Esileht > Kirjanik, Lugemine > Pamukiga Istanbulis

Pamukiga Istanbulis

30. märts, 2011 Marek Tamm

Kuulun nende hulka, kes püüavad oma reisilektüüri valida vastavalt sellele, kuhu reis viib (mitte mida lennujaam pakub); sellisel valikul on mu meelest mitu eelist, esiteks on see hea ettekääne, et oma lugemisdieeti rikastada, teiseks aitab ühe maa kirjandus alati selle maa paremale mõistmisele kaasa, ja viimaks tundub kõige viljakam lugeda romaani selles keskkonnas, kus teose tegevus aset leiab – nii saab tekst sootuks teise tähenduse, hakkad mõistma asju, mida muidu poleks märganudki.

Olin hiljuti nädala Istanbulis ja ei kõhelnud kaua, mida lugemiseks kaasa võtta. Sest üks põhjuseid, miks olen viimasel ajal hellitanud mõtet Istanbuli reisist, on otseselt seotud paar suve tagasi loetud Orhan Pamuki raamatuga “Istanbul. Linn ja mälestused” (İstanbul. Hatıralar ve Şehir, 2003, lugesin inglise tõlkes). Seega läks reisikotti nii seesama Istanbuli-raamat kui ka romaan “Uus elu” (Yeni Hayat, 1995, lugesin prantsuse tõlkes).

istanbulnewlifeother-colours

Oma valiku õigsuses veendusin juba esimesel õhtul, kui hakkasin “Uut elu” otsast lugema ja avastasin, et selle üks peategelasi elab Taksimi väljaku kõrval, sealsamas, kus minagi oma hotellitoas romaani lugesin, ja selliseid äratundmishetki pakkus teos veel korduvalt, isegi kui põhiosa tegevusest kulgeb hoopis Anatoolia väikestes linnades ja tolmustel teedel. “Uus elu” on tõeliselt haarav teos, kusjuures haarav pole mitte tegevustik, vaid atmosfäär, mis romaanis esimesest leheküljest peale ennast kehtestab. Veidi müstiline, veidi ängistav, veidi sürreaalne – valmis pakkuma ootamatuid pöördeid ja lahendusi. Ja kõige lõpus taipad, kui osavalt see kõik on komponeeritud, ja kui täpselt kirja pandud. Kusjuures “Uus elu” on kõigele lisaks käsitatav ka apoloogiana raamatutele ja lugemisele. Romaan algab lausega: “Ühel päeval lugesin ma üht raamatut ja see muutis kogu mu elu.” (Pamuk ise on intervjuudes maininud, et sellest lausest romaan sündiski, see lause oli teda juba aastaid kummitanud ja ühel hetkel pani ta selle kirja ning romaan hakkas ennast otsekui ise kirjutama.)

Orhan Pamuk. Foto: Sedat Mehder

Orhan Pamuk. Foto: Sedat Mehder

Lõpetasin “Uue elu” reisi viimasel päeval, ja kui olin kodus tagasi, siis tundsin, et ei suudagi ennast Istanbuli ja Pamuki lummusest nii lihtsalt lahti rebida. Mispärast hakkasin kohe lugema järgmist Pamuki teost, sedapuhku ingliskeelset esseekogumikku “Other Colours. Writings on Life, Art, Books and Cities” (2007). Olin selle soetanud juba mõned aastad tagasi, ent kuna esmapilk veenis, et tegemist on tavapärase artiklikogumikuga, siis lugemiseni ei jõudnudki. Nüüd süvenedes aga selgus, et tegemist on väga osavalt komponeeritud sidusa teosega, mis pakub meile omalaadi intellektuaalse autobiograafia fragmentides. (”Istanbuli” esimene osa on mäletatavasti Pamuki lapse- ja noorpõlve autobiograafia.) Kuid “Other Colours”, eriti selle kolm esimest osa, on ühtlasi suurepärane teejuht igaühele, kel soov mõista Istanbuli kitsamalt ja Türgit laiemalt. Pamukil õnnestub sõnastada asju, mis aitasid mul veel tagantjärgi aru saada paljustki, mis Istanbulis kohapeal mõistmatuks jäi. Sest Istanbuliga oli mul iseäralik kogemus – see linn ei lasknud ennast enam hästi lahti, sundis endale mõtlema, ennast tõlgendama veel mitu päeva pärast tagasipöördumist. Ja selles tõlgendamistöös oli Pamuk asendamatu abimees, keda tihkan igaühele soovitada.

Ja vaevalt olin Pamuki lugemise selleks korraks lõpetanud, s.h. tema kuulsa essee “Kohtu all” (”On Trial”), kus ta räägib oma vahepeal juba lõpetatud kohtusaagast pärast 2005. aastal antud intervjuud Šveitsi ajalehele “Das Magazin”, milles poetatud lauset (”30 000 kurdi ja miljon armeenlast tapeti neil aladel ja mitte keegi peale minu ei söanda sellest rääkida”) käsitleti “türkluse solvamisena”, kui sattusin lugema uudist, et Türgi kohus mõistis siiski eile Pamuki nimetatud “kuriteos” süüdi ja määras talle karistuseks 4000 dollarilise riigilõivu. Päris jahmatav otsus, mis näitab veelkord, kuivõrd Türgi kuulub teise (õigus)kultuuri, millega oleme läänemaailmas harjunud. Ja on paradoksaalne, et suur osa Pamuki loomingust on pühendatud sellele, et Türgit läänemaailmale arusaadavaks muuta, et näidata oma kodumaa kuulumist Euroopasse.

P.S. Igaks juhuks tuletan meelde, et eesti keeles saab Pamuki kaheksast romaanist seni lugeda ühte, 2002. aastal ilmunud romaani “Lumi”, mis Ly Seppeli eestinduses avaldati 2007. aastal. Väga hea sissejuhatus Pamuki loomeilma on samuti tema Nobeli kirjandusauhinna kõne “Minu isa sumadan” (tlk. Ly Seppel, Looming, nr. 4, 2007, lk. 603–615).

Categories: Kirjanik, Lugemine Tags:
  1. Sehkendaja
    30. märts, 2011 kell 10:25 | #1

    Tänan sissekande eest, tekkis tahtmine ka veidi Pamukit lugeda. “Lumi” oli küll väga heas tõlkes, aga jäi kuskil poole peal siiski venima. Seevastu ostsin kunagi “The White Castle,” mis oli ka väga põnev - kuigi mitte otseselt sisu mõttes. Kirjutasin siin: http://sehkendaja.wordpress.com/2008/03/05/6-orhan-pamuk-the-white-castle/. Soovitan seda ka.

Kommentaarid on suletud.