Esileht > Elulugu, Lugemine, Uudisteos > The Quickening Maze

The Quickening Maze

4. aprill, 2011 Daniel Vaarik

the-quickening-maze-cover

Seda ei registreerinud ükski seismograaf. EMHI õhurõhu, temperatuuri ja tuulekiiruse sensorid ei näidanud samuti mingisugust muutust. Mõne kilomeetri kaugusel istuv Paukson ega ka sel hetkel musta koeraga aeglaselt mööda libedat Tallinna tänavat kõndiv Mang ei olnud seda ette ennustanud. Aga noh, Pajula poleks ka.

Ometi oli midagi väga teisiti. Kui oleks olemas lugemiselamuse mõõtmise seade, oleks ühes Tallinna kesklinna korteri kohale ilmunud Google Mapsis üks tugevalt helendav punkt. Minu korteris. Whoa.

Samas, kas teistel on sellist signaali üldse vaja registreerida? Äkki igat raamatut ei tuleks kohe lahti seletada ja teistele lugemiseks lingitada? Kuna vastus polnud mulle selge, siis algul otsustasin, et ma ei  kirjutagi Adam Fouldsi raamatust The Quickening Maze (2009) midagi Varraku blogisse, sest omamoodi on see blogi ju samuti piiks üha kiirenevate signaalide ja helendavate täppide läbürindis, lisanduv keerdus hunnik uusi baidijulkasid juba niigi masendavas exabaitide mäsus.

Ei anna teistele, hoian endale, sest nii on minu elu väärtuslikum. Täpselt nagu ühe bändiga, kes on teinud ainult neli lugu, mida ma aeg ajalt Youtube’is kuulamas käin ja mille linki ma eriti kellelegi ei anna.

Siis ma aga sain aru, et nende inimeste hulk, kes seda raamatut lõpuks loeb korrutatuna nende inimeste arvuga, kes sellest sama moodi aru saab nagu mina, on ilmselt nii väike, et ma ei pea muretsema. Nii et siit siis tuleb.

Adam Foulds on võtnud reaalse ajaloolise olukorra umbes aastast 1840, mil ühes oma aja kohta moodsas hullumajas, otse metsa veeres viibis Briti poeet John Clare, samal ajal külastas haigla omanikku teine poeet Alfred Tennyson. Asi pole samas kahe tuntud luuletaja kohtumises, mida põhimõtteliselt ju ei toimugi, vaid mingisuguses ajastute tabamatus vahetumises, ajaloo masinavärkide käiguvahetuses, kultuuriliste ja ühiskondlike kihtide vaikses nihkumises, mida sobib kirjeldama pigem poeedi kui ajaloolase sulg.

Mind hämmastas selle raamatu juures kõige rohkem kaks asja, esmalt see, et ta hõlmab korraga nii mitut žanrit (biograafia, ilukirjandus, luule) ning suudab seejuures kõigil tasanditel mittehäirida. Teisena ja veel olulisemana tõstan ma esile selle raamatu täpset ja poeetiliste kujunditerohket keelt, mis kahtlemata tuleneb Fouldsi enda luuletajataustast.

Samas ei ole see ju ei midagi vähemat ega rohkemat, mida aeg ajalt ikka healt raamatult ootaks. Mis on siis teisiti? Võib olla see, et see raamat on võimeline olema loetav nii youtube’i põlvkonnale kui ka konservatiivsemale ajalehepõlvkonnale. Olema ilus väljaspool klassikalist haridust või City Plazat.

Parafraseerides Fouldsi enda kujundeid, siis selle raamatus on lehekülgi, mis õigelt kohalt lahtijäetuna helendavad ja vibreerivad ning haaravad siis lugeja enda keerisesse. Mitte ei põrise ringiratast nagu pooleldi valmis selili putukad kuskil betoonpõrandal.

Kommentaarid on suletud.