Esileht > Ajalugu, Kirjastamine, Uudisteos > Gallimard 100

Gallimard 100

7. märts, 2011 Marek Tamm

logobaseline_rouge_popup

Tänavu märtsis tähistab oma sajandat sünnipäeva Prantsusmaa üks vanimaid ja väärikamaid kirjastusi – Editions Gallimard. Tegemist on kirjastusega, mis on olulises osas kujundanud 20. sajandi prantsuse kirjanduse näo, etendanud mõjusat rolli humanitaarteaduste arengus ja jätnud olulise jälje prantslaste käsitusele teiste maade kirjandusest. Praegu on Gallimard üks väheseid suuri sõltumatuid kirjastusi Prantsusmaal, olles suutnud tõrjuda kõik katsed liita teda mõne suure meediakorporatsiooniga, ja endiselt on kirjastuse eesotsas Gallimard’i perekonda kuuluvad inimesed (alates 1988. aastast juhib kirjastust Antoine Gallimard – kirjastuse esimese juhi, Gaston Gallimard’i pojapoeg).

Gallimard’i kirjastus sündis kirjanike, mitte ärimeeste algatusena. Ettevõtmise alguses seisavad noored kirjamehed André Gide ja Jean Schlumberberg koos mõttekaaslastega, kes 1908. asutasid uue kirjandusajakirja La Nouvelle Revue Française (ajakiri ilmub siiani), mille juurde loodi kolm aastat hiljem väike kirjastus, et avaldada ajakirjaautorite raamatuid. Uue kirjastuse majandusjuhiks värvatakse noor kunstihuvidega ärimees Gaston Gallimard, kellele usaldatakse õige pea kirjastuse sisuline juhtimine ja kes saab seejärel voli anda kirjastusele enda nimi (see juhtub 1919. aastal).

1929. aastal kolis kirjastus väidetavalt Pariisi kõige lühemale tänavale – rue Sebastien-Bottin’ile, kus kirjastus asub tänini, hõlmates kõik hooned sellel väikesel kõrvaltänaval Pariisi 7. linnajaos. Olen sattunud sinna mõnel korral jalutama, oma lõbust või siis tööasjus, pääsedes paaril korral ka kolleegi kutsel majja sisse. Kuulus on kirjastuse siseaed, kus korraldatakse mitmesuguseid vastuvõtte, eeskätt tähistamaks võidetud kirjandusauhindu või võõrustamaks kuulsaid külalisi. Üks selliseid oli näiteks 2003. aasta sügisel Madonna, kelle lasteraamatuid Gallimard prantsuse keeles välja andis ja mis puhul sai kirjastuse aiapeost osa ka Madonna eesti kirjastuse – Varraku – väike delegatsioon.

Antoine Gallimard oma kirjastuse kuulsas siseõues

Antoine Gallimard oma kirjastuse kuulsas siseõues

Gallimard’i juubelit tähistatakse läbi terve aasta väga mitmel moel ja pool. Esiteks mõistagi mitme teosega, nii antakse aasta jooksul välja mitu köidet Gaston Gallimard’i kirjavahetust oma autoritega (Jean Giono, André Gide jt.), ilmub pühendusteos Antoine Gallimard’ile, fotoalbum kirjastuse autoritest, näitusekataloog kirjastusele pühendatud suurest väljapanekust Prantsuse Rahvusraamatukogus (näitus ise on üleval 22.03-03.07). Arte telekanal näitab 21. märtsil kell 21.15 William Kareli dokumentaalfilmi Gallimard’ist, pealkirjaga “Gallimard, Le Roi Lire” (pealkiri on kahetähenduslik: “lugemiskuningas” ja “kuningas Lear”). Märtsi viimasel nädalal loetakse Odéoni teatris Pariisis ette Gallimard’i autorite tekste; aprillist juunini eksponeeritakse Saint-Germain-des-Prés’ metroojaamas Gallimard’i kirjastuse arhiivimaterjale, jne.

Alban Cerisier, "Gallimard. Un éditeur à l'oeuvre" (2011)

Alban Cerisier, "Gallimard. Un éditeur à l'oeuvre" (2011)

Juubeliaasta esimese pääsukesena ilmus nädala eest väike, ent rikkalikult illustreeritud ja sisukas raamat Gallimard’i kirjastuse ajaloost – Alban Cerisier’ kirjutatud “Gallimard: kirjastaja töös” (peatselt peaks ilmuma ka selle iPadi väljaanne). Peatumata teose sisul, tahaksin tähelepanu juhtida selle lõpus ära toodud huvitavale statistikale kirjastuse saavutustest. Nii leidub seal näiteks edetabel Gallimard’i kõige menukamatest raamatutest läbi aegade, seda ühes müüdud tiraažidega (tavaliselt hoiavad kirjastused oma tiraaže üsna kiivalt enda teada). Selle esikümme näeb välja järgmine:

1. Antoine de Saint-Exupéry, “Väike prints” (1946), 13 096 000 eksemplari
2. Albert Camus, “Võõras” (1942), 10 035 000
3. Albert Camus, “Katk” (1947), 6 813 000
4. Joseph Kessel, “Lõvi” (1958), 4 843 000
5. Antoine de Saint-Exupéry, “Öine lend” (1931), 4 670 000
6. Jacques Prévert. “Sõnad” (1949), 4 218 000
7. André Malraux, “Inimolu” (1933), 4 015 000
8. Ernest Hemingway, “Vanamees ja meri” (1952), 3 909 000
9. Jules Romains, “Knock” (1924), 3 887 000
10. Jean-Paul Sartre, “Kinnine kohus/Kärbsed” (1976), 3 782 000

Nimekirja puhul torkab silma, et ühe erandiga pärinevad kõik teosed prantsuse autoritelt, nagu seegi, et esimese kahe teose tiraažid on peajagu teistest üle. Üllatav on seegi, et esikümnesse pole mahtunud ükski näide laiatarbekirjandusest (pole muidugi võimatu, et edetabeli koostaja on tarbekirjanduse arvestusest välja jätnud). Eesti keelde on neist kümnest teosest tervenisti tõlgitud kuus, Prévert’i luulekogust on ühe valiku eestindanud Ain Kaalep, Sartre’i kahest näidendist on tõlgitud “Kinnine kohus” ja Malraux’ romaanist on vaid katke Johannes Semperi tõlkes, samas kui Jules Romains’i romaan pole tõlkimishuvi pälvinud.

Selle tabeli kõrvale saab aga asetada teise – kümme Gallimard’i kõige müüdumat autorit läbi aegade:
1. Albert Camus (kokku 29 miljonit müüdud raamatueksemplari)
2. Antoine de Saint-Exupéry (26,3 miljonit)
3. Jean-Paul Sartre (20,4 miljonit)
4. André Gide (10,1 miljonit)
5. Daniel Pennac (9,3 miljonit)
6. Jacques Prévert (7,2 miljonit)
7. Eugène Ionesco (6,8 miljonit)
8. Joseph Kessel (6,8 miljonit)
9. André Malraux (6,6 miljonit)
10. Marcel Aymé (6 miljonit)

Neid miljonilisi tiraaže on Eestis muidugi veidi võõristav lugeda, ent ühtlasi toovad need (eriti kui vaadata autorite eluaastaid) esile tuntud tõsiasja, et vanade kirjastuste põhiline käive tuleb vanade teoste müügist (ainult üks esikümne autorist, Daniel Pennac, on endiselt elus). Veel hiljuti moodustas nn. backlist‘i müük Gallimard’i üldkäibest 80%, viimastel aastatel, seoses sellega, et üha rohkem vanu klassikuid ületab selle ajapiiri, mille järel muutub nende looming n-ö avalikkuse omandiks (70 aastat autori surmast), moodustab vanade teoste müük u. 60% kirjastuse käibest. Mis muidugi ei tähenda, et mõnel moodsal hitil poleks väga suurt rolli, näiteks on Antoine Gallimard ühes intervjuus maininud, et väga suure panuse kirjastuse püsimisse ja sõltumatusse andis “Harry Potteri” üllitamine, mis tõi kirjastusele käivet 30 miljoni euro mahus.

Cerisier’t toodud statistikast selgub samuti, et 100 aasta jooksul on 36 Gallimard’i autorit võitnud Nobeli kirjandusauhinna (esimesena Rabindranath Tagore 1913. aastal ja viimati Mario Vargas Llosa mullu). Prantsuse kõige mainekama, Goncourt’i kirjandusauhinnaga on pärjatud 35 Gallimard’i kirjastatud romaani, neist esimesena Marcel Prousti “A l’ombre des jeunes filles en fleurs” 1919. aastal ja viimasena Marie NDiaye’ romaan “Trois femmes puissantes” 2009. aastal.

Eesti autoritest on Gallimard’i logo all seni ilmunud Tõnu Õnnepalu (Emil Tode) “Piiririigi” prantsuse tõlge (1997) ja Katrina Kalda romaan “Un roman estonien” (2010).

Categories: Ajalugu, Kirjastamine, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.