Esileht > Ajalugu, Uudisteos > Ingliskeelne Balti riikide ajalugu – teine versioon

Ingliskeelne Balti riikide ajalugu – teine versioon

8. mai, 2011 Marek Tamm
Andrejs Plakans, "A Concise History of the Baltic States" (2011)

Andrejs Plakans, "A Concise History of the Baltic States" (2011)

Mullu septembris tutvustasin siinsamas Andres Kasekampi ingliskeelset “Balti riikide ajalugu”, mille üllitas Palgrave Macmillani kirjastus Inglismaal. Juba toona mainisin, et analoogse teose on peatselt lubanud välja anda Cambridge’i ülikooli kirjastus. Nüüd on lubatud raamat ilmunud – Andrejs Plakansi “Balti riikide lühike ajalugu”. Huvipärast võtsin raamatuga tutvuda, et võrrelda, kuidas on teenekas Läti pagulasajaloolane, Iowa Riikliku Ülikooli emeriitprofessor sarnase ülesande lahendanud.

Kuigi pealkiri rõhutab lühidust, siis tegelikult on Plakansi raamat pea kaks korda mahukam kui Kasekampi oma, vastavalt 264 ja 472 lehekülge. Vormiliselt torkab veel silma, et erinevalt eelkäijast puuduvad Plakansi raamatus viited, samuti jätab kaunis juhusliku mulje raamatu lõppu lisatud soovitava kirjanduse nimekiri, mis Kasekampi teoses oli märksa pikem ja põhjalikum. Seevastu on Plakansi teos varustatud illustratsioonidega, mis Kasekampi raamatus puudusid.

Baltimaade ajalugu on kaks autorit liigendanud võrdlemisi erinevalt ja ilma kattumisteta. Kui Kasekamp jaotas oma ainese kaheksas perioodiks, tõmmates piirjooned kümnendi või aasta täpsusega, siis Plakansi käsitluses on perioode üheksa ja nende piirjooned jooksevad mööda sajandeid või kümnendeid (veidi täpsem liigendus on kasutusel 20. sajandi puhul). Samas ühendab autoreid rõhu asetamine 20. sajandi ajaloole, mis mõlemal hõlmab üle poole raamatu mahust.

Nagu Kasekamp, on ka Plakans mõistagi teadlik oma ettevõtmise ohtudest, n.-ö. retrospektiivsest illusioonist, mis iga Baltikumi üldajaloo kirjutajat paratamatult kummitab. Kohe eessõnas tõdeb ta põhjendatult:

The task of forming a coherent story from this fragmented history is a difficult assignment, and the achieved coherence is more likely to reflect the viewpoint of the historian writing the story than a coherence inherent in the past itself. Others would synthesize the history of the region differently (lk. XIV).

Plakansit käsitlus tundub olevat üldiselt kenasti tasakaalus, pea kordagi ei teki tunnet, et autori Läti taust kallutaks teda ennekõike seda piirkonda käsitlema. Siiski sigineb lugedes tunne, et mõnevõrra vähem tähelepanu pälvib Leedu, seda nii tähemärkide hulgalt kui ka käsitluse ülesehituselt, mis keskendub pigem ajaloolisele Liivimaale, s.t. Eesti ja Läti alale. (Autorit saab üldiselt kiita korrektsete eesti nimekujude eest, kuigi mõned vead on teksti lipsanud, nagu näiteks “Isamaaliidu” asemel “Isamaalit”, lk. 328.) Muide, raamatu esikaanel on Valerie Bardeni maal “New Town, Tallinn, 2003″.

Ühe kriitikana tihkan sõnastada siin-seal kogetud mulje, et käsitlus tugineb kohati veidi vananenud historiograafiale, seda eriti raamatu vanemat ajalugu käsitlevates osades (esiaeg ja keskaeg), mis vahendab nii mõnegi tänaseks unarusse vajunud käibetõe. Mõneti pinnapealsena mõjus raamatu viimane peatükk, mis käsitles taasiseseisvumisperioodi, aga võimalik, et nii hilise perioodi puhul jääbki ajaloolase tavalähenemisest veidi vajaka.

Kokkuvõttes hindan Plakansi raamatu igati õnnestunuks ja oleks huvitav, kui mõni eesti kirjastus võtaks sellegi eesti keelde panna. Kasekampi “Balti riikide ajaloo” eestindus on Marek Laanel juba valmis ja eeldatavasti jõuab see veel tänavu lugejate kätte.

Categories: Ajalugu, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.