Esileht > Uudisteos > Sõnaosava Agualusa muundumiste raamat

Sõnaosava Agualusa muundumiste raamat

25. mai, 2011 Kai Aareleid
Agualusa_minevike_kaas.indd

José Eduardo Agualusa "Minevike müüja", Varrak 2011. Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.

Tulevane klassika

José Eduardo Agualusa romaani “Minevike müüja” nimitegelane annab romaani minahäälele ehk jutustajale tema kõneosavuse pärast nime Eulalio – vana-kreeka päritolu nimi just seda tähendab: hästi rääkijat. Kirjanik Agualusa kõneosavust saavad huvilised elavas esituses näha-kuulda peagi algaval festivalil HeadRead. Ent kirjaniku sõnakuse tõeline mõõdupuu on ikka see, mis jääb raamatukaante vahele, ja tuleb tunnistada, et kõige esimene ja kõige valdavam mulje “Minevike müüjast” on just teose sõna- ja mõtteosavus. See on ilma igasuguse kõhkluseta üks neid raamatuid, mille õblukesest tekstikehast (umbes 130 lk) võiks välja kirjutada kümnete kaupa tsitaate, mõttemänge, kujundeid, nii paraboolseid kui ka ehmatavalt tavalisi ja tõelisi, ning Leenu Nigu heas tõlkes on neil kõigil arvestatav võimalus kunagi klassikaks saada.

Aafrika maagiline realism

Võib vist öelda, et “Minevike müüja” puhul on tegemist maagilise realismiga, mis seekord paigutub Aafrikasse. Üldteada on ka autori enese suust pärit selgitus, et raamat on omamoodi lugupidamisavaldus Borgesele – mäng, mida Borges oleks loodetavasti hinnanud. Ent ühtaegu on see ka pisuke arveteklaarimine: inimesena esines Borges tihtipeale avaldustega, mis Agualusas tingimata poolehoidu ei tekitanud. “Minevike müüjas” on too vastuoluline argentiinlane ümber sündinud gekona Angolas. Natuke selgitab seda ka Borgese sulest pärinev moto, mis algab nii: “Kui ma peaksin uuesti sündima, valiksin midagi täiesti teistsugust…”

Ent Borges Borgeseks ja maagiline realism maagiliseks realismiks – kõige rohkem on “Minevike müüja” läbi imbunud omaenda tõelusest. Võiks ju öelda: “Angola tegelikkusest” või “autori kirevast taustast” (Angolas kasvanud Agualusa soontes voolab kuuldavasti portugali ja brasiilia verd) – kuid “Minevike müüja” muudab juba olemuslikult igasugused sildid kahtlaseks.

Tegelikkusesse paisatud väljamõeldised

agualusa

José Eduardo Agualusa (1960)

“Minevike müüjas” on mees, kes loob ja müüb tõetruid minevikke. Ja on tolle minevike müüja maja laepragudes kükitav paljulugenud ning naerda oskav geko, kes üllatab meid jutustajana. Läbi tema silmade, tema pea ilmuvad tõestisündinud lood, uned, valed, tõed, mälestused, kujutelmad, kujutelmad mälestustest…

Minevike müüja kannab topeltõnnelikku nime Felix Ventura, mis küll ei ole tema pärisnimi: ka tema uus õnnelikum elu võib olla välja mõeldud. “Ma kadestan teda tema lapsepõlve pärast,” ütleb geko. “Võimalik, et see on võltsitud. Aga ma kadestan teda ikkagi.” (lk 63)

Kui ühel päeval ilmub majja mees, kes vajab usutavat minevikku ja selle ka saab, oleme tunnistajaks uskumatule (ja võib-olla just tänu uskumatusele usutavale) muundumisele. 19. sajandi välimusega härrasmehest, kes tundub igas mõttes võõramaalasena, saab väljamõeldud mälestuste jõul tõeline luandalane. Muutub tema välimus, olek, hääldus, isegi iga. Geko, kelle uned on tõelisemad kui tõelus, ütleb ühe unenäo-teejoomise käigus minevike müüjale: “Sa mõtlesid ta välja /—/ ja nüüd on ta hakanud ise ennast edasi leiutama” (lk 48).

Kas minevik muutub?

Geko unenäos jutustab Felix Ventura kirjanikust, kes kohtumisel lugejatega ütleb: “Valetamine – see on minu kutsumus./—/ Ma valetan rõõmuga. Kirjandus on ainus viis, kuidas sündinud valetaja saab ühiskondlikku tunnustust pälvida” (lk 50). Ning minevike müüja jätkab seda arutluskäiku, öeldes iseenda kohta: “Ma mõtlen, et see, mida mina teen, on samm kirjandusest edasi. /—/ Ka mina mõtlen välja süžeekäike, loon tegelasi, aga selle asemel, et neid raamatukaante vahel kinni hoida, annan neile elu, paiskan nad tegelikkusesse.”

Enne Felix Venturaga tutvumist arvas geko, et ainus asi, mis tema juures ei muutu, on minevik – nimelt mälestus inimminevikust. Ent Felix Ventura väljamõeldised on nii põhjalikud ja uued omanikud elavad neisse nii sügavalt sisse, et lõpuks ei tea enam keegi, mis on tõde, mis vale. “Meie elu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid,” tõdeb geko (lk 86).

Mälestus unenäost

Tõeliselt keeruliseks läheb lugu siis, kui väljamõeldud minevik bumerangina olevikku tagasi jõuab: kui võltsmineviku omanikul õnnestub kohata tunnistajaid, tuua tagasi tõendusmaterjali (tõsi, oskuslikult fabritseeritut) oma väljamõeldud minevikust. Või kui võltsmineviku paljastab mõni “endine inimene”, nii ebatõenäoline, et oleks justkui välja mõeldud (ja on ometi tõeline, sest vaid tegelikkus on võimeline looma nii ebausutavaid karaktereid). Või kui väljamõeldud minevik osutub – inimese jaoks või riigi jaoks – ainsaks talutavaks põhjaks, millele rajada olevik ja tulevik.

Kui tõed ja valed lõpuks kuhjuvad, jäävad kajama calderonlikud kõhklused: kas juhtunu üldse juhtus või oli see uni? Või mälestus unenäost? Või väljamõeldud unistus? Ja vastus – selle peab igaüks ise leidma. Elada on olla – mitu õieti?


Portugali keeles kirjutav Angola kirjanik ja ajakirjanik Jose Eduardo Agualusa on üks Tallinna Kirjandusfestivali HeadRead külalistest.  Lugejatel on võimalus Agualusaga kohtuda reedel, 27. mail kell 17.00 Rahva Raamatu kaupluses Viru keskuses ning laupäeval, 28. mail kell 15.00 Kirjanike Majas (Harju 1). Vt lisa: www.headread.ee

Käesolev lugu on paberkandjal ilmunud Kirjandusfestivali HeadRead erilehes, mis jõudis lugejateni koos 23. mai Postimehega.
Kommentaarid on suletud.