Esileht > Uudisteos > David Abbott ja juhuslikkuse jabur jõud

David Abbott ja juhuslikkuse jabur jõud

25. aprill, 2011 Kai Aareleid
David Abbott "Klaverimängija" (Varrak, 2011)

David Abbott, "Klaverimängija" (2011)

David Abbotti “Klaverimängija” (The Upright Piano Player, 2010; e.k. Varrak, 2011, tlk. Rebekka Lotman ja Valner Valme) on heas mõttes pretensioonitu romaan. Sel epiteedil pole aga mitte mingit pistmist autori taotluste või teose kvaliteediga. “Klaverimängija” on lihtsalt vaoshoitud ja enda mõõtu raamat, mis poeb täiesti märkamatult kusagile naha alla. Ainult et seda taipad alles siis, kui lugemisest on möödas nädal-paar ja paned tähele, et peategelase lugu ikka veel kusagil ähmaselt painab ja kummitab. Kuigi näiliselt ehk ei olnudki elamus teab mis raputav.

Võib-olla on romaan liiga laitmatu. Lakoonilises stiilis, täpne. Siin-seal mõni tõeliselt tabav kujund, juuspeen huumor. Või siis on see lugeja suhtes liiga aus: puänt, kui nii võib öelda, avaneb kohe alguses. Kogu oma õuduses. Mängureeglid savad kohe alul paika. Siin ei liiguta looga mitte niivõrd millegi poole, kui lahatakse ja puuritakse inimese elu sügavuti.

Aga see painav tunne, mis tükiks ajaks rõhuma jääb… Järelikult on kirjanik tahmatult (või ikkagi tahtlikult) tabanud mingit seletamatut ängi inimeseksolemises.

Võõraksjäämise vagusat valu.

Kättemaksu kihvtist kiiluvett.

Juhuslikkuse jaburat jõudu.

Motoks valitud Nietzsche ja cummingsi tsitaadid kajavad väga selgelt vastu.

Ei tahakski raamatu sisu väga avama hakata. Lihtsalt soovitaks: Abbott. “Klaverimängija”. Moodne aeg.

Categories: Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.