Esileht > Kirjanik, Kriitika, Uudisteos > Thomas Bernhardi “Minu kirjandusauhinnad”

Thomas Bernhardi “Minu kirjandusauhinnad”

14. märts, 2011 Marek Tamm
Thomas Bernhard, "My Prizes: An Accounting" (2010)

Thomas Bernhard, "My Prizes: An Accounting" (2010)

Täna jagatakse välja Kultuurkapitali kirjandusauhinnad, mis on sobilik ettekääne, et kirjutada ühest oma viimase aja lugemiselamusest – Thomas Bernhardi raamatust “Minu kirjandusauhinnad” (Meine Preise, lugesin seda inglise keeles: My Prizes, tlk. Carol Brown Janeway). Enne kui raamatu juurde jõuda, alustan rutiinse kurtmisega – Thomas Bernhard (1931–1989) on Eestis kahetsusväärselt vähe tuntud. Seni on selle Austria nüüdiskirjanduse ühe kõige huvitavama autori loomingust tõlgitud vaid üks teos, debüütromaan “Külm” (Frost, 1963, e.k. 1984, tlk. Toivo Tasa), lisaks lavastas Lembit Peterson 1998. aasta sügisel Draamateatris Bernhardi näidendi “Harjumuse jõud” (Die macht der Gewohnheit, 1974) Jaan Unduski tõlkes. Mäletan veel siiani üsna elavalt seda lavastust, kus esmakordselt mängisid Draamateatri väikeses saalis Theatrumi algajad näitlejad koos Draamateatri kogenud kaladega. See jäigi aga minu teada viimaseks katseks lõimida Bernhardit eesti kultuuriruumi.

“Minu kirjandusauhinnad” on seni viimane trükis ilmunud Bernhardi teos, Saksamaal nägi see ilmavalgust 2009. aasta alguses, inglise keeles mullu sügisel. Kirjutatud on see millalgi 1980. aastal, pole võimatu, et algselt oli see mõeldud osana autori autobiograafiast. Raamat kätkeb üheksat lugu (žanriliselt polegi neid lihtne määratleda, soovi korral võib neid lugeda ka esseedeks), millest igaüks jutustab Bernhardi üleelamistest seoses ühe konkreetse kirjandusauhinna saamisega. Kuigi teos pole kahtlemata sama tihe kui Bernhardi parimad romaanid või jutustused, on need tõsielulised lood siiski tulvil Bernhardile omast  vaimukat situatsioonikoomikat, sarkastilisi tähelepanekuid kirjandusmaailmast ja lõikavat poliitilist pilget. Mis ühtlasi pakuvad väga vahetu sissevaate Bernhardi siseilma. Ta ei salga, et tema suhe auhindamisse on läbini ambivalentne, ta ei salli seda võltsi melu, mis auhindamist ümbritseb, ent samas vajab raha, mis sellega kaasas käib. Kuni viimaks saab ta ära elada üksnes oma loomingust ja seega kergendusega keelduda igasugusest tunnustusest ja tähelepanust.

“Minu kirjandusauhinnad” vahendab ühtlasi aredalt Bernhardi valulist suhet Austriasse. Kuulus on tema testament, milles ta keelas postuumselt oma loomingu avaldamise ja lavastamise Austrias, et “sel viisil protesteerida tulevikus Austria riigi iga lähenemiskatse vastu, mis puudutavad minu isikut ja tööd”. Praktikas pole sellest piirangust siiski kinni peetud, nii et kuigi tema teoseid Austrias ei kirjastata, müüakse neid seal kõikjal ja mängitakse tema näidendeid teatriteski. “Minu kirjandusauhindade” üks poliitiliselt laetumaid lugusid räägib Austria riikliku kirjandusauhinna üleandmisest, mis päädis väiksemat sorti sisepoliitilise kriisiga. Raamatu lisas on ära toodud ka Bernhardi tänukõne, mis kriisi põhjustas. Toon siin ära selle lühikese kõne lõpuosa:

Ajad on nürimeelsed, meie seesmiseks deemoniks hävimatu isamaaline vangikong, kus rumaluse ja hoolimatuse jätted on saanud igapäevaseks leivaks. Riik kui moodustis, mis vahetpidamata määratud nurja minema, rahvas midagi säärast, mis lakkamatult langeb alatusse ja vaimunõtrusse. Elu kui lootusetus, millest saavad jõudu filosoofid, kus kõik peab viimaks omadega segi minema. 
Oleme austerlased, oleme apaatsed; oleme elu kui üleüldine huvipuudus elu vastu, meie mõte loodusprotsessis on olla suurusehull tulevik. Meil pole muud öelda kui seda, et oleme armetud, kes omaenese fantaasia tõttu langenud filosoofilis-majanduslik-mehaanilisse monotooniasse. Allakäigu abivahendid, agoonia viljad, olgugi kõik ilmne, meie ei mõista midagi. Me elame traumas, me pelgame iseend, meil on õigus end peljata, me näeme seda juba, kui ka hämaralt tagaplaanil: hirmu hiiglasi. Mis me mõtleme, on tagantjärele mõeldud, mis me tunneme, on kaootiline, mis me oleme, pole selge. Meil pole midagi häbeneda, aga me ei olegi mitte midagi ja pole ära teeninud muud kui kaose. Tänan omaenese ja teiste siin koos minuga esiletõstetute nimel züriid, ülimal määral kõiki kohalolijaid. (Leidsin juhuslikult, et selle on Sirbis korra juba osaliselt eestindanud Liina Lukas, kelle tõlget niisiis osundan.)

pressefoto_bernhard_schmied_1988

Nii Austrias kitsamalt kui saksakeelses kultuuriruumis laiemalt on Bernhard jätkuvalt väga kontroversiaalne tegelane ja ka “Minu kirjandusauhindade” vastuvõtt paistab seal olevat kaunis negatiivne. Nii on suisa jahmatav lugeda kvaliteetajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud arvustust, mis kannab pealkirja “Vale, nimega Bernhard” ja algab järgmiselt:

Sitapea Thomas Bernhard, ja ma ütlen sitapea Bernhard, kuigi mulle ei meeldi surnutest halba rääkida, on kirjutanud üsna kindlalt vaid ühe hea raamatu. See raamat on alles nüüd välja antud, kuigi ta kirjutas selle juba 1980. aastal, ja see näitab, milline sitapea ta oli (…).
[Kahtlejatele lisan saksakeelse originaali: Das Arschloch Thomas Bernhard, und das sage ich, obwohl ich ungern schlecht über Tote rede, das Arschloch Bernhard hat ziemlich sicher nur ein einziges gutes Buch geschrieben. Dieses Buch erscheint erst jetzt, obwohl er es schon 1980 geschrieben hat, und es zeigt, was für ein Arschloch er war (...).]

Ei usu, et eesti kriitikas oleks sellises laadis arvustusi kuigi palju ilmunud, saati siis veel surnud ja pärjatud klassikutest. Loodetavasti äratas see aga huvi, et raamat hankida ja läbi lugeda. Ja ühtlasi loodan, et Bernhardi tõlkimine saab viimaks Eestiski hoo sisse (tean, et Loomingu Raamatukogus on üht-teist juba töös).

  1. 14. märts, 2011 kell 12:42 | #1

    Mati Sirkel tuletas lahkelt meelde, et enne “Harjumuse jõudu” lavastas Lembit Peterson 1987. aastal Noorsooteatris Bernhardi näitemängu “Päral” (Am Ziel, 1981) Mati enda tõlkes. Kui keegi oskab veel eesti bernhardiaanat täpsustada, siis täiendused on teretulnud.

  2. 16. märts, 2011 kell 11:54 | #2

    Eesti teatrikriitika ajaloos siiski räägitakse juhtumist, kus mingi haltuuramaigulise farsi järel trükiti üleriigilise ajalehe surmakuulutuste rubriigis suurelt teadaanne a la “Avaldame kaastunnet Estonia Teatrile näitleja Paul Pinna surma puhul näitlejana seoses eile esietendunud lavastusega …”.

  3. Ave Mattheus
    24. märts, 2011 kell 02:57 | #3

    Ei maksa arvata, et Thomas Bernhardit Eestis vähe tuntakse. Tean mitmeid, kellele seesama “Külm” on jätnud kustumatu elamuse. TLÜ üliõpilastele olen Bernhardist oma loengutes ikka ja jälle rääkinud, nii et kirjandushuvilised teavad ja loodetavasti ka loevad teda. Samas on ju ka nii, et Bernhard elab edasi järeltulijate loomingus - nii Elfriede Jelinek kui Herta Müller on just teda pidanud oma kirjanduslikuks eeskujuks.
    Kaht asja tahaks siiski täpsustada. Esiteks testamendist. Kümme aastat pärast Bernhardi surma (1998) asutati tema poolvenna ja ainsa pärija eestvedamisel Thomas Berhardi Fond, mis tühistas klausli, mis keelas Bernhardi teoste väljaandmise, levitamise ja esitamise Austrias. Küll aga jäi kehtima klausel, mis puudutab Austria riigi lähenemiskatseid Bernhardi isikule ja loomingule. Seda tõlgendatakse täna nii, et Bernhardi isiku või loominguga seotud üritustel puuduvad riigi esindajad, kes muidu peaksid kõnesid, lõikaks linte läbi, annaks üle autasusid jne. Teine täpsustus puudutab Bernhardi viimase teose vastuvõttu Saksamaal. Ei saa väita, et see oleks vastu võetud vastuoluliselt. Vastuvõtt oli tegelikult positiivne, kuid selle konkreetse FAZ-i loo oli kirjutanud Maxim Biller, kes on ise suhteliselt vastuoluline kuju. Ta on üsna teravkeelne ja ka -meelne kirjanik ja kolumnist (tsiteeritud looski aimab Bernhardi kõnepruuki järele), kes viljeleb ausalt ja häbenemata autobiograafilist proosat. Hiljaaegu keelustati üks tema teos, kuna see riivas tema lähituttavate isikuvabadusi. Raamatu välja andnud kirjastus pidi kannatanule maksma suurt valuraha.

Kommentaarid on suletud.