Esileht > Kriitika, Uudisteos > Hea uus ilm: Daniel Kehlmanni “Maailma mõõtmine”

Hea uus ilm: Daniel Kehlmanni “Maailma mõõtmine”

20. märts, 2009 Vana kaasautor
Autor Daniel Kehlmann

Autor Daniel Kehlmann

Daniel Kehlmanni “Maailma mõõtmine” (e.k. 2008, tlk. Kristel Kaljund) on üks neist teostest, mille olemust on väga raske paberile panna. Temas on seda tabamatut, mis ei lase end lausetesse püüda ega sõnadesse paigale naelutada ja jääb kummitama kuskile alateadvuse soppidesse, karates sealt välja kõige ebasobivamatel hetkel.

Aga alustan siis faktiga – “Maailma mõõtmine” on hetkel kõige enam müünud saksa romaan maailmas, olles tõuganud troonilt üle kahe aastakümne tiitlit hoidnud Patrick Süskindi “Parfüümi”. Raamatu tõlkija Kristel Kaljund ütleb oma järelsõnas, et raamatu edu saksakeelses maailmas on lihtne seletada, kuna sõjajärgne saksa kirjandus on eelkõige silma paistnud oma tõsiduse, raskuse ja elitaarsusega. Tõepoolest – “Maailma mõõtmine” on säravalt vaimukas, mänguline, isegi absurdi kalduv. Kuid kuidas seletada vaimustust romaani vastu kogu maailmas?
Minu jaoks on raamatu suurimaks väärtuseks selle tegelased: kaks reaalselt elanud suurt loodusteadlast Alexander von Humboldt ja Carl Friedrich Gauss. Ja ei, ma ei vihja siin sugugi sellele, et biograafiad on üks maailma loetavamaid kirjandusvorme – hoopis vastupidi. Tegu pole biograafiaga, kaugeltki mitte, ja tegelikult oli minul juba tosina esimese peatüki järel üsna ükskõik, kas raamatu kangelased on tegelikult eksisteerinud või ei.

Mõlemad mehed esindavad n-ö erinevat teadustöö tüüpi – Humboldt rändas maailmas ringi, ronis mägede tippu ja koobaste sügavustesse, mõõtis jõgesid, tasandikke ja meresid, kollektsioneeris ja kirjeldas kõike, mida ta oma reisedel kohtas ja koges ning korraldas oma tervist säästmata hullumeelseid eksperimente. Gauss seevastu leidis, et rändamine on totrus ja tõeline teaduse tegemine on laua taga istumine ja mõtlemine. Neil mõlemal oli õigus ja nende kahe diametraalselt vastandliku maailma kooskirjeldamine annab raamatule täiesti sürreaalse võlu.

Kehlmanni oskus põimida tegelikult toimunud sündmused kokku fabritseeritutega ning lisada toimuvasse maagilisest reaalsusest absurdini küündivaid kõrvalepõikeid muudavad kogu teksti imelikult ajatuks – jah, ma tean, et kogu tegevus toimub 19. sajandil ja vägagi konkreetsetes paikades, kuid ometi kaotab see raamatu seisukohalt igasuguse tähenduse. Alles jäävad vaid kaks hullu, kuulsusejanust ja – ausalt öeldes – väga vastikut vanameest, kes püüdlevad maniaki järjekindlusega maailma mõõtmise poole. Ja just see muudab nad sümpaatseks.

Lisage siia juurde peenelt humoorikas jutustamisstiili, tihe ja täpne dialoog, värvikad kirjeldused ning peategelastega võrdselt meisterlikult kujutatud kõrvaltegelased, ja te saategi “Maailma mõõtmise”.

Sash Uusjärv

Categories: Kriitika, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.