Esileht > Elulugu, Kirjastamine, Meedia, Uudisteos > Aukartus eluloo ees

Aukartus eluloo ees

22. märts, 2009 Marek Tamm

Mul on kahju Urmas Otist. Endale glamuurse Umwelt‘i ehitanud elukunstnik peab leppima sellega, et tema elust on meisterdatud kesine õhku täis pildiraamat, kus üsna juhuslik valik inimesi jagab muljeid kohtumisest suurmehega. Mul on kahju Katrin Karismast, kelle säravast näitlejaelust on meisterdatud kollane biograafia, mille keskmes on eraelu telgitagused. Mul on kahju… Jah, see nimekiri Eesti avaliku elu tegelastest, kelle elu muudetakse seltskonnaajakirjanike kaasabil lahjadeks või labasteks trükitoodeteks, pikeneb iga nädalaga. Ridamisi on tekkinud kirjastusi, mille ainus äriplaan näeb ette konverteerida kuulsate inimeste elukäik esmalt raamatuks ja siis rahaks. Paljudes toimetustes tehakse nimekirju Eesti avaliku elu tegelastest, kelle elust pole veel raamatut kirjutatud. Pommitakse ja nurutakse kuulsuste uste taga. Mul on hea meel Jaak Joalast, kes on sellele pidevale survele vastu seisnud. Mul on hea meel Anne Veskist, kes on jäänud pakkumistele kurdiks. Mul on hea meel veel mõnest inimesest, ent nende nimekiri jääb järjest lühemaks.

Kuid milles on siis probleem? Kõige lihtsamalt – sisukas elu väärib head ja sisukat elulugu. Kuid hea eluloo eelduseks on hea lugu, mitte ainult huvitav elu. Biograafia kirjutamine on kunst, mis nõuab oskusi ja kogemusi, aega ja vaeva. On valus vaadata, kui kellegi aastatepikkune töö enda kujundamisel ja kehtestamisel muudetakse mõne kuuga mõneks keskpäraseks trükipoognaks. Urmas Ott väärib kahtlemata enamat, kui ühte kiiresti kokku klopsitud kogumikku.

Ilmselt on probleemi üks põhjus selles, et elulugude kirjutamine on läinud Eestis seltskonnaajakirjanike kätte. Biograafiaid kirjutatakse nagu veidi pikemat Kroonika või Eesti Naise persoonilugu. Ent kui ajakirja tegemist mõõdetakse päevadega, siis eluloo kirjutamist aastatega. See töö nõuab mitte ainult diktofoniajakirjandust, vaid samuti uurimistööd arhiivides ja raamatukogudes. Ja ennekõike – nõuab head kirjutamisoskust, maitsekust ja diskreetsust; need on aga omadused, mida on võimalik õppida igal pool mujal, kui kõmuajakirja toimetuses.

1980. aastatel muutus Eestis populaarseks Albert Schweitzeri kõlblusõpetus, mille nurgakiviks oli printsiip “aukartus elu ees”. Tänane Eesti, eriti meie kirjastajad ja ajakirjanikud, vajavad minu meelest hädasti uut kõlbelist imperatiivi – aukartust eluloo ees.

Ent lõpetuseks üks hõllanduslik stiilinäide Urmas Oti teleintervjuust laulja ning filmitähe Ljudmila Gurtšenkoga (esimene videopostitus siinses blogis!). Muide, torkab silma, et eestikeelsed subtiitrid on põhilises vaba tõlgendus venekeelsest jutust…

Categories: Elulugu, Kirjastamine, Meedia, Uudisteos Tags:
  1. tauno
    23. märts, 2009 kell 14:53 | #1

    ma olen alati uskunud, et elulugu ei tohi kunagi sisaldada intervjuud. selle koht on ajalehes ja elulugu on midagi muud. intervjuu ja liigne otsekõne elulooraamatus on alati märk haltuurast

  2. 24. märts, 2009 kell 05:30 | #2

    Never say never.. omal moel oleks Urmas Oti elule tagasivaateks intervjuu just sobiv žanr, lihtsalt seda tuleks vähemalt samasuguse hoolega kokku panna nagu Ott ise oma tööd tegi.

Kommentaarid on suletud.