Ruumiline Perec

26. aprill, 2011 Marek Tamm
Georges Perec, "Ruumiliigid" (2011)

Georges Perec, "Ruumiliigid" (2011)

Jagan kahte head uudist praegustele ja tulevastele Georges Pereci austajatele. (Ja ega ongi raske ette kujutada rafineeritud kirjandushuvilist, kes ei kuulu Pereci praeguste või tulevaste austajate hulka.)

Esmalt on hea meel tõdeda, et Loomingu Raamatukogu väärikas kuues ilmus hiljuti järjekordne, hélas, järjekorras alles kolmas, Pereci eestindus: “Ruumiliigid” (Espèce d’espaces) Anti Saare tõlkes. Ajalooliselt on see juba teine Perec LR-i sarjas – esimene ilmus siis, kui Perec alles alustas, 1968. aastal, mil Leili-Maria Kase tõlkes nägi ilmavalgust noore geeniuse debüütromaan “Asjad” (Les choses, 1965). “Ruumiliigid” on pärit aastast 1974 ja see on vaimukas arutlus ruumidest meie ümber. Teema pole juhuslik, sest Perec on selgelt ruumi-, mitte aja-kirjanik; inimene on tema silmis ruumiline olend ja teda ei saa käsitleda väljaspool ruumi. Et neid ruume on palju (leheküljest ilmaruumini), seda saab igaüks “Ruumiliikidest” teada. Ühtlasi sisaldab see raamat minu meelest üht parimat eludefinitsiooni: “Elada tähendab liikuda ühest ruumist teise, katsudes end võimalikult vähe ära lüüa” (lk. 10).

Teine uudis on veidi sündmustest etteruttav, ent siiski on hea meel teatada, et Anti Saar on vallutanud ka juba järgmise tipu Pereci-mäestikus, nimelt on ta valmis saanud Pereci peateose, “Elu kasutusjuhendi” (La vie mode d’emploie, 1978), tõlkega. Kes vähegi teab, missuguseid nõudmisi see teos tõlkijale esitab (matemaatilistest valemitest keeruliste keelemängudeni), see oskab saavutust kindlasti hinnata. Kui kõik läheb hästi, siis võiks teos juba enne aasta lõppu lugejate lauale jõuda.

Seni aga meenutuseks, mida kirjutas Italo Calvino oma “Ameerika loengutes” (e.k. 1996, tlk. Ülar Ploom) Pereci “Elu kasutusjuhendi” kohta: “Minu meelest on see raamat (…) viimane suursündmus romaani ajaloos. Ja paljudel põhjustel: ühtaegu lõputu ja lõpetatud plaan, kirjandusliku väljenduslaadi uudsus, narratiivi traditsioonide ja maailmapilti kujundavate teadmiste entsüklopeedilise kogumi summa, tänapäevatunne, milles on oma osa minevikuladestustel ja pöörasel tühjusetajul, iroonia ja ängi jätkuv samaaegsus, kokku võttes niisugune laad, mille puhul struktuuri projektist kinnipidamine ja poeesia kaalutus on üks ja seesama.”

P.S. Meenutuseks veel ka link Tarmo Pereci-postitusele siinse blogi algaegadel.

  1. 28. aprill, 2011 kell 12:08 | #1

    Perec on tõepoolest võimas. Ja Anti Saar - on tema tasemel, ma loodan. Igal juhul see ruumitunnetuslik tekst tekitab omamoodi veidrad ja lõpmatuid jadasid minu peas.

Kommentaarid on suletud.