Esileht > Kirjandusteooria, Kirjanik, Uudisteos > Kirjanik Eco pihtimused

Kirjanik Eco pihtimused

17. aprill, 2011 Marek Tamm
Umberto Eco, "Cimitero di Praga" (2010)

Umberto Eco, "Cimitero di Praga" (2010)

Mullu oktoobris nägi ilmavalgust Umberto Eco uus romaan, järjekorras kuues, mis kannab pealkirja “Praha surnuaed” (Il cimitero di Praga), selle tegevus hargneb kirjanik Eco jaoks uuel ajaperioodil, 19. sajandil, ent talle tuttavates paikades, Pariisis, Torinos ja Palermos, ning peatub talle lähedastel teemadel (võltsimine, valetamine, vandenõud). Raamatu esimene tiraaž oli 230 000 eksemplari ja see troonib siiani Itaalia raamatumüügiedetabelite tipus. Prantsuse keeles ilmus teos tänavu märtsis ja on kujunenud sealgi hooaja edukaimaks kirjandusteoseks; nagu kirjutab ajakiri L’Express, müüdi romaani esimese nelja päevaga 15 000 eksemplari.

Kuid ma ei tahtnud tegelikult kirjutada “Praha surnuaiast”, vaid Eco seni kõige viimasest teosest, mõne nädala eest Harvardi ülikooli kirjastuses ilmunud raamatust “Noore romaanikirjaniku pihtimused” (Confessions of a Young Novelist). See väike raamat kätkeb Eco nelja avalikku loengut, mille ta pidas 2008. aasta oktoobris Emory ülikoolis Atlantas (The Richard Ellmann Lectures in Modern Literature – need iga kahe aasta tagant toimuvad loengud said alguse 1988. aastal ja seni on nende raames üles astunud näiteks Seamus Heaney, Anthony Burgess, Salman Rushdie, Mario Vargas Llosa ja seni viimasena Margaret Atwood). Muide, keda huvitab kuulata Eco loenguid elavas esituses, saab seda teha iTunes’is.

Umberto Eco, "Confessions of a Young Novelist" (2011)

Umberto Eco, "Confessions of a Young Novelist" (2011)

Rangelt võttes võib pihtimuslikuks lugeda küll vaid neljast loengust esimest, “Writing from Left to Right” (pealkiri viitab Eco vastusele, kui ta käest küsitakse, kuidas ta kirjutab – ikka vasakult paremale), kus Eco avab oma romaanitöö köögipoolt, seletab, kuidas temast sai kirjanik (kuivõrd tema esimene romaan, “Roosi nimi”, ilmus siis, kui Eco oli 48-aastane, siis lubabki ta ennast kutsuda “nooreks romaanikirjanikuks”), kirjeldab oma töömeetodeid ja peatub lühidalt iga oma romaani sünnilool. Teine loeng, “Author, Text, and Interpreters”, keskendub Eco suhetele oma arvustajate, tõlgendajate ja uurijatega, näitlikustades omaenda kogemusel oma varasemaid kirjandusteoreetilisi seisukohti (tõlgenduse ja ületõlgenduse vahekord, teksti tähenduse peitumine lugejas, mudellugeja roll kirjutamisel jms). Kolmas loeng, “Some Remarks on Fictional Characters”, käsitleb Eco viimaste aastate üht lemmikteemat, kirjanduslike tegelaste ontoloogilist staatust (miks me nutame, kui Anna Karenina hüppab rongi alla, miks me samastame ennast kergemini väljamõeldud tegelaste kui tegelike ajalooliste tegelastega jne). Viimane loeng, “My Lists”, on aga õigupoolest kommentaar Eco 2009. aastal ilmunud raamatule “Nimekirjade peapööritus” (Vertigine della lista), mis ilmus mõttelise järjena eesti keeleski ilmunud teostele “Ilu ajalugu” (2004, e.k. 2006, tlk. Maarja Kangro) ja “Inetuse ajalugu” (2007, e.k. 2008, tlk. Ülle Udam) ja koondab kõikvõimalikke kirjanduslikke ja visuaalseid nimekirju, loetelusid jms.

Kuigi “Noore romaanikirjaniku pihtimused” on ecolikult vaimukas ja terane, jätab see paadunud Eco-huvilisele (kuhu pean ennast kardetavasti liigitama) lõppkokkuvõttes siiski kaunis tühja tunde, sest kõik raamatus ilmunud loengud on õigupoolest varasemate tekstide ümbertöötlused ja seega déjà-lu. Huvituseta pole seegi, et üht versiooni kolmandast loengust võis kuulda Tartu Ülikooli aulas 6. mail 2009 (praegugi vaatamiseks veebis) ja nüüd saab selle kirjalikku versiooni lugeda ajakirjast Sign Systems Studies.  Samuti tuli lugedes nii mõnigi väide ja näide tuttav ette vestlusest, mille pidasime Ecoga, kui ta külastas Tallinna Ülikooli (vt. videot veebis). Nii et neile, keda huvitab Eco arusaamad kirjandusest, soovitan lugeda pigem tema Charles Eliot Nortoni loenguid Harvardi ülikoolis 1992.-1993. aastal, mis ilmusid Harvardi ülikooli kirjastuses pealkirja all “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades” (Six Walks in the Fictional Woods, 1994, e.k. 2009, tlk. Ene-Reet Soovik).

P.S. Kirjanik Eco austajatele veel hea uudis, et Mailis Põld sai äsja valmis “Foucault’ pendli” eestinduse ja loodetavasti jõuab see raamatupoodidesse veel selle aasta sees. Järgmiseks on ta lubanud eesti keelde ümber panna ka “Praha surnuaia”.

  1. 19. aprill, 2011 kell 14:50 | #1

    Tore. Ei ole vist yhtki teist Eco raamatut niimoodi oodatud.

  2. Kalmer
    10. jaanuar, 2012 kell 02:44 | #2

    Eco “Noore romaanikirjaniku pihtimused” on nüüd ka eesti keelsena ilmunud, aga “Foucault’ pendlist” pole kippu ega kõppu kuulda… :(

  3. 10. jaanuar, 2012 kell 16:55 | #3

    @Kalmer
    Jah, see oli meeldiv üllatus, et Tänapäev otsustas selle Eco vastse raamatu välja anda (isegi kui temalt oleks kindlasti ka paremaid esseeteoseid tõlkida). “Foucault’ pendli” toimetamine on täies hoos ja loodetavasti ei lähe liiga kaua, et see ka raamatuks saab.

  4. Kalmer
    17. jaanuar, 2012 kell 12:34 | #4

    “Foucault’ pendli” toimetamine on vist hullemgi tegevus, kui tõlkimine. Ise mäletan, et seda raamatut inglise keeles lugedes, oli mu laual kõrge “hunnik” sekundaarkirjandust (ja oleks olnud veelgi kõrgem, kui kõiki vajalikke raamatuid oleks kohe riiulist võtta olnud . Näiteks nii mõnegi raamatu olen Ecost ajendatuna hiljem soetanud). Vene keelsena on eraldi raamatuna saadaval kommentaarid “Foucault` pendlile” - võimalik, et ka teistes keeltes, aga seda vene keelset olen ise raamatupoes sirvinud. Internetis on samuti saadaval omamoodi “Foucault` pendli” entsüklopeedia. Muidugi on võimalik raamatut (nagu Eco puhul ikka) lugeda ka kõrvalistesse nüanssidesse eksimata, kuid see on väga vaene lugemine.

  5. 17. jaanuar, 2012 kell 16:04 | #5

    @Kalmer
    Õnneks on Eco valmistanud ka ise “Foucault’ pendli” tõlkijatele/toimetajatele mahuka juhendi (31 lk), kus avatud mitmeid vihjeid ja viiteid, seletatud haruldasi sõnu ja mõisteid, toodud ära keeruliste lausete/lõikude juba olemasolevad tõlkeversioonid, avatud akronüüme jms. Aga on muidugi tõsi, et teos pole tõlkimise-toimetamise vaatenurgast kõige lihtsamate killast.

Kommentaarid on suletud.