Keelatud kirjandus

18. märts, 2009 Märt Väljataga

Üle-eelmises postituses arutasin selle üle, et kirjandusõpetaja on tänases koolis kaotanud pea ega tea, mida täpselt õpetada. Kirjandusõpetus on ülesannete ja ootustega üle koormatud, kuid selge on see, et kirjandus ise ei ole enam sama tähtis kui sada aastat tagasi. Ja pole tarviski saja aasta tagusesse aega minna, piisab veerandsajandistki. Kui küsida, mis see võis olla, mis minu kooliajal inimest kirjanduse juurde tõmbas, siis võib anda küll kuhjaga idealistlikke vastuseid, aga põhiline atraktsioon oli ikkagi see, et suurem osa kirjandusest oli keelatud.

Heiti Talvik, "Väike luuleraamat"

Heiti Talvik, "Väike luuleraamat"

Paul-Eerik Rumma, "Saatja aadress"

Paul-Eerik Rumma, "Saatja aadress"

Hando Runnel, "Punaste õhtute purpur"

Hando Runnel, "Punaste õhtute purpur"

Hea küll, mitte päris keelatud, aga vähemalt kahtlane. Iga eesti kirjaniku elus ja loomingus leidus midagi sellist, millest avalikult rääkida ei saanud. Pagulased ja usumehed olid keelatud, küüditatud ja represseeritud olid natukene keelatud, isegi stalinistide stalinismist ei räägitud. Marie Under — natuke keelatud, Heiti Talvik — tema surmast tuli rääkida sosinal, Paul-Eerik Rummo — “Saatja aadress” keelatud, Jaan Kaplinski — keskkooli kirjandusõpikust välja puhastatud, Viivi Luige ja Hando Runneli luuleraamatute arvustamine — keelatud. Isegi Smuuli “Poeem Stalinile” oli pisut keelatud. Tammsaare paraku eriti keelatud ei olnud, kuigi oleks võinud olla, ja Vilde puhul pidi kõvasti otsima, et leiaks mõne enamlastevastase keelatud artikli.

Ka väliskirjanduses oli palju keelatut — Kafka avaldamisele järgnesid alati põnevad jamad, Orwellist ei maksa rääkidagi. Dostojevski, Bulgakov, Leonid Andrejev jt — kõik natukene keelatud. Mõningatel autoritel oli lihtsalt keelatuse reputatsioon, kuigi neid ilmus tollal rohkemgi kui tänapäeval — nt Babel või Platonov. Enamik tõlkijaid ja toimetajaid olid natukene kangelased — kompisid lubatu ja keelatu piire.

Pole siinkohal mõtet hakata keelatuse täielikku  astmestikku välja joonistama, alates autoritest, kelle nimegi ei tohtinud teada, kuni kirjanikeni, kes oma keelatust ja vastalisust teadlikult  müstifitseerisid. Võis ju iga andetugi kirjanik lohutada end sellega, et teda ei avaldata lihtsalt vastalise meelsuse pärast.

Mis niimoodi viga kirjandust õpetada! Õpetaja võis tahtmise korral klassis iga autori ja iga teema puhul jätta mulje, et koos on pühitsetute ring, kus arutatakse asju, millest kõvasti rääkida ei tohi. Isegi kui sihuke vandeseltslus hakkas kahtlane näima või ära tüütama, siis võis tegelda puhtalt esteetiliste või formalistlike küsimustega. Needki olid kahtlased, peaaegu keelatud.

  1. 18. märts, 2009 kell 15:10 | #1

    Sama teemaga on omamoodi seotud kunagise ülipopulaarse huumoriajakirja “Pikker” kurvavõitu käekäik. Terve kahekordse satiiri žanr, mis põhines keelul teatud asjadest rääkida ning arendas seega täiuslikkuseni välja kunsti teha ridades nalja ühe asja üle ning samas ridade vahel rääkida hoopis millestki muust, sai keeldude kadudes surmahoobi. Kunagised suured lemmikud nagu näiteks Priit Aimla kaotasid lühikese aja jooksul kogu oma relevantsuse - niipea kui tabuteemadest said asjad, millest võis avalikult rääkida ja ajaleheartiklitest lugeda jäi varasemast satiirist alles tühi kest ning seeläbi tuli ilmsiks, et mis inimesi varem kogu selle asja juures naerma oli ajanud ei olnud mitte räägitud naljad vaid just need, mis jäeti rääkimata.

    Eraldi huvitav külg oli Pikri ja terve žanri juures veel see, et ta oli poliitiline üheaegselt nii avalikult kui varjatult. Kõrvuti erinevate lubatu ja lubamatu piire kompavate karikatuuridega olid Hugo Hiibuse pildid hullunud Ameerika imperialistist kes Kuuba saarel pesitsevat rahutuvi pundunud tuumapommiga ähvardab, iga looritatult iroonilise naljaloo kohta võis leida mitu siirast följetoni, kus naeruvääristades hurjutati sööklapidajaid, kes vorsti kaaludes mõnekümne grammi jagu eksima kippusid. Ometi ei olnud kellelgi probleemi nende vormilt sarnaste kuid sisult ometi väga erinevate tükkide eristamisega - see oli küll väga spetsiifiline kuid samas ühiselt jagatud kultuuriline kirjaoskus.

  2. vari
    18. märts, 2009 kell 15:42 | #2

    mina olen vist mingi ebard. olid kättesaadaval ka need keelatud asjad, sirvisin, aga ei suutnudneist vaimustuda.
    Ja enamus kirjanduse õpetajaid ei ole sugugi peata-kanad. Teavad, mis on väärt. Muidugi need, kes on ise lugenud ja aru saavad, mitte need, kes nüüd netist arvustusi tõmbavad referaatideks.

Kommentaarid on suletud.