Esileht > Kirjanik, Raamat > Maaloufi “Samarkand”

Maaloufi “Samarkand”

3. aprill, 2011 Kai Aareleid
Amin Maalouf

Amin Maalouf

Olen ammu otsinud ettekäänet kirjutada Prantsusmaal emigratsioonis elavast liibanoni kirjanikust Amin Maaloufist (mitte segi ajada austraallase David Maloufiga), ja nüüd ilmus hea põhjus välja iseenesest: Maaloufi nimi figureerib tänavuse Man Booker Internationali kandidaatide seas. Kuna mul pole aga kavas anda siinkohal ülevaadet “Maaloufi elust ja loomingust”, lisan lihtsalt viite Guardiani artiklile, kust nii tema kui ülejäänud 12 kandidaadi kohta üht-teist lugeda saab – kõik ei ole ju Eestis nii tuntud kirjanikud nagu Roth, Le Carré või Pullman. Ja kui juba Guardianile viitamiseks läks, olgu lisatud ka viide “minu kangelase” Carlos Ruiz Zafóni eilsele nupule “tema kangelasest” John Le Carrést, kes oma kandidatuuri taandas.

Aga Maaloufi juurde, kes kirjutab prantsuse keeles, kelle mitmeid raamatuid olen ise lugenud ingliskeelses tõlkes, kellelt on eesti keeles ilmunud “Leo Africanus” (tlk. Kattri Ezzoubi, 2005, orig. 1986) ja kelle parim raamat on minu meelest “Samarkand” (Samarcande, 1988).

Amin Maalouf, "Samarkand" (1989)

Amin Maalouf, "Samarkand" (ingl. tõlge 1994)

Maalouf suudab oma “Samarkandis” tõsiasju ja väljamõeldist segades luua kaugemas ja mõnevõrra lähemas minevikus hargneva odüsseia, mis ei ole ajalooline põnevik, ehkki näiliselt leiduvad selles kõik põneviku osised: reaalselt olemas olnud Mõistatuslik Kangelane ja tema Saladus; usutavaks kirjutatud väljamõeldud Minajutustaja, kes asub Saladust lahendama, oskuslikult looga põimitud Oluline Ajaloosündmus, mis loosse pöörde toob. Ehk siis inimese moodi rääkides: on 11. sajandil elanud pärsia poeet Umar Hajjam ja raamat, mille 256 tühjale lehele sünnib rida-realt tema “Nelikvärsside” käsikiri. Ja on ameerika teadlane, keda painab üheksasada aastat hiljem kinnisidee käsikiri üles leida, taustaks Suure Mängu järellainetus ja Pärsia revolutsioon. Ning lõpuks on saatuslik aprilliöö 1912, mil läänemaailma pärl Titanic viib idamaa õie ehk Hajjami originaalkäsikirja igaveseks merepõhja.

Vastupidi ootustele – sest “Titanicu hukk” pluss “kadunud käsikiri” võivad teha sama ettevaatlikuks kui märksõnad “templirüütlid”, “illuminaadid” või “vabamüürlaste vandenõu” – on üks imetlusväärsemaid asju “Samarkandi” juures see, kui vaoshoitult ja siiski mõjuvalt võib olla esitatud üks grande finale.

Amin Maalouf, "Crusades Through Arab Eyes" (1983)

Amin Maalouf, "Crusades Through Arab Eyes" (ingl. tõlge 1986)

Maalouf mängib oskuslikult tõenäosusega: kui meil ka ei ole kindlaid tõendeid selle kohta, et Hajjam oleks puutunud kokku assassiinide sekti rajaja Hassan-i Sabbahiga, on see ometi võimalik ning see muudab kui mitte tõenäoliseks, siis usutavaks ka “Nelikvärsside” käsikirja teekonna Alamuti kindlusesse ja selle pääsemise, kui Tšingis-khaani pojapoeg Hulagu poolteist sajandit hiljem Alamuti raamatukogule tule otsa lasi panna. (Maaloufi kirjeldus sellest, kuidas Hulagu lubas oma kroonikakirjutajal enne süütamist päästa kärutäie raamatuid langeb üsna täpselt kokku näiteks Lucien X. Polastroni versiooniga tema põhjalikus ülevaates Books on Fire: The Tumultuous Story of the World’s Great Libraries (originaal on prantsuskeelne). “Samarkandi” teine osa jõuab huvitavasse ajajärku Lähis-Ida võimumängude ajaloos: Iraani konstitutsioonilise revolutsiooni aega 20. sajandi esimesel kümnendil. Maalouf suudab selle lähedale kirjutada, võib isegi öelda, et ajalooks, niipalju kui see ilukirjanduse võimuses on.

Justin Cartwright ütleb oma Guardiani artiklis Maaloufi kohta nõnda:

“His fiction contains a longing for and a deep understanding of unfamiliar and lost cultures and civilisations, in all their magnificence, brutality, culture and delusions.”

Sellest tabavamalt ei oskakski väljenduda. Ja tegelikult võiks sõna “fiction” vabalt asendada sõnaga “writing”: iseäranis soovitan “Samarkandile” lisaks Maaloufi raamatut “Ristisõjad araablaste silme läbi” (Les croisades vues par les Arabes, 1983), mis liigitub päriselt “ajaloo” alla. Nii et ausalt öeldes võiks Maaloufi kohta öelda sama, mida Zafón Le Carré kohta:

“It seems to me that no award could do [him] justice anyway.”

Categories: Kirjanik, Raamat Tags:
  1. 3. aprill, 2011 kell 17:59 | #1

    Jäin korraks mõtlema, kas Maaloufi oleks täpsem nimetada “Prantsusmaal emigratsioonis elavaks liibanoni kirjanikuks” (nagu Kai) või Liibanoni päritolu prantsuse kirjanikuks. Kui ma ei eksi, siis prantsuse press kasutab tavaliselt väljendit “écrivain franco-libanais” ehk siis “prantsuse-liibanoni kirjanik”. Mina olen miskipärast Maaloufi alati käsitanud prantsuse kirjanikuna, sest ta elab Prantsusmaal juba 1976. aastast peale, kirjutab üksnes prantsuse keeles ja on saanud prantsuse kirjandusinstitutsioonide üldise tunnustuse (alates Goncourt’i auhinnast 1993). See “Ristisõjad araablaste silme läbi” on rangelt võttes antoloogia ristisõdadeaegsetest araabia kroonikatest, mida Maalouf on siis prantsuse keelde tõlkinud ja veidi ümber jutustanud; lugesin seda kunagi õrnas eas, veel keskkoolis käies, ja see jättis päris sügava mulje, avas sootuks teise perspektiivi keskaja Euroopa ajaloole. Ajaloo ja kirjanduse vahekorrast rääkides pole huvituseta ehk seegi tõik, et samast tegelasest, kellest räägib Maaloufi romaan “Leo Africanus”, avaldas üks tänapäeva tuntumaid ajaloolasi, Natalie Zemon Davis, hiljuti mahuka monograafia “Trickster Travels” (2006).

  2. Marek Laane
    4. aprill, 2011 kell 11:49 | #2

    Aah, seda ma mõtlesin, et miks see nimi nii tuttav ette tuleb! Muidugi, too “Ristisõjad araablaste silme läbi”! Mis oli äraütlemata hea raamat, väga hästi kirjutatud ja põnev lugeda (kuigi jah, prantsuse keele äärmiselt nigela oskuse tõttu olen seda lugenud inglise keeles) ning pani vaid kibedalt kahetsema, et pole olemas näituseks Pudiviru või Lehola kroonikat, mis võimaldaks samasuguse vaimustava “teise” pilgu heita siinse maanurga sündmustele…

  3. 15. juuni, 2012 kell 05:25 | #3

    Lisan Malooufi huvilistele uudise, et Maalouf valiti hiljuti Prantsuse Akadeemia “surematute” sekka; oma inauguratsioonikõne pidas ta 14. juunil, vt. http://www.lemonde.fr/livres/article/2012/06/14/amin-maalouf-entre-a-l-academie-francaise_1718861_3260.html

Kommentaarid on suletud.