Esileht > Elulugu, Kirjanik, Uudisteos > Salinger teel Kuristiku poole

Salinger teel Kuristiku poole

30. märts, 2011 Kai Aareleid
Kenneth Slawenski, Salinger: A Life (2010)

Kenneth Slawenski, J. D. Salinger: A Life (2010)

Kenneth Slawenski kirjutatud elulugu J. D. Salingerist ilmus esmakordselt läinud aasta kevadel veidi pärast Salingeri surma kehva ja täiesti ebasalingerliku pealkirja all J. D. Salinger: A Life Raised High. Nüüdseks on pealkirja iluviga parandatud, teine, kohendatud trükk J. D. Salinger: A Life väljas, ja kokkuvõttes on tegemist üsna asjaliku teosega. Vähemalt neile, kellele Salinger midagi on tähendanud või tähendab.

Võin näiteks öelda, et kuigi Salingeri jutud (ja just nimelt jutud) on saatnud mind teismeeast alates, ei ole ma kunagi tundnud erilist uudishimu autori elulooliste seikade suhtes. Eks neid ole natuke ajakirjandusest pudenenud ka, ja ju siis on sellest piisanud. Ilmselt on oma osa ka sellel, et ajaks, mil Salinger minu teadvusesse sisenes, oli ta juba avalikkuse tähelepanu vältiv erak ja vaikija valmis ja sellisena kui mitte ainulaadne, siis natuke erandlik ikka. Sümpaatne. Nii et eluloolise eiramine oli justkui truuduseavaldus autori valikutele.

Nüüd Salingeri enam ei ole ja kondimees, nagu ikka, paneb nii mõnelegi asjale teisiti vaatama. Järsku tundub üsna loogiline, et võiks ka autorist endast natuke rohkem teada. Et kõik, mis tuleb nüüd, isegi kui see on tehniliselt võttes kirja pandud enne kirjaniku surma, on postscriptum ja saab olemasolevat pilti inimesest ja loomingust ainult täiendada, mitte muuta. Nigel põhjendus, aga mis parata, isegi lugemisvalikuid on vaja endale õigustada.

Kuigi raamatu algus ehmatab liigse üksikasjalikkusega (läbi raskuste kirjutamise ja esimeste trükiproovide poole), läheb asi huvitavaks niipea kui jõuame tõelise ja karmi elu juurde. 1944. aasta 6. juunil sattus Salinger 4. diviisi 12. jalaväerügemendi koosseisus otse läänerinde avamöllu. Ja pärast D-päeva tulid Hürtgenwald ja Bastogne, ühesõnaga rännak ühest veresaunast teise. Aprill ’45 tõi teist laadi üllatusi: Salingeri rügemendi riismete teele jäid sellised Baierimaa linnad nagu Augsburg, Landsberg, Dachau. 123 laagrist koosnev Dachau koonduslaagrite süsteem, paigad, mis andsid endast lõhnaga märku kümnekonna kilomeetri kauguselt.

Kõike seda teades loed “Esméd”, “Banaanikala” ja “Vemmalsäärt” hoopis teise pilguga ja Salingeri vaikimine saab ühe lisamõõtme. Ei ole liialdus öelda, et Salinger, keda tunneme ka eesti keeles saadaval oleva romaani ja juttude autorina, sündis just nendel aastatel. Ning tema umbusk ja vaikimine samuti. Ent see pole veel kõik: samamoodi küpses sel ajal ka Salingeri veendumus iseenda epohhiloovas kirjanduslikus panuses.

1944. a. varasügise põgus sõit Pariisi kohtuma Hemingwayga oli noore kirjaniku jaoks sümboolne. Need paar päeva Pariisis olid Salingeri jaoks sõja kõige õnnelikumad päevad (kui sõjas üldse saab olla õnnelikke päevi). Ehkki Salinger polnud kunagi eriliselt imetlenud Hemingway loomingut, olid talle olnud suurteks eeskujudeks Sherwood Anderson ja F. Scott Fitzgerald, kes olid aastaid tagasi sealsamas Pariisis võtnud oma hõlma alla noore Hemingway. Nii nagu Hem oli võtnud üle teatepulga neilt, näis Salinger uskuvat, et nüüd on tema kord võtta kirjanduslik teatepulk üle Hemingwaylt. Niisiis läks Salinger Pariisi Ritzi mitte niivõrd austust avaldama, kui järele millelegi, mis nagunii temale kuulus. Salinger oli oma andes (või saatuses?) veendunud juba siis, kui iga jutu trükkisaamise eest tuli võidelda, kui mitmed lükati tagasi isegi toonastes klantsajakirjades, ja kui ta ei teadnud veel kas nn. “Caulfieldi lugudest” saab novellikogu või pikem jutustus, rääkimata sellest, kas tal jätkub kannatust vormida sellest romaan. Vähemasti nii esitab seda lugu Slawenski, ja küllaltki veenvalt.

Slawenski raamatu põhjalikkus või üksikasjalikkus (näites iga üksiku jutu avaldamissaaga) ei tundugi kokkuvõttes nii väga õigustamatu, kuna autori tegelik eesmärk on algusest peale näidata valusat ja meeleheitlikku teekonda “Kuristiku” ja nende käputäie lugude poole, mis meie jaoks tänapäeval Salingeri määratlevad.

Üks hea asi, mis sedalaadi eluloo lugemisega kaasas käib, on pidev kahtlemine oma mälus, sisemine sund üksikasjalikult lahatavaid teoseid üle lugeda, sest muidu ei kõla arutluskäigud vastu. Peab ütlema, et siis tundub jälle paganama tore, et Salinger kirjutas nii piisavalt vähe, et selle jõuab elulooga rööbiti tõesti üle lugeda.

Mida see raamat andis? Igatahes aitab see paremini mõista Salingeri lugude ajendeid, seal peituvaid vihjeid ja seoseid, ning tõstatab vägagi mõtlemapanevaid küsimusi kirjaniku ja avalikkuse, kirjaniku ja tema kuvandi, kirjaniku ja tema vaikimises peituvate karide kohta. Mõnes mõttes on see pilt väga lohutu, ja see on kokkuvõttes väga salingerlik.

Kardetavasti neile, kes on tuttavad mõne varasema elulooraamatuga Salingerist – nt. Ian Hamiltoni In Search of J.D. Salinger (1988) või Paul Alexanderi Salinger: A Biography (1999), või siis Salingeri tütre Margareti mälestusteraamatuga Dream Catcher (2000), või veelgi kõmulisema poole pealt Joyce Maynardi mälesustega nooruses Salingeri kõrval elatud aastast (Maynard oli toona 18, Salinger pealt viiekümne), At Home in the World (1999) – ei paku Slawenski teos eriti uusi eluloolisi fakte (v.a. suurepärased 5. ja 6. peatükk, vastavalt “Põrgu” ja “Purgatoorium”). Ka ei saa suuremat teada autori “vaikimise” aastatel (s.t. pärast 1965. a. ilmunud viimast Glasside lugu “Hapworth 16, 1924”) kirjutatu kohta (sest väidetavalt ta ju jätkas kirjutamist). Kes aga Salingeri elu nii põhjalikult ette võtnud ei ole, sellele võib Slawenski  kirjutatud “Elu” hulga huvitavaid fakte ja mõttekäike pakkuda.

Pealegi saab (usun, et lohutuseks) öelda, et ka Slawensky raamatu n.-ö. uus pealkiri Salinger: A Life on samuti pisut teemast mööda, pigem võiks see olla “Salingeri kirjanikukarjäär” või “Salinger: teekond “Kuristiku” poole” vms. Mitte et need mõjuksid pealkirjadena vähem kulunult (ehkki ei saa salata, et viimasena pakutu kõlaks vähemalt eesti keeles päris hästi). Pole vist liialdus väita, et Slawenskil lihtsalt ei ole kätt pealkirjade peale: mees on alates 2004. aastast toimetanud Salingerile pühendatud võrgulehekülge http://www.deadcaulfields.com. “Surnud Caulfieldid”, tõepoolest…

Kommentaarid on suletud.