Esileht > Ajalugu, Eesti kirjandus, Kirjanik > Kirjanikud ühiskondlikult kasulikul tööl

Kirjanikud ühiskondlikult kasulikul tööl

18. märts, 2009 Märt Väljataga
Mõne nädala eest ületas eesti kirjanikkond uudiskünnise teatega, et kirjanike liidu esimees oli mitmest ministeeriumist maad kuulanud, kas riik poleks valmis maksma “olulisematele kirjanikele” eluaegseid stipendiume. Oh seda lõbu ja nalja säärase arrogantselt eluvõõra soovi üle! Muidugi tegi esimees poliitilise valearvestuse, kui järgis maksiimi “Paljud tahad, vähe saad, vähed tahad, ei saa midagi”. Tagasihoidlikku kala — vabakutseliste tervisekindlustust — püüdma minnes püüdis ta näidata, et tahetakse veel ka mõnd suuremat tükki — näiteks eluaegset stippi. Loomulikult see taktika ei töötanud ning kirjanike liidu kõik soovid seoti ühte kimpu ja lasti potist alla. Omamoodi põnev oli jälgida, kuidas ministeeriumid ei jätnud kasutamata soodsat võimalust kirjanike organisatsiooni naeruväärses valguses näidata — sest palvekiri jõudis lehte just mõne  ministeeriumi kaudu.
Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon. 1988

Siin- ja sealpool maanteed. Tartu rajoon. 1988

Pikaajalise loomestipendiumi soov mõjub üpris kohatult majanduskriisi ajal, kui riik püksirihma pingutab. Ometi on XX sajandi ajaloost teada ka üks näide sellest, kuidas just majanduskriis ja 25 % küündiv tööpuudus on pannud riigi kunstiinimesi palgale võtma. Pean silmas USA-s 1935. aastal asutatud Federal Writers’ Project‘i. President F. D. Roosevelti Uue Kursi kava, mis pärast Suurt surutist püüdis majandust riikliku kulutamise ja sisenõudluse stimuleerimise abil august välja aidata, sisaldas ka föderaalset kava kirjarahvale. Moodsa aja kirjanikult on õigupoolest raske midagi tellida, sest tema taotlused on ju enamasti väga isepäised. Väljapääs leiti aga selles, et kirjaoskajad inimesed pandi tegelema koduloo uurimisega, kohaliku suulise pärimuse talletamisega ning reisijuhtide koostamisega. Projekt andis nelja aasta vältel tööd ligi 6000 inimesele ja selle tulemusel valmisid osariikide koduloolised tutvustused ja pärimuskogumikud, aga ka lasteraamatuid jms.

Sarnasused 1929. aastal alanud majanduskriisi ja nüüdisaja vahel on silmatorkavad. Seevastu Uue Kursi aegse Ameerika ja tänase Eesti vahel paralleele eriti pole. Esiteks ei söanda vist keegi soovitada meie valitsusele majanduskasvu taastamiseks riikliku nõudluse stimuleerimist. Märksõnaks on ikkagi kokkuhoid.

Siin- ja sealpool maanteed. Harju rajoon. 1971

Siin- ja sealpool maanteed. Harju rajoon. 1971

Teiseks, kas eesti kirjanik üldse olekski valmis oma sulge andma säärase suhteliselt madalalennulise ettevõtmise — regionaalse miljöö talletamise — teenistusse? Ehkki sedalaadi raamatud, nagu “Siin- ja sealpool maanteed”, “Matkates Valgamaa radadel”, “Kaunis Virumaa” jne, oleksid lugejate hulgas tõenäoliselt üsna populaarsed.  Aga kas kirjanikud oleksid just parim valik nende uusversioonide koostajaiks?

Tõsi küll, Kivisildnik on juba enne kriisi ja täiesti vabal tahtel kirjutanud “Tali valla ametliku ajaloo”. Kardan aga tõsiselt, et kui talt järgmisena tellida Pärnumaa reisijuht, siis kasvab teadmata kadunute, metsa eksinute ja sohu uppunute arv hüppeliselt.

Categories: Ajalugu, Eesti kirjandus, Kirjanik Tags:
Kommentaarid on suletud.