Esileht > Kriitika, Raamat, Uudisteos > Soomlased, loodus ja Conrad

Soomlased, loodus ja Conrad

10. mai, 2011 Maarja Kaaristo

Johanna Sinisalo “Linnuaju” (lugesin inglise keeles: Birdbrain, Peter Owen Publishers, 2010, tlk David Hackston) on raamat, mis räägib ebatavalisest ja ähvardavast loodusest, mis on romaani inimestest tegelastele ja nende tegemistele ühelt poolt taustaks, teisalt aga aktiivseks dialoogipartneriks.

Johanna Sinisalo, "Linnunaivot", Teos 2008

Johanna Sinisalo, "Linnunaivot" (2008)

Kaks noort soomlast, Heidi ja Jyrki, matkavad mööda Tasmaania lõunaranniku matkaradu. Jyrki on kogenud matkaja, end (massi)turistile vastandav rändur, globaliseerumise ja tarbimiskriitik, keda kannustab iha leidma veel inimtühjemat, asustamatumat, “tõelisemat”. Heidi on rännakule poolkogemata kaasa sattunud (ühelt poolt armastuse pärast Jyrki vastu, teisalt despoodist isa ja segasevõitu peresuhete kiuste). Kindlasti ei maksa aga karta sedasorti kujunemisromaani, kus hellitatud linnapreilist saab pärast raskeid vintsutusi tubli kaaslane vahvast matkasellist noormehele, viimane aga mõistab, et on oma sõbrannat alahinnanud. Pigem on tegemist kulgemisromaaniga, kus kohati painava üksikasjalikkusega kirjeldatakse kahe matkaja teekonna üksikasju - ja just neist pisiasjadest sõltub teinekord väga palju - sest kõik võimendub kui toimuv leiab aset (linnaliku) tsivilisatsiooni kaitsvast polstrist üpris kaugel.

Kohati omandab lugu müstilise/ulmelise alatooni (aga seda on üpris vähe, ja kõik saab põhjendatud), mängu tulevad raamatu teine tasand ja Joseph Conradi “Pimeduse süda”.  Viimase leiab Heidi ühest matkaonnist ning loeb nii palju, et see talle tasapisi pähe kulub. “Mina murdsin pead, kas meid kahte silmitseva mõõtmatu avaruse tardunud ilme tähendas kutset või ähvardust. Kes olime meie, kes me olime kogemata kombel siia eksinud? Kas meie suutsime seda tumma maad kujundada või pidi see kujundama meid? Ma tajusin, kui suur, kui kohutavalt suur oli see maa, mis ei osanud rääkida ja oli ehk ka kurt. Mis selles oli?” (J. Conrad, “Noorus. Pimeduse süda”, tlk Riina Jesmin, Varrak, 2002, lk 86). Seda lõiku loeb Heidi kohe rännaku alguses ja see määrabki laias laastus “Linnuajus” toimuva tooni ja meeleolu.

Üpris tavaliste argisündmuste või siis hingematvate loodusvaadete ja matkaja rõõmu taga uuest maastikust või läbitud teest (tõenäoliselt leiab matkasõber siit hulgaliselt äratundmisrõõmu, mida ma mitte-matkajana ei oska kommenteerida), peitub aga veel midagi. See midagi on defineerimatu, täites peatükke nimetu ebakindluse ja kohati õõvaga, teadmisega sellest, et miski on kohe-kohe juhtumas, aga mine võta kinni, mis. Selles osas võiks paralleele tõmmata Varrakus sügisel ilmuva Thomas Glavinici “Öötööga”, kus peategelane ajab oma asju inimtühjas maailmas, taustaks samasugune nimetu ootus, pinge ja teadmatus. Ja neile, kes esimese hooga äkki kipukski teost ehk suhte- või reisiromaaniks pidama, ongi peatükkide algusesse meeleolu loomiseks toodud Conradi tsitaadid, mis muidu üpris hillitsetud matka ilu ja valu kirjeldustele lisavad sünget eelaimdust. Umbes poole raamatu pealt hakkavad juhtuma sündmused, mida selleks ajaks (sest – Conrad!) peame kurjakuulutavateks ja raamatu lõpuks saabub finaal, mis alguse tsitaadis esitatud küsimusele annab oma vastuse. Ja parafraseerides “Pimeduse südame” minategelast, kes Marlow’ jutustust kuulab: me loeme Johanna Sinisalo raamatut, oodates lauset või  sõna, mis annaks meile võtme mõistmaks kerget rahutust, mida see lugu sisendab.

Kommentaarid on suletud.