Esileht > E-raamat, Kirjastamine, Lugemine, Raamat > E-raamat: poolt ja vastu

E-raamat: poolt ja vastu

15. mai, 2011 Marek Tamm
Minu kaks raamatukogu: paberil ja ekraanil

Minu kaks raamatukogu: paberil ja ekraanil

Arutlused e-raamatu üle pälvivad avalikkuses aina rohkem tähelepanu, seda ennekõike Ameerikas, kuid üha enam ka Euroopas ja Eestiski. Mullu detsembrist on võimalik eestikeelseid e-raamatuid soetada mitmes veebipoes, sellel teemal kirjutatakse üha enam ajalehtedes (viimati nt. Postimees on-line‘is) ja räägitakse televisioonis (nt. viimases Kapitali saates). Siin blogiski on see nii ühel kui teisel korral jutuks tulnud.

Olen praeguseks olnud e-raamatu suhteliselt aktiivne kasutaja aastajagu päevi, alates sellest, kui mullu suvel soetasin iPadi. Samas põhiosa ajast loen endiselt paberraamatuid. Üks viimaseid selliseid lugemisi, John B. Thomsponi mahukas sotsioloogiline uurimus Merchants of Culture. The Publishing Business in the Twenty-First Century (Polity Press, 2010), innustas sõnastama e-raamatu tuleviku osas konkreetseid argumente, nii neid, mis räägivad e-raamatu kiire leviku kasuks, kui ka neid, mis räägivad selle kahjuks. Thompsoni sisukas raamat (jõuan sellest ehk siinsamas veel eraldigi kirjutada) sisaldab nimelt ühte peatükki “digitaalsest revolutsioonist” kirjastamises, tuues välja mitmeid e-raamatu aspekte, mis kõlasid kokku mu enda kogemuse ja seisukohtadega. Neid siis püüangi resümeerida.

Alustan argumentidega e-raamatu kaitseks. Piirdun viie olulisemaga.

1. E-raamat on tootena odavam kui paberraamat. On tõsi, eriti väiksemate tiraažide puhul, et raamatu tootmis- ja levitamiskulud (paber, trükk, logistika ja ladu) võivad teinekord ulatuda kuni 40%-ni raamatu kõikidest kuludest. Seega on e-raamat põhimõtteliselt ostjale odavam kui paberraamat.

2. E-raamat ei nõua eriti ruumi (piisab lugerist) ja sisuliselt on võimalik kõiki oma raamatuid pidevalt endaga kaasas kanda. See argument mõjub eriti neile, kes loevad palju ja viljelevad liikuvat eluviisi – pole vaja muretseda ei pagasi ülekilode ega reisilektüüri valiku pärast.

3. E-raamat võimaldab kiireid ja mugavaid otsinguid kogu teksti piires, samuti on hõlbus markeerida vajalikke lõike ja neid hiljem pakiliselt üles leida. Seda võimalust hindavad eriti akadeemilised lugejad, kes ei loe üksnes mõnu, vaid ka töö pärast.

4. E-raamatut on üldreeglina kordi lihtsam soetada kui paberraamatut. Kui paberraamatut tuleb minna poodi otsima või veebist tellida ning seejärel mitu päeva või koguni nädalat oodata, siis e-raamatu ostmine ei nõua tavaliselt enam kui mõne minuti – faili allalaadimisaja. See tõsiasi läheb eriti korda nii neile, kes valivad lugemist hetke ajel, kui ka neile, kes soovivad olla jooksvalt kursis kõige uuema kirjasõnaga.

5. E-raamat on keskkonnasõbralikum, sest säästab metsi paberiks muutmisest ega vaja suurt trükitööstust. See argument kõlab mõistagi ennekõike edumeelse ökoinimese kõrvades.

Nüüd siis aga mõned vastuargumendid, mida oskan pakkuda, vaadates asjale nii kirjastaja kui ka lugeja vaatenurgast.

1. E-raamat on küll odavam kui paberraamat, ent suurem osa traditsioonilisi kulusid jäävad kirjastusele ka e-raamatu ajastul alles (kaovad ainult trükikulud, mille osakaal, nagu eespool öeldud, sõltub aga suuresti teose tiraaažist), samas soovivad (vähemalt praegu) suuremat vahendustasu nii e-raamatu levitajad kui ka müüjad, samuti kasseerib riik e-raamatult suuremat käibemaksu kui paberraamatult. Seega kokkuvõttes on rahaline võit väiksem, kui tihti eeldatakse; praegused e-raamatu soodsad hinnad on võimalikud eeskätt seepärast, et kirjastus on paberraamatu müügiga osa kuludest juba tagasi teeninud (või teenib); kui aga kirjastamine peaks tulevikus minema valdavalt e-raamatu põhiseks, siis ennustan, et hinnad tõusevad üsna võrreldavale tasandile, kus nad on praegu paberraamatute (paperback‘ide) puhul.

2. Enamik inimesi loeb aastas läbi vaid mõned raamatud ja seega ei ole neil suuremat võitu sellest, et e-raamatu formaat võimaldab neil igapäev taskus kaasas kanda sadu raamatuid. Reisile ei võta meist suurem osa kaasa üle ühe raamatu, mistõttu pagasi ülekaal ei kujuta reaalset ohtu.

3. Kuigi paberraamatutele kulub loodusvarasid, siis on märkimisväärne ka lugerite, iPadide, mobiiltelefonide jms. ökoloogiline jalajälg. Pealegi on raamat taaskasutatav, mida aga tehnilised lugemisvahendid ei ole.  Rääkimata sellest, et raamatut pole vaja laadida, see ei lähe naljalt katki ega jookse kokku; samuti pole võimalik korraga ilma jääda kogu oma raamatukogust (v.a. tulekahju korral), mis lugerite puhul on aga märksa tõenäosem (vargused, kapitaalsed tehnilised rikked).

4. E-raamatu lugemine eeldab ühekordset suuremat investeeringut lugeri soetamise näol, mis ei ahvatle aga inimesi, kes loevad aastas mõne raamatu (keda on enamus, nagu ennist tõdetud) – seega kulub neil mitu head aastat, enne kui kulutus ennast õigustab.

5. Raamat on esteetiline ese, mis täidab ühtlasi olulist sotsiaalset funktsiooni. Raamatu kujundusel, formaadil, palendusel, trükikvaliteedil on oma mõju selle sisu vastuvõtule. E-raamatul see mõõde suuresti puudub. Raamatuid vahetatakse omavahel, see on sotsiaalse suhtluse objekt; raamatud teostavad samuti teatavat mnemotehnilist funktsiooni – konkreetne teos toob tihti meelde situatsiooni, mille käigus see soetati või saadi, kandes seega edasi teatavaid mälestusi.

(Jätsin argumentidest teadlikult välja asja n.-ö. tehnilise poole, s.t. võtsin eelduseks, et vähemalt tulevikus on lugerid sama mugavad kasutada kui paberraamatud; tegelikult on nad seda suuresti juba tänapäeval, nii et need, kes kurdavad, et e-raamatuga ei saa vanni minna (muidugi saab) või et e-raamat rikub silmi (e-tindiga ekraanid rikuvad vähem silmi kui kehva valgusega paberraamatu lugemine), teevad seda ilmaasjata. Samuti lähtusin põhimõttest, et e-raamatute valik ei jää oluliselt alla tavaraamatutele – olukord, mis eestikeelse kirjasõna osas on muidugi alles mägede taga.)

E-raamatu toetajad toovad oma argumentide üldiseks toetuseks enamasti välja paralleeli digitaalse revolutsiooniga muusikatööstuses. Viimase kümnendiga on suurem osa muusikatarbimisest digitaliseerinud – muusikat soetatakse üha enam failidena veebist, mitte ei osteta plaatidel. Seega ennustatakse, et ka raamatutööstuse areng kulgeb sama rada pidi. Kuid selle võrdluse käigus unustatakse, et digitaalset muusikaäri soosib see, et paljud tarbijad eelistavad albumitele üksikuid lugusid, samas kui raamatut ei saa (resp. pole mõistlik) müüa peatüki kaupa. Samuti on võimalus sobival hetkel kuulata sobivat muusikat kordi reaalsem vajadus, kui võimalus sobival hetkel lugeda sobivat raamatut; reeglina me ei loe siiski igal pool (samas kui muusikat saab kuulata nii tänaval kõndides kui ka sporti tehes) ja eelistame lugeda ühte raamatut algusest lõpuni, mitte kümmet siit ja sealt, vastavalt meeleolule. Nagu tõdeb kokkuvõtlikult ka Thompson: “For most people most of the time, one book will do” (lk 319).

Viimaks tasuks endalt küsida, kas raamat pole vahest optimaalne formaat kirjaliku teabe edastamiseks, mis on ennast ajalooliselt õigustanud samal moel, nagu näiteks ratas on ennast õigustanud liikumisvahendina. Seda argumenti kaitseb näiteks Umberto Eco: “Raamat on nagu lusikas, haamer, ratas või käärid. Kord, kui see on leiutatud, pole enam võimalik leiutada midagi paremat.” – Jean-Claude Carrère, Umberto Eco, N’espérez pas vous débarrasser des livres (Paris: Grasset, 2009), lk. 19.

Niisiis, mida öelda kokkuvõtteks. Ma ei jaga nende optimismi, kelle arvates on see vaid loetud aastate küsimus, et senised paberraamatud saaksid enamuses väljavahetatud e-raamatute vastu. Arvestades suurema osa lugejate tarbimisharjumusi, puudub reaalne vajadus põhimõtteliseks digitaalseks pöördeks kirjastamises (tõsi, kui silmas pidada kirjastamisprotsessi, siis digitaalne pööre on juba ammu tehtud – kõik teosed sünnivad tänapäeval arvutiekraanidel, siin pean silmas aga kitsamalt digitaalset kirjastamisprodukti – e-raamatut). Samas leian, et suur osa aktiivsetest lugejatest kolib lähimatel aastatel üha enam oma raamatutega elektroonilistesse lugemisvahenditesse. E-raamat annab aktiivsetele lugejatele terve rea eeliseid tavaraamatu ees. Kuid isegi nende puhul, nagu tihkan oma kogemuse põhjal üldistada, jäävad paberraamatud nähtavas tulevikus mängima endiselt olulist rolli.

Categories: E-raamat, Kirjastamine, Lugemine, Raamat Tags:
  1. Leo Luks
    16. mai, 2011 kell 11:10 | #1

    Vastuargument Sinu vastuargumendile 5 (rangelt lugeja positsioonilt). “Raamatuid vahetatakse omavahel, see on sotsiaalse suhtluse objekt” - e-raamatute vahetamine ja sedalaadi sotsiaalse suhtluse edendamine on kordades lihtsam - ma saan e-raamatuid vahetada sõpradega, kes elavad teises linnas või riigis, ilma et peaks postipakki saatma. Võrk võimaldab teatud teemadest huvituvatel raamatuomanikel luua raamatuklubisid, kus e-raamatuid teineteisele laenatakse.

    Leo

  2. 16. mai, 2011 kell 11:16 | #2

    @Leo Luks
    Jah, vastuargumendiga päri. Kuid tundub siiski, et isikliku eksemplari laenamine on intensiivsem suhtlusvorm, see on suurem usalduse märk ja enamasti kaasneb sellega ka ulatuslikum mõttevahetus. Kuid teisalt mõeldakse välja üha uusi sotsiaalseid rakendusi ka e-raamatule, millest ühele juhtisin siinsamas ka tähelepanu. Nii et selles osas usun tõesti, et e-raamatu kui sotsiaalse suhtlusobjekti perspektiivid pole kuigi kehvad. (Samas mnemotehnilise vahendina jääb ta tavaraamatule siiski alla.)

  3. 16. mai, 2011 kell 12:04 | #3

    @Leo Luks
    Sageli on ostetud e-raamatutel piirangud, mis ei luba neid vahetada ega muul moel edastada. Halvemal juhul seotakse need yheainsa seadmega, nii et tehniliste probleemide korral tuleb terve raamatukogu uuesti osta. Muidugi on see lugejavaenulik ning pikas perspektiivis rumal ärimudel, aga turumajandus ei välista ettevõtjate rumalust.

    Kui e-raamatuks nimetatakse suvalist tekstifaili, siis jah, neid muidugi saab vabalt vahetada.

  4. mmuzik
    16. mai, 2011 kell 12:53 | #4

    e-raamatute suurimaks eeliseks on punkt 4, ehk lihtsam soetamise võimalus. Omast kogemusest võin kinnitada oluliselt suurenenud lugemist, viimasel ajal ka eesti keeles.

  5. Raulo
    16. mai, 2011 kell 22:41 | #5

    Üheks e-raamatute eeliseks võib pidada ka asjaolu, et nende “tiraaž” ei saa otsa. Teoreetiliselt peaks olema võimalik ju e-raamatut osta ja allalaadida aegade lõpuni.

  6. Indrek Koff
    18. mai, 2011 kell 10:21 | #6

    Raulo :
    Üheks e-raamatute eeliseks võib pidada ka asjaolu, et nende “tiraaž” ei saa otsa. Teoreetiliselt peaks olema võimalik ju e-raamatut osta ja allalaadida aegade lõpuni.

    Pole sugugi nii kindel, igasuguse elektroonilise kraami arhiveerimine ja säilitamine “aegade lõpuni” on keeruline teema, millega tegeldakse, aga selgemat ettekujutust pole ilmselt kellelgi.

  7. Indrek Hargla
    19. mai, 2011 kell 09:26 | #7

    Ei poolda e-raamatut.

    Vähemasti sellisel kujul mitte, nagu see praegu on Eestis käivitunud. Ma ei sellega taha öelda, et huvilisele ei peaks raamatu fail olema mittekättesaadav.

    E-raamat on täiesti selgelt tagurlik - suurem osa tulust läheb kõrvalistele isikutele, see on kunstlike kulude tekitamine ja nende eest rahaküsimine. Paberraamatu puhul on kulud reaalsed, e-raamatu puhul mitte.

    E-raamatute laenutamine ja “isekustuvad” raamatud ja trükkimise keelamine - see on lausa absurdihuumor.

    “Aegade lõpuni” millegi müümine on kõlvatus. Kui raamatu pabertiraazh on läbimüüdud, kordustrükki pole plaanis ja autor seda tahab, peab e-raamat olla tasuta. Üldse võiksid kõik kirjanikud oma vanad raamatud tasuta võrku üles panna. Mõned kirjanikud on aga nii upsakad, et takistavad teistel seda teha. E-raamat ei ole samasugune toode nagu on pärisraamat, see on selle toote elektrooniline kujutis. Raamatuostja võiks selle tegelikult tasuta kaasa saada. Ma olen Mareki kõigi pooltargumentidega nõus, aga see ei tähenda et valik peaks olema üks või teine. E-raamat on pärisraamatu lisa, mis pärisraamatu tiraazhi lõppemise korral muutub tasuta kättesaadavaks. Või noh - kui raamat midagi väärt on, siis muutub juba palju varem.

  8. 19. mai, 2011 kell 13:50 | #8

    @Indrek Hargla
    Olen mitmes osas Indreku jutuga päri, eriti praeguse olukorra kirjelduses, ent siin on siiski üks loogiline tehe, mida ei pea tingimata eelduseks võtma, nimelt et paberraamat on “pärisraamat” ja e-raamat selle n-ö derivaat. Kui vaadata pikemas perspektiivis, siis võiks sama loogikat järgides öelda, et pärisraamat on käsikirjaline papüürus ja trükitud köide selle derivaat. Või siis, et pärisraamat on kirjutatud savitahvlitele ja papüürus selle tuletis, jne. Ma usun, et viljakam on eristada raamatut kui ideelist nähtust, selle sisu, ja raamatut kui teabekandjat, selle välist vormi. Mõistagi mõjutab vorm sisu, ent siiski ei saa neid samastada. Selles loogikas on e-raamat lihtsalt järjekordne transformatsioon raamatu kui eseme pikas ajaloos, ilma et ideelises plaanis suurt midagi muutuks. Ning kui paberraamat peaks taanduma ja e-raamat muutuma domineerivaks, siis ei saa enam ka öelda, et selle eest raha küsimine on kunstlik — nagu postituses kirjutasin, kaasnevad e-raamatuga sisuliselt kõik samad kulud, mis paberraamatuga, v.a. trükikulud ja osa levitamiskuludest. Autor, toimetaja, kujundaja, küljendaja ja viimaks kirjastaja — kõik nad tahavad oma töö eest endiselt tasu.

  9. 19. mai, 2011 kell 22:51 | #9

    Mulle kyll meeldiks, kui “Apteeker Melchiori” järgmise köitega saaks kaasa sama raamatu savitahvlitel.

    Õigupoolest oleks ma rõõmuga valmis ostma yksnes faili, eriti sellise ilukirjanduse puhul, mis pole klassika - riiulid ei ole lihtsalt kummist. Aga ma tahaks, et mul oleks siis kuskil veebis “riiulil” see fail juhuks, kui ma vahetan arvutit või programmi või mida iganes. Et ma võiks seda pruukida mis arvutis tahes, nii nagu ma võin Project Gutenbergist alla laetud Voltaire’i. Rääkimata muidugi printimisest jne; vahel lihtsalt on vaja.

    Ja tegelikult ma tahaks seda ka, et raamatu autoriõigus lõpeks mingi mõistliku aja jooksul, nii et see jõuaks avalikku vabakasutusse. Mitte nii, et Surematu Kaštšei, Inc. pressib poliitikutelt yha uusi pikendusi välja, kuni autoriõigus kaotab igasuguse seose oma algse eesmärgiga - tagada, et autor saaks oma töö eest raha ning kõik teised seda pruukida. Aga see on juba yks hoopis teine teema.

  10. tauno
    31. mai, 2011 kell 14:36 | #10

    eks see e-raamat on praegu eelkõige eksperiment ja testimine, pidevalt tuleb autoritele seletada, et “ärge liiga suuri lootusi veel endale tekitage, müük on võib-olla 3 eksemplari”…
    saksamaal olevat e-raamatute turg 1% kogu müügist. oletame et eesti raamatuturu maht on ca 30-40 miljonit eurot, sellest on 1% järelikult 300 000 kuni 400 000 eurot aastas. millal me selleni jõuame? tänavuseks e-raamatute müügimahuks võib prognoosida praeguse seisu pealt 25 000 - 40 000 eurot ehk siis ca 0,1 % kogu turu mahust.
    Ok, tulevik on üks huvitav teema, aga praegu on reaalsus ikkagi 0,1 % ja ilmselt 1% ei näe veel tükk aega. Järgmine aasta küll mitte.

  11. 1. juuni, 2011 kell 18:39 | #11

    @tauno
    Eksperiment kindlasti, ent ei pea tingimata lähtuma praegusest Saksa või Eesti kogemusest, vaid samahästi võiks võtta aluseks Ameerika kogemuse, kus e-raamatute turuosa on usutavasti lähitulevikus (e-poenduses juba praegu) ületamas paberraamatute oma. Nii et ma oleks ise valmis pigem kiireteks muutusteks ja seega soovitaks nendeks valmistumist, isegi kui aastaga mingit pööret mõistagi Eestis oodata pole.

  12. Mari
    8. juuni, 2011 kell 17:32 | #12

    @Marek Tamm
    arvamus minu mätta otsast:
    oleks lausa suurepärane, kui lähitulevikus saaks vöimalikuks suuremas valikus eesti autorite kirjateoseid netist osta e-raamatu vormis. Elan Kanadas, ja postikulud raamatu hinnale otsa on muutnud vöimatuks tellida raamatuid Eestist. Arvan, et E-raamat suurendaks tunduvalt lugejaskonda väljaspool eestit, eriti maades, kus e-raamat (ja audio diskid, mida autoga söites kuulata on vöimalik) on vägagi populaarne.

  13. Madis Tuulpärg
    16. juuli, 2011 kell 23:24 | #13

    Arhiveerimise ja tehnoloogia seisukohalt arvan, et Amazon on varustatud hetkel kõige parema tehnoloogilise “relvastusega”. iPad-i ma eriti e-lugeriks nimetada ei julgeks.
    Tellisin kevadel endale Amazon Kindle 3G versiooni. Reaktsioonid inimeste poolt selle ekraani nähes olid põhimõtteliselt ühte auku:
    1. “Kas siit peab selle kleepsu enne pealt ära tirima?”
    2. “Mismoodi selle paberi siit eest ära saab, et lugema hakata?”
    jne.
    Niivõrd ehe tundus inimestele see e-ink ekraan, et praktiliselt ei suudetud paberiga vahet teha.
    Amazonist ostetud raamatud hoitakse nende “pilves” koos sinna sünkroniseeritud märkmete ja muuga.
    Mina, kui (oleks) autor, annaks e-raamatud tasuta ära. Amazon puhul peab tarbija midagi siiski maksma.
    Pakun välja, et umbes 5 aasta pärast näeme raamatu/e-raamatu süsteemides suundi, kuhu kumbki liikuma hakkab.

  14. WK
    9. september, 2011 kell 17:36 | #14

    Kahtlemata on e-raamatute lugemiseks spetsiaalse tehnilise seadme muretsemine kulu. Aga võrreldav (või suurem) kulu ootab ees ka paberraamatu ostjat. Muidugi, kui on tegemist juhulugejaga, siis ei osta ta koju spetsiaalselt mööblit raamatute tarvis. Kui aga on tegemist tõsise lugejaga, siis on tal kabinet riiuleid täis. Mis tahes-tahtmata maksab kokku enam, kui üks e-luger, mis teoreetiliselt võiks mahutada kogu tulevase raamatukogu.

    e-raamatu juhulugeja tarbib toodet olemasolevat riistvara (arvuti, telefon) kasutades. Tõsisem lugeja muretseb endale “riiulid”. Nii et 4. punkti ma vaidlustaks: e-raamatu lugemiseks pole vaja eraldi seadmeid muretseda. Seda võib ja erineva argumentatsiooniga (mugavus, edevus, laiskus jne), aga arvuti on tänapäeval siiski juba nii üldlevinud, et seadme muretsemise vajadust ei saa pidada e-raamatu leviku puhul takistuseks.

  15. Pikatoa
    28. september, 2011 kell 13:22 | #15

    E-raamatu plussiks pean ka seda, et kui tekib huvi lugeda raamatut, mida ei soovi oma raamaturiiulisse (teistele vaatamiseks, endale meenutamiseks), siis sinna ta ka ei jõua.

  16. e.u.
    23. märts, 2012 kell 21:41 | #16

    See, et tehnilise rikke või varastamise tagajärjel võib e-raamatukogust ilma jääda on ju vale? Arvuti sünkroniseerib tabletiga, ja isegi arvutit kasutamata sünkroniseerib luger (iPad) end iCloudi… JU? Iga nädalaga on suurem osa teoseid minu telefonis - kustkaudu on nad olemas ka nii arvutis kui ka iCloudis. Kui keegi peaks telefoni varastama, ei läheks reaalselt midagi kaduma - isegi kõneregister on alles. Kas siis iPad ei tööta nii iCloudiga? Vabandan, kui eksin, aga tundub irratsionaalne arvata, et Apple pole sellele mõelnud.

    Mind lummab samuti see, et saan ükskõik mis hetkel raamatu osta - näiteks unustan bussisõiduks Saaremaale midagi kaasa võtta ja juba bussijaamast välja sõites loen raamatut, mis jõudis samal hommikul esmakordselt müügile Ameerikas! Välismaalt paberraamatute tellimine on vahel tõesti jaburalt tüütu. Olen paar korda ka tellinud “lihtsuse” mõttes Rahva Raamatu kaudu, aga raamatud on olnud halvas seisus (ükskord sain kingiks ostetu raamatu rebitud kaanega).
    Ma usun, et e-raamatut ei pea nägema kui ohtu p-raamatule, vaid kui lisavõimalust - mis on loodud meie elude lihtsustamiseks.

Kommentaarid on suletud.