Esileht > Kriitika > Poeet Aja raudses haardes

Poeet Aja raudses haardes

21. veebruar, 2011 Vana kaasautor
Bengt Jangfeldt "Mäng elu peale", Varrak 2011

Bengt Jangfeldt "Mäng elu peale", Varrak 2011

Kui minu põlvkond lugemisikka jõudis, oli Vladimir Majakovski juba ammu pronksi valatud ja marmorisse raiutud. Ei olnud tast alles midagi inimlikku, poeetilisest rääkimata. No kuulge! Ei saa ju tõsiselt suhtuda kirjanikku, kes kirjutas oode nõukogude passile ja kellelegi Nette-nimelisele mehele, kes oli korraga nii inimene kui aurik.

Muidugi, teatud alternatiive Majakovski mõistmisel pakkusid „Rosta akende” ülesastumised („Kuulake! Kui tähed süttivad, siis on seda kellelgi vaja?”), kuid olgem ausalt: sealgi oli põhiliseks tõmbenumbriks Volkonski, mitte Majakovski. Nüüd, lugedes rootsi uurija Bengt Jangfeldti monograafiat, saab ainult küsida: kuidas on võimalik, et sedavõrd eredast tüübist nagu Vladimir Majakovski oma eluajal oli, üldse suudeti kujundada sedavõrd verevaene monument?

Käesolev elulooraamat, „Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond” annab oma värvikas esituses silmad ette nii mõnelegi ajasturomaanile. Ühtlasi on see ka tõepoolest esimene luuletaja mitte-nõukogude biograafia. Mis tähendab, et lõppude lõpuks (rootsi keeles ilmus raamat 2007) on monumendist taas saanud luust ja lihast inimene, kelle tegusid on võimalik mõista ja analüüsida.

Pealegi tuleb asjaolu, et autoriks on rootslane, raamatule pigem kasuks kui kahjuks. Esiteks, Jangfeldt on uurinud Majakovskit kogu oma elu ja tundnud paljusid luuletajale lähedasi inimesi - ning need inimesed on vabast maailmast pärit uurijaga olnud ilmselt avameelsemad kui nõukogude nomenklatuuri kuuluvate füüreritega. Teiseks, teda on huvitanud tõesti Majakovski ise, ja mitte üksnes luuletaja arvukad naissuhted. Sest kui nõukogude võim eelistas oma esipoeedi lüürilisest poolest pigem vaikida (olulised naised retušeeriti fotodelt lihtsalt välja), siis post-nõukogude lugejad ongi tundnud põhiliselt huvi Majakovski naiste vastu.

Ja kõik need naised ongi olnud väga värvikad persoonid. Eeskätt puudutab see luuletaja muusat ja armastatut Lili Brikki, kellest on kirjutatud pea sama palju mälestusi kui Majakovskist endast, aga ka näiteks Lilja õde Elsa Triolet’d ja Pariisi armastatut Tatjana Jakovlevat. Ja muidugi on olemas ka viimane passioon Veronika Polonskaja, Ameerika tütre ema Elly Jones ning lõppude lõpuks ka tütar Patricia ise. Kusjuures, kõik naised on elanud, erinevalt 37-aastasena vabasurma läinud Majakovskist, pika, rikka ja armastusest tulvil elu. Mis seal pattu salata - olen isegi neist päris mitu artiklit valmis vuhkinud, ja pean tõdema, et materjal on olnud ääretult põnev.

Ent Jangfeldti raamatus on esiplaanil siiski luuletaja ise. See on ühe napi haridusega, kuid paduandeka noore mehe elukäik, kes armastas üle kõige elus piljardit, kaardimängu ja väikekodanlaste irriteerimist. Kuid paraku vedas tal kaardimängus ilmselgelt enam kui armastuses, ning piljardilaua taga oli ta palju tugevam kui poliitilistes mängudes. Mis talle lõpuks saatuslikuks saigi.

Raamatu aluseks läbi töötatud allikmaterjalide hulk äratab aukartust. On ju venelasedki aegade jooksul üllitanud kilode kaupa kõiksugu Majakovski sõprade mälestusi, heietusi ja pajatusi, alguses nõukogude korrale meelepäraseid, pärast mitte nii väga. Jangfeldti biograafia suudab slaavilikust paljusõnalisusest vee välja väänata ning põhilise esile tuua. Tema raamat on professionaalselt liigendatud ja rohkete fotodega illustreeritud.

Just nende säilinud sajanditaguste fotode rohkus ja ilmekus, mis ju tolle aja jaoks oli üsna ebatüüpiline, annab märku, et Majakovski puhul polnud tegemist tavalise luuletaja, vaid ajastu ühe võtmefiguuriga. Teda pildistati ja jäädvustati tavapärasest tunduvalt enam. Tänapäeva mõistes oli Majakovski kahekümnendate Venemaa megastaar, iga tema uus poeem võrdus uue sooloplaadiga, ning esitluskontserdid toimusid suure maa eri paigus.

Oleme harjunud, et megastaari kuvandiga käivad kaasas skandaalid, sassis isiklik elu, kalduvus depressiivsusele ja õnnetu lõpp, ning ega see kahekümnendate aastate Venemaal ju teisiti polnud. Ainuke asi - traagilised lõpud olid toona tegutsenud megastaaride puhul kuidagi liiga sagedased, selline juba oli kord selle karmi ajastu spetsiifika. Nõukogude võimu jaoks oli parim luuletaja surnud luuletaja - ja ilmselt seetõttu raiutigi marmorisse modernismiusku Majakovski, aga mitte mõni muu poeet.

Lõpetuseks on hea meel tõdeda, et raamat on kompetentselt tõlgitud ja toimetatud, mis Eestis välja antud elulooraamatute puhul pole kahjuks sugugi reeglipärane. Arusaadavalt on Majakovskit omal ajal päris palju eesti keelde tõlgitud, ja nii saame me Anu Saluääre professionaalse biograafia tõlke kõrval lugeda tervet rida eestindusi Felix Kottalt, Arvi Siialt, August Sangalt, Otto Sammalt ja Uno Lahelt. Rea uuemaid tõlkeid on teinud ka Aare Pilv.

Ilona Martson

Artikkel ilmus Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes Raamat 17.02.2011

Categories: Kriitika Tags:
  1. Mait Väljas
    4. aprill, 2011 kell 00:31 | #1

    Sooviks samuti tunnustada nii raamatu valikut, tõlkijaid kui ka toimetajat. Kahetsusväärselt vähe ilmub meil revolutsioonieelsest, -aegsest ja -järgsest Vene ja nõukogude kultuurist raamatuid (ajaliselt võiks algusesse panna Mir Iskusstva ja teise otsa sotsrealismi ametliku kehtestamise).
    Esimese hoobiga meenuvad viimasest ajast Aleksei Gastevi ‘Töölislöögi poeesia’ Aare Pilve tõlkes LRis 2009a, antud artikli autori ja Rein Saluri panus Harmsi eestindamisel, millele just lisa tuli; ja ehk veel natuke üht-teist. Loodetavasti olukord paraneb, ja aeg-ajalt ikka leidub keegi, kes võtab vaevaks tõlkida või avaldada idapoolset kraami, isegi kui see ei käi stalinistlike repressioonide vms kohta.
    Seni saab oodata KUMU suvenäitust Pavel Filonovist, kes tegi Majakovski esimese omanimelise näidendi lavakujunduse.

Kommentaarid on suletud.