Esileht > Kriitika, Raamat, Uudisteos > Oriana Fallaci: “Võidelda on ilusam kui võita”

Oriana Fallaci: “Võidelda on ilusam kui võita”

15. juuni, 2011 Kai Aareleid
Oriana Fallaci "Kiri sündimata jäänud lapsele" (2011)

Oriana Fallaci, "Kiri sündimata jäänud lapsele" (2011)

Kirjastus Koolibri ja tõlkija Anne Kalling on hakkama saanud tänuväärse teoga: viimaks ometi saame eesti keeles lugeda Oriana Fallaci vahest kuulsaimat raamatut “Kiri sündimata jäänud lapsele” (Lettera a un bambino mai nato, 1975). Eestikeelne tõlge on varustatud tõlkija põhjaliku eessõnaga (mida nimetatakse küll saatesõnaks ja mis sobinuks ehk paremini järelsõnaks – järelsõnade teemal on meil siin blogis ka üks varasem arutelu). Aga see on lihtsalt pisiasi, ega keegi ei keela ju saatesõna alguses või üleüldse vahele jätta. Anne Kallingu ülevaadet Fallacist ja tema loomingust tasub siiski vaadata: see paneb nii mõnegi asja ajastu konteksti ja liiatigi on tore näha, kui saatesõnast kumab tõlkija soe ja väga isiklik poolehoid vahendatud kirjaniku suhtes.

Niisiis, itaalia ajakirjaniku ja kirjaniku Oriana Fallaci (1929–2006) kohta soovitan lugeda raamatust endast ja ka ajalehe Raamat aprillinumbrist, samuti Martin Kala artiklit ühes 2005. a. oktoobri Eesti Ekspressis.

Aga raamatust endast, lugemiselamusest. Pealkiri räägib muidugi enda eest. Ausalt ja otsekoheselt. Isegi fiktsioonina on see raamat otsekui dokument. Mitte et siin dokumenteeritaks või püütaks niivõrd sõnastada lapse tekkimise ning ometi sündimata jäämise anatoomiat olgu keha või tunnete tasandil. “Kiri…” ei ole mitte üheski küljest vaadatuna “Minu x kuud” ega ka  “Rääkimata lugu”. Siin dokumenteeritakse rohkem elu tekkimise ja tekkimatajäämise sõnastamatust, irratsionaalsust, ambivalentsust, võib-olla üleüldse dokumenteerimatust. Elu selle kandi pealt, kui lähedal ta asub surmale ja kui lahutamatu ta on surmast. Ja selles on midagi väga igavest. Olemata kompositsioonilt ja temaatikalt väga ainulaadne on “Kiri…” siiski eriline, kuna tabab elu/surma kaksainsuse tuuma.

Jutustav naishääl arutleb läbi paari peatüki, kumba sugupoolt ta oma lapsele soovi(ta)ks:

Tahan, et sa oleksid tüdruk. Tahan, et sa tunneksid ühel päeval sama, mida tunnen mina. Ma pole sugugi nõus oma emaga, kes arvab, et naisena sündida on õnnetus. [---] Sind ootavad ees paljud võitlused, kui sa sünnid naisena. [---] Ja sageli, peaaegu alati, jääd sa kaotajaks. Kuid sa ei tohi araks lüüa. Võidelda on palju ilusam kui võita, reisida on palju lõbusam kui kohale jõuda, sest kui oled kohale jõudnud või võitnud, tunned endas suurt tühjust. (lk 25–26)

Ning teisal:

Aga kui sa sünnid mehena, olen ma ikka õnnelik. Vahest eelkõige sellepärast, et sa pääsed paljudest alandustest, paljudest orjustest, paljudest kuritarvitustest. [---] Loomulikult saavad sulle osaks teist laadi orjused, teist laadi ebaõiglus [---]. Sellest hoolimata, või just selle pärast tähendab mees olla suurepärast seiklust – ettevõtmine, mis ei valmista sulle kunagi pettumust. (lk 27–28)

Küsitaks nagu, kumb on lihtsam olla – ning vastataks terve raamatuga: inimene on raske olla. Ning sellest omakorda kasvab üks suur ja eksistentsiaalne küsimus, mis on igasuguste hamletlike küsimiste eelduseks.

Oriana Fallaci (1929–2006)

Oriana Fallaci (1929–2006)

Mõtlesin lugemise ajal ja pärastki, kuidas oleks lugeda seda raamatut mehena. Ei oskagi lõpuks spekuleerida. Olgu siis lihtsalt tõdetud, et Oriana Fallaci “Kiri…” on ürgselt naiselik raamat. Ehkki puhtalt raamatu pealkirjast lähtudes poleks ju võimatu, õigemini oleks ääretult huvitav, kui jutustajahääl kuuluks mehele. Asi on ikka Fallaci valitud vaatepunktis, mille võtab kokku raamatu alguses olev pühendus:

Sellele, kes ei karda kahtlemist / sellele, kes küsib endalt väsimatult miks / ja on valmis kannatama ja surema / Sellele, kes seisab valiku ees / kas anda elu või mitte / See raamat on ühe naise pühendus / kõigile naistele

See võib tunduda väike lugu, köömes maade ja rahvaste saatuste kõrval. Aga kui mõtlema hakata, on tegu vahest kõige vanema looga üldse: valikuga, kas anda elu või mitte (ja loodusega, kes sellele valikule teinekord vahele lõikab ja ise otsuse langetab). Võimalik, et sellisest väikesest loost, sellistest väikestest lugudest oleneb, kas suuremaid lugusid – maade ja rahvaste saatustest – üldse on põhjust rääkida.

  1. Anneli
    23. juuni, 2012 kell 13:36 | #1

    Tahaksin teada, kas Fallacilt on veel plaanis midagi tõlkida. Kust ma saaksin seda teada? Tema “Kiri”: tõsine lugemiselamus.

  2. 25. juuni, 2012 kell 02:05 | #2

    @Anneli
    Selle tõlke üllitas kirjastus Koolibri, nii et kõige õigem oleks usutavasti sealt uurida. Varrakul Fallaci avaldamisplaane praegu pole.

Kommentaarid on suletud.