Esileht > Kriitika, Uudisteos > Ulme on tagasi (linnas)

Ulme on tagasi (linnas)

25. jaanuar, 2011 Daniel Vaarik

screen-shot-2011-01-25-at-42520-pm

Või vähemalt minu lugemislaual on ta tagasi. Kindlasti on palju inimesi, kelle laualt ta pole kunagi ära käinudki ning kindlasti on palju neid, kelle lauale ta ei jõuagi, sest noh, “miks ma peaksin lugema mingit  väljamõeldist, vaatan parem Discovery Channelist, kuidas asjad tegelikult on.”

Ma poleks ulme tagasisaabumist oma ellu ise tähele pannudki, kui ma poleks ühes hiljutises vestluses hakanud loetlema viimase aasta jooksul loetud raamatuid. Nende seas on hunnik ulmesugemetega või siis päris ulmežanri kuuluvaid teoseid ning kui otsida nende ühisnimetajaid, siis mitte ükski neist ei toimu kaugel kosmoses ega meresügavuses Atlantist otsides ning  kõigis neist on olulisel kohal mingi linn.

Kõnealune ulme on ka personaalsem, inimlikum, lokaalsem, kuid siiski selgelt apokalüptiline. Kaugete planeetide asukad nii sõpradena kui vaenlastena on asendunud meie endi kätetööga, tehnoloogiaga. Shit, there is just us.

Ian McDonaldi geopoliitilis-nanotehnoloogilne Dervish House (2010) oma ülekuumenenud ja rahvast kihava Istanbuliga, millesse punutud korralikult islamiesteetikat ja mütoloogiat on hea lugemine neile, kes muuhulgas tahavad lugeda midagi islami poeetilisest ja esteetilisest poolest. Jumala nimi kirjutatud mikro- ja makro-ornamentidesse. Peaaegu, et islamiulme?

Hugo auhinna pooleks jaganud China Miéville’i The City and the City (2009), millest Tarmo Jüristo siin juba on kirjutanud ja Paolo Bacigalupi Windup Girl (2009) olid mõlemad samuti linnadest. Esimene neist märkimisväärne saavutus veel ka selle poolest, et sattusin ise raamatu lugemise ajal ühte kunagise Jugoslaavia riigi välisministeeriumisse loengut pidama ja raamatu ja tegelikud reaalsused põimusid igal sammul, kuigi Miéville’i linnad  olid ju tegelikult väljamõeldud.

Windup Girl‘i lugemisele eelnevalt on aga mõtet vaadata läbi Youtube’is kättesaadav film Food Inc., sest see annab hea baasi geenikompaniide poolt kontrollitava düstoopia ettekujutamiseks. Bacigalupi raamatus esinevad tehnoloogiad on tänasel hetkel vähemalt loogilised, kujuteldavad ja elavad raamatu maailmas ise oma loogilis-mehaanilist elu. Paljud muidu head ulmeraamatud ei suuda just seda tehnoloogilist oma maailma veatult ellu kutsuda (ja nad ei peagi, kuid kui nad saavad sellega hakkama, siis on see ilus).

Minu lemmiktehnoloogia on seal energia salvestamiseks kasutatavad vedrud, mis erinevalt tänastest vedrudest suudavad salvestada väga-väga palju rohkem energiat. Vedru kui keskne tehnoloogia loob mehaanilise paralleelmaailma, milles juhtub väga palju “vedrusid asju”.

Ja siis muidugi ulme-fantaasia või siis lihtsalt sürreaalsuse piiril liikuv 40 aasta eest kirjutatud, kuid nüüd inglise keelde jõudnud Metropole (2008). Mõnes mõttes see raamat ei kuuluks ju siia seeriasse, kuna ta on vana, kuid asjaolu, et ta on tõlgitud just nüüd laiemalt kättesaadavaks, võimaldab teda siiski just selles reas vaadelda.

Niisiis, ungarlase Ferenc Karinthy raamat keeleteaduste professorist, kes satub teel Helsinkisse valele lennukile ning maandub meeletult suures linnas, mille keelest ta mitte kuidagi aru ei saa. Ma ei ütle, mis lõpus saab loomulikult, kuid kas saab olla hullemat põrgut tipplingvistile ja polüglotile kui keel, mis ei allu mitte millelegi, ei vaatlusele, ei üleskirjutusele.

Üks ühisnimetaja on neil raamat-linn-raamatutel veel. Ühegi nende tegevus ei toimu USA-s ega Suurbritannias. Kui Metropole välja arvata, siis vähemalt ülejäänute puhul on see kindlasti oluline märk sellest, kust otsitakse tulevikku või kus usutakse toimuvat midagi lihtsalt erilist.

Sorry, “päris ulme-fännid”  järgneva lause esimese poole pärast, kuid kui mulle vahepeal tundus, et inimestel pole aega tuleviku peale mõelda, sest igapäeva on niigi imelik, siis nüüd on ulmekirjanduses tunda mingit värske mõtte laksu vastu kukalt.

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.