Esileht > Kriitika, Vana klassika > Kolm väärt teost vene kirjandusest

Kolm väärt teost vene kirjandusest

27. jaanuar, 2011 Vana kaasautor

Soovitasin siinsamas tõlkimisväärsete teoste küsitluses kolme raamatut vene autoreilt, kes eesti lugejale just tundmatud pole, kuid kahelt (Voinovitš ja Gelassimov) on ilmunud vaid “käekirjanäited” ühe jutustuse kujul. Veel avastasin, et huvitaval kombel räägivad kõik kolm teost viimasest suurest ilmasõjast, millega venelastel on teadupärast eriline suhe. Üks teos (Voinovitši “Tšonkin”) kuulub vene kirjanduse (ja ühtlasi ka huumori) klassikasse, ülejäänud on ilmunud juba uuel sajandil. Nüüd kirjutan igaühest veidi pikemalt.

Vladimir Voinovitš, “Sõdur Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused”

Владимир Войнович, «Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина» (1975)

Владимир Войнович, «Жизнь и необычайные приключения солдата Ивана Чонкина» (1975)

Jaan Kaplinski kirjutab romaanis “Isale” lahti episoodi, kus noor Juhan Viiding kusagil seitsmekümnendatel jutustab oma (jaanitule äärde?) kogunenud sõpradele sellest raamatust ja saab meeletult nalja. Ma ei kahtlegi, et Viidingu kirjeldus võis olla nii ere, et jäi Kaplinski mällu ka aastakümneteks, kuid ühtlasi näitab see ka Voinovitši teose põraandaalust staatust pikkade aastate jooksul: “Tšonkini” teos ilmus esmakordselt Pariisis 1975, kui autor oli juba nõuka-aegsest kirjanike liidust minema löödud. Oma kodumaal ilmus “Tšonkini” esimene osa alles 1988. a. ajakirjas Junost.

“Tšonkinit” on nimetatud vene Švejkiks ja paralleelid Hašeki kuulsa romaaniga on ilmsed: mõlema teose peategelaseks on antikangelane, pealtnäha lihtsameelne sõdur, tegevus toimub tagalas, kirjeldatud tüüpide galerii on ere ja olukorrad absurdsed. Nalja saab muidugi kõvasti, aga mõlema raamatu alltekstiks on sõja ja sõjaväe vastasus. Muide, isegi perestroika ajal said vene armeekindralid kreepsu, kui Tšonkini lugu lugesid.

Kas sellist vanaaegset “kultusraamatut” tasub välja anda? Lugesin raamatu läbi kuskil 2005. a. ja avastasin üllatusega, et vaatamata kõmulisele kuulsusele on tegemist väga hästi komponeeritud ja üldistusjõulise romaaniga. Titepuhkusel olles üritasin selle algust ka tõlkida, aga siis avastasin, et imiku kõrvalt seda siiski hästi teha ei jõua. Muide, kahetsen siiamaani.

Huvilistele: Voinovitšilt on eesti keeles olemas “Karvamüts” Jaan Rossi tõlkes.

Ljudmila Ulitskaja, “Daniel Stein, tõlkija”

Людмила Улицкая «Даниель Штейн, переводчик» (2006)

Людмила Улицкая «Даниель Штейн, переводчик» (2006)

Liialdamata võib öelda, et “Daniel Stein, tõlkija” on raamat, millega Ljudmila Ulitskaja on ennast kirjutanud maailmakirjandusse. Enne seda raamatut oli ta lihtsalt hea kirjanik, kelles olid ühinenud vene kirjanduse klassikalised traditsioonid, võrratu keel, elukogemus ja oskus oma elulooliste saagadega lugejaid lummata. Kuid Šteini-romaan on midagi hoopis enamat – tegu on ilukirjanduslike sugemetega dokumentaalromaaniga, mis läbi ühe inimese saatuse räägib lõppenud sajandi traagilisimatest peatükkidest. Peategelane, noor ja andekas juudi poiss juhtub 1941. aasta esimestest päevadest seiklema territooriumile Lääne-Ukraina, Valgevene, Poola ja Leedu vahel ning on kümneid kordi hukkumas, kuid jääb imekombel ellu. Ta jõuab olla nii natside teenistuses kui ka metsas partisanide juures, varjata ennast nii katoliku nunnakloostris kui ka poola aristokraatide perekonnas. Ta jõuab päästa ühe kolmandiku väikelinna juudi getost – ülejäänud hukkuvad traagiliselt. Pärast sõda laseb Daniel ennast pühitseda katoliiklaseks ja rändab Iisraeli, kuhu ta rajab oma väikese vennaskonna ning teenib raha ekskursioonide korraldamisega Pühale maale, kõneledes vabalt pea kõiki Euroopa keeli (soome-ugri keeled ehk välja arvatud).

“Daniel Stein” on tõeline panoraamromaan, kirja pandud meisterlikult komponeeritud polüfooniana. Danieli saatusest räägivad kümned eri inimesed, kes on temaga eri ajajärkudel kohtunud, kuid läbi selle rääkimise avanevad ka nende inimeste endi saatused. See on omal kombel ka liigutav raamat sõja tagajärgedest ülesaamisest, sellest, kui paljude nähtamatute niitidega on seotud olevik ja minevik ja kuidas tulla toime eluga siis, kui tunned, et palju lihtsam on surra.

Huvilistele: Ulitskajalt on eesti keeles ilmunud “Lõbus matus” (tlk. Ilona Martson), “Kukotski juhtum” (tlk. Jüri Ojamaa) ja “Medeia ja tema lapsed” (tlk. Vilma Matsov ja Veronika Einberg).

Andrei Gelassimov, “Stepijumalad”

Андрей Геласимов «Степные боги» (2008)

Андрей Геласимов «Степные боги» (2008)

Juhtusin seda raamatut lugema viimasel suvel Catherine Merridale’i “Ivani sõja” ja Orlando Figesi “Sosistajate” vahel ja see sobis sinna täpselt nagu rusikas silmaauku. Noor vene kirjanik Andrei Gelassimov räägib nimelt samast ajastust, ainult et panoraami loomise asemel võtab ta vaatluse väikese mikromaailma Kaug-Idas, Hiina piiri äärses vene külas, kusjuures kogu tegevus on antud kümneaastase poisikese silme läbi.

On suvi 1945. Sõda Euroopas on lõppenud, kuid Kaug-Idas kestab see ikka veel edasi. Küla lähedal on sõjaväeosa, kus valmistutakse suureks lahinguks, ja selles viibivad mehed on käinud juba ka Königsbergi all. Samuti asub küla lähedal ka koonduslaager, kus elavad jaapani sõjavangid töötavad kummalises kaevanduses, mis paneb ühe rukkilille varre külge kasvama kümne õit ja ajab kaevurid ruttu surmasuhu. Üks sõjavangidest, vaesunud samuraide perekonnast põlvnev arst, ja raamatu peategelane saavad sõpradeks siis, kui arst päästab poisikese kohalike kaakide poolt korraldatud poomissurmast. Romaanis kohtuvad kaks tsivilisatsiooni, kaks maailmanägemist – sõjavangi päeviku kujul kirjapandud kultuurse jaapanlase maailm ja ebausust ja nõuka-ideoloogiast toitu saava tagakiusatud poisi oma.

See on hästi komponeeritud ja kuidagi ääretult elus raamat, pärast lugemist tunned, nagu oleksid ise viibinud selles lahunevate puuutaredega vene külas, tundnud sõõrmetes kuumava stepi liivatolmu ja kuulnud kauguses vuravate tankiroomikute müra. Taas kord tuleb tõdeda, et vene kirjandus püsib jätkuvalt tipptasemel ning uusi andekaid kirjanikke sigineb aina juurde.

Huvilistele: Andrei Gelassimovilt on eesti keeles ilmunud jutustus “Janu” Jaan Rossi tõlkes.

Ilona Martson

  1. Marek Laane
    27. jaanuar, 2011 kell 19:32 | #1

    Voinovitšilt on siiski ilmunud veel kaks jutustust omal ajal Loomingu Raamatukogus: Meie elame siin (1962) ja Tahan olla aus (1964). Ka need ei olnud sugugi paha lugemine.

Kommentaarid on suletud.