Esileht > Ajalugu, Kirjanik, Luule, Psühholoogia, Tõlkimine, Vana klassika > Kes kardab Guglielmo Marconit?

Kes kardab Guglielmo Marconit?

8. märts, 2011 Vana kaasautor

Mu armas Carrā, ma ei suutnud Vate heietust lugeda. See on liiga kirjanduslik nii oma parimatel kui kehvemail hetkedel. Mulle tundub, et see on kõikide kontinentide, kõikide oleviku-mineviku kirjatsurade leiutiste maksimaalne kloaak ja ma ei tunne, et võiksin tema heietusi uuesti lugeda. Vate valu ei ole luuletaja valu: see on ülluseta, vaikuseta, alandlikkuseta, valguseta. Vate-grammofon — milline mehhanism on veel saksalikum sellest?


Üks väheseid pilte Dino Campanast (1885-1932)

Üks väheseid pilte Dino Campanast (1885-1932)

Nii kirjutab 1917. aastal paljasjalgne ja mitmekordne hullumaja patsient Dino Campana oma aja ühest tähtsaimast luuletajast ja kirjanikust, tulevasest “Montevenoso vürstist” Gabriele D’Annunziost, kelle hüüdnimi oli Vate — “Prohvet”. Kolm aastat on möödas Campana ainukesest luulekogust, 1914. aastal ilmunud “Canti orfici’st” (tõlgiksin selle praegu “Orfilisteks lauludeks”) — mida Eugenio Montale on nimetanud “kõige subtiilsemaks katseks luua Itaalia modernismi”.

Huvitav on ülaltoodud tekstijupi juures hinnang “saksalikkusest”. Asi on selles, et “Canti orfici” alapealkiri on “Die Tragödie des letzten Germanen in Italien”, justnimme saksa keeles, mida paljud tõlgendajad on võtnud saksa-lembusena ja itaalia-eitusena. Ent asi on mitmekihilisem: Campana eluloost selgub asjaolu, et tema vaimseid häireid hindas oma aja Itaalia psühhiaatra germaanilisteks. Traagilise elutunnetusega Campana tundis end viimse germaanlasena, pigem vastandusena neile, keda sellises maanias ei kahtlustatud. Väike nali niisiis, see alapealkiri, kuid tõsine ka.

Campana elulugu on üks suur rägastik. Korduvad hullumajaskäigud, esimese luulekogu “Il piū lungo giorno” (”Kõige pikem päev”, 1913) käsikirja kaotsiminek, legendina püsima jäänud käsikirja “peast üleskirjutamine”, alatised rajakareisid ja sunniviisilised impatrieerimised, kompromissitus, hullumeelsus ja surm pärast 14 aastat Firenze lähedal vaimuhaiglas istumist. Ja ainult üks luulekogu.

Campanat tundnud inimesed väidavad, et temas ei olnud luuletajalikkust. Samas olla olnud tema isiksuses ja on tema luules midagi täiesti plahvatuslikku. Teda ja paljusid teisi oma aja Euroopa luuletajaid tundnud Emilio Cecchi sõnul oli Campana täiesti teistsugune, käitumiselt pigem tahumatu rajakas, ja samuti võrreldes teiste luuletajatega mõjus Campana “saatuslik ja karnaalne” luule “nagu elektrilöök, nagu võimas lõhkeaine”.

Campanat on võrreldud Arhtur Rimbaud’ga, kuid loomulikult ei ole üksühest võrdlust võimalik teha. Küll aga võib öelda, et Campanal on Itaalia luules sarnane koht nagu Rimbaud’l Prantsusmaal. Campana sõnastas pika Itaalia luuletraditsiooni modernismi keelde, seejuures on tema stiil algupärane: kinematograafiline, joovastav, nägemuslik. Kuid ka näiteks kubistlik: kubism, mille vorme nägi ta vanades Firenze kunstnike töödes.

Canti orfici (1914, Marradi: Tipografia F.Ravagli)

Canti orfici (1914, Marradi: Tipografia F. Ravagli)

Campana naeruvääristas tärkavat futurismi, kuid ta enda looming on sellest mõjutatud. Ta suutis Marcello Verdinelli hinnangul viimaste “uudistoodete” seast, mis “futurism oli hooaja lõpumüügi väikeste hindadega kaootiliselt vitriinile pannud, osta asjatundja pilguga tõelisi väärisasju”. Luuleuuendus on harva midagi “enneolematut” selle sõna sensiatsioonilises mõttes, kuid see suudab edukalt sünteesida oma ajastu ja eelnevate parimat. Lisaks alg-aja modernismi suurkujudele ja filosoofidele nagu Baudelaire ja Nietzsche on Campanal otsene suhe Euroopa kirjanduse pika traditsiooniga.

“Campana oli viimane luuletaja, luuletaja, keda puudutas tuli, mis ta lõpuks alla neelas, luuletaja, kes läks öö südamesse ega naasnud sealt enam.” Nii kirjutab Campanast mõjukas kirjanduskriitik Carlo Bo. Kolm ja pool aastat pärast “Canti orfici” esmatrükki, 1918. aasta jaanuaris pandi ta Castel Pulci (otsetõlkes “Kirbukindlus”) hullumajja, kus ta 14 aastat hiljem suri. Väidetavalt oleks ta sealt võinud ka enne seda ka välja saada, aga ta ise ei tahtnud. Ta kartis.

Ta kartis, et teda ründab Guglielmo Marconi, raadiolainete avastaja. 1916. aastal Genovas olevat ta Campanad rünnanud talumatu hulga raadiolainetega, mis oleks luuletaja pea peaagu õhku lasknud. Hullumajas tundis ta nende eest kaitstuna. Peaaegu.

Eesti keeles on Campana loomingut vähe ilmunud. Mul pole täpseid andmeid võtta, ühe tema luuletuse on tõlkinud Johannes Semper (mitte väga campanaliku “La petite promenade du poēte’i”, mis pealkirjast hoolimata on ikkagi itaalia keeles) ja ka Ülar Ploom on teda tõlkinud (”Kimäär”). Lisage kommentaaridesse, kui on midagi veel! Samas on “Canti orfici” tervikkompositsioon veel eesti lugejale kättesaamatu ning jääb vaid loota, et see millalgi muutub.

(PS Head rahvusvahelist naistepäeva!)

Mihkel Kaevats

  1. Marje
    11. märts, 2011 kell 20:21 | #1

    Tore, et oled aeglane lugeja! Mina olen samuti. Ja olen alati pidanud aeglaseid lugejaid raamatute õigeteks austajateks ja armastajateks.
    Vahepeal loen kohe väga aeglaselt lootuses, et äkki hea raamat läbi ei saagi :)

  2. 12. märts, 2011 kell 13:07 | #2

    Tore on igal juhul teada, et samanimeline härra leiutas raadio ja sai 1909 Nobeli preemia kah. http://nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1909/marconi-bio.html

Kommentaarid on suletud.