selle üle kui õigesti MINA olen välisautorit mõistnud ja kui valesti on seda enne MIND tehtud. Iseasi on jällegi Piibel, mida on tulnud kohendada nii keeleliselt kui mõisteliselt. Dogmaatilise kiriku seisukohalt oleks muidugi ainuvõimalik, et otse Jumala poolt pihku pistetud tekst on nii püha, et selle muutmine kasvõi ühe kirjamärgi võrra oleks selge jumalateotus. Ainuvõimalik oleks ka see, et pühakiri oleks vaid selle vennikese keeles, kelle kätte see Jumala poolt pisteti. Miskipärast on Jumal oma äraseletamatus tarkuses lasknud edeneda tuhandetel keeltel. Nii ongi suurem osa maailma kirjandusest tõlkekirjandus.
    Kui nüüd tulla tagasi tõlke kvaliteedi juurde, siis teatud piiri kõlblikuse ja kõlbmatuse vahele tõmbavad ju toimetajad. See ongi nende ülesanne ja kohe jõuamegi heade, pädevate toimetajate põua juurde. Ei taha sellel pikemalt peatuda, sest ei möödu päevagi, mil ma ei kuuleks Kristalt selleteemalist sõnavalingut kuni vandumiseni välja.

    Tõlgete võrdlust väikses mahus on siiski võimalik teha ja Udo Uibo ühe sellise katse Loomingus korraldaski. Koos mõne Varraku autori väikese eessõnaga sobiks see just selle arutelu jätkuks. Eks siis kommentaaridest selguks, kes keda ja mida kuidas hindab. Tõsiselt, härra Tamm ! Kirjutaksin ise, aga ma pole Varraku autor. Ega ma ei varjagi, et mängus on ka minu isiklik huvi, sest olin üks selles katses osaleja. Paraku on Udo poolt honoraariks antud hää veinipudel jäänud ainukeseka tagasisideks. Aga see katsetus on minu meelest väga näitlik.

    Alustekstide all mõistan mina noid tekste, mis on olnud nii viljakad, et on andnud loendamatuid tuletisi nii ilukirjandusse kui muudesse kunstiliikidesse. Ka paljud alusteksti tuletised on ajapikku kujunenud uuteks alustekstideks. Kui pühatekstid on andnud niipalju ilukirjanduslikke tuletisi, siis miks neid ei või vaadelda ka ilukirjanduse osana. Nende pühadust see ju ei kahanda, vaid hoopis rohkendab. See peaks olema mõistetav ka pühameestele.

  9. peep ilmet
    23. jaanuar, 2011 kell 13:57 | #9

    Tarmole seda, et ega ma ei kutsu üles meie senisest kirjandus- ja kultuuriloost lahti ütlema või seda unarusse jätma. See ongi võimatu kui vaadata kogu meie kooliharidust, kogu elukeskkonda. Ka ülejäänud Euroopa avastamine on lõputu tegevus. Kuid nüüd, kus maailm on tõesti meie jaoks lahti, tuleks rohkem tähelepanu suunata ka mujale. Ja ilma vahendajateta.

    Meie hariduses on Kreeka a ja o ning seeläbi on pärslased muidugi barbaarsed kurikaelad. Aga kuidas seletada seda, et kultuurset ülimlikust kuulutavad kreeklased põletasid maani maha barbaarsete pärslaste kindlustamata pealinna, mis ei sattunud maailmaimede nimekirja sel lihtsal põhjusel, et see polnud end ülimuslikuks pidava rahva rajatud. Kui mõtteliselt läheneda Eestist sinnakanti suure kaarega ümber Kaspia mere, siis kes oleks meie silmis nn. barbarid?

    Üksikisik võib ühe asjaga tegeldes saavutada ülima täpsuse. Näiteks et see inimene on ülemaailmselt kõige teadjam reformatsiooni esimese viie minuti asjus. Kena küll kui see teadmine ta ära elatab, aga kuhu jääb ülejäänud maailma ja selle lugu!

  10. Bookworm
    23. jaanuar, 2011 kell 19:45 | #10

    Lisaksin ülalnimetatud nimekirja prantsuse kirjaniku (vabandust, et ikka veel üks eurooplane !) Jean d’Ormessoni « Au plaisir de Dieu ». Minu teada seda Prantsuse Akadeemia liiget pole eesti keeles veel üldse olemas.

  11. 23. jaanuar, 2011 kell 19:52 | #11

    @Bookworm
    Pedantsusest mainin, et Jean d’Ormessonilt on üks teos siiski eestindatud, “Õige vähe õige paljust” (1999, tlk. Hillar Tali).

  12. Olavi Teppan
    24. jaanuar, 2011 kell 12:12 | #12

    “Naked Lunchi” tõlge on toorel kujul juba olemas ja ilmub kõigi eelduste kohaselt sel sügisel. Samuti tuleb umbes aasta pärast maakeeles välja J-K Huysmans’i “A rebours”, mida ma selles nimekirjas üllataval kombel ei näe.
    Ameerika kirjanduse kummardajana lisaksin loetellu esmajärjekorras John Dos Passose “USA” triloogia.

  13. Juhan Raud
    25. jaanuar, 2011 kell 16:33 | #13

    Livro do Desassossego for the win!

  14. 26. jaanuar, 2011 kell 00:39 | #14

    Thomas Wolfe’i “Look Homeward, Angel”. Wolfe kirjutas oma perekonna lugu ja enda suurekssaamise lugu Lõuna väikelinnas ja tegi seda meeleliselt, poeetiliselt, kirega.

    Stanisław Lemi “Głos pana”. Poola keelt oskamata lugesin seda ingliskeelses tõlkes ja hiljem kohates USA-sse emigreerunud suure matemaatiku Stanisław Ulami ingliskeelseid mälestusi vaatasin: näe, nii matemaatikud mõtlevadki. Peategelane, matemaatik Peter Hogarth tunnistab juba alguses, et kosmosest tulnud signaali tõlkida ei õnnestunud ja üks raamatu teema ongi küsimus, kas suudame mõista meist palju ette jõudnud tsivilisatsiooni. Peale selle on see suurepärane satiir teadlaste rollist külmas sõjas, pseudoteadusest ja paljust muust. – Minu meelest oleks praegu eesti kultuuriruumi vaja raamatut, mille autor sügavalt mõistis, kes on teadlased ja mida nad teevad.

  15. Ivar Kask
    30. jaanuar, 2011 kell 02:35 | #15

    Soovitaks kohe väljaanda Leszek Kolakowski “Main Currents of Marxism”, mis peaks olema ju Varrakule jõukohane. Õnneks on päris palju häid asju tõlgitud ka, aga kuna neilt tuleb pidevalt väga pakse teoseid kommunismist jne, siis imestan miks see on tänaseni välja andmata, kui tegemist on tõesti väga huvitava käsitlusega. Kas keegi annab selle välja on minu küsimus?

  16. tauno
    31. jaanuar, 2011 kell 00:34 | #16

    enesetapp? anyone ?

  17. 31. jaanuar, 2011 kell 12:37 | #17

    Tocqueville “Memoire sur le pauperisme”, Custine “La Russie en 1839″, MacKinder “Democratic ideals and Reality, neid võiks tõlkida küll.

  18. 8. veebruar, 2011 kell 14:49 | #18

    Leidsin nimekirjast ühe oma lemmiku Jeannette Walls’i Class Castle.. rõõm näha, et keegi peale minu veel seda suurepärast memuaari lugenud on :) kindlasti tõlkida!

Kommentaarid on suletud.