Esileht > Kriitika, Psühholoogia, Uudisteos > Kiirus ja aeglus

Kiirus ja aeglus

30. juuni, 2011 Daniel Vaarik
Carl Honoré, "Kiirusta aeglaselt" (2009, tlk. Giia Weigel)

Carl Honoré, "Kiirusta aeglaselt" (2009, tlk. Giia Weigel)

Raamatu “Kiirusta aeglaselt” (2004, e.k. 2009) autor Carl Honoré jäi loomulikult kohtumisele hiljaks. Ootasin teda eelmise aasta sügisel ühes kohvikus Harju tänaval ning kui ta lõpuks kergelt higisena kohale jõudis, oli kell 20 minutit üle keskpäeva. Nüüd mässas ta järgmised 5 minutit oma nutitelefoni kallal, et edasi lükata erinevaid kohtumisi, mis tal sel päeval veel kavas oli.

Kokkusaamine Honoréga oli aga viimane sündmus juhtumiste ahelas, mis algas umbes kuu varem sellega, et oma elukaaslase vanas korteris aega parajaks tehes sirvisin Honoré raamatut aeglusest. Skeptiliselt, sest ka minul on eelarvamusi ning ma ei ole kergesti müüdav liikumistele, mis harjutavad paaniflöödi saatel  aeg-luubis tofu söömist või lindistavad mägra metabolismi soundtracki.

Inimesed elavad erinevatel kiirustel. Näiteks kui sõita autoga 170 kilomeetrit tunnis läbi hilise õhtu (see oli ammu enne neid kiiruskaameraid)  ja siis istuda Tartu sõpradega maha, endal tee telgjoone hüplemine leekkuulide reana veel silme ees, siis sõprade hääl tundub venivat aeglaselt nagu keegi hoiaks heliplaadi servast kinni. Või vastupidi, saab olla ise see aeglane.

Kiirus võib olla väga ilus. Ksenja Balta. Nagu ka aeglus. Pilved. Lumi. Samas võib ühe või teise ainueesmärgiks seadmine olla ka naeruväärne ning nagu mitme asjaga võib see naeruväärsus leida oma kõrgpunkti läbi turunduse. 1990. aasta homo acceleratum käis ringi mingisugune Filofaxi nimeline asi kaenla all, mille kasutamiseks oli olemas eraldi mitmetunnine koolitus…

Igatahes,  ma ei pannud Honoré raamatut sugugi kohe käest, vaid brausisin sealt mitmeid soovitusi ja üha huvitavamaks läks.

Näiteks olin ma täiesti päri Honoré ideega, et kõike oma elus ei pea digitaliseerima ja mõõtma. Võib, aga ei pea. Ning kui seda siiski teha, siis on sellel mõju meie mõtlemisele. Käies jooksmas ei viitsi ma mõõta pidevalt distantsi, aega, pulssi (ma ei taha sellest midagi teada!), vaid jooksen lihtsalt sellepärast, et see on mõnus. Kui meil kodus läks köögis kell valeks, siis ma jätsin selle valeks, sest nagu ka Honoré ütleb, on tõeline luksus, kui saad endale lubada hommikul seda, et ei vaata esimese asjana palju kell on.

Niisiis, olles Honoré raamatut just lugenud, olin ma muidugi väga üllatunud, kui Honoré ise saatis mulle vaid loetud arv päevi hiljem meili, milles soovis kohtuda siinsamas Eestis. “Kas see tüüp kohtubki oma lugejatega, aga kust ta teab, et ma lugesin tema raamatut?”, kuid siis selgus, et kirjanikul on plaan kirjutada järgmine raamat, mis sisaldab ka näiteid Eestist, muuhulgas sellest, kuidas e-lahendusi erinevatesse eluvaldkondadesse siduda ning kuidagi oli nii läinud, et keegi kuskil arvas, et ta võiks rääkida ka minuga kui selle ja tollega.

Me rääkisime Eesti e-lahenduste plussidest ja miinustest, digitaliseerimisest, mõõtmisest, katkematust flow’st ja kõigest muust, võimalik, et isegi palli vastu seina viskamisest à la Erlend Loe ja mittemillegi mõtlemisest, aga kuna ma märkmeid ei teinud, siis ma enam ei mäleta, kas see palliteema ikka tuli üles.

Mõned nädalad hiljem kukkus mu nutitelefon rattaga sõites kildudeks ja ma otsustasin, et ma ei osta vahelduseks uut, sest mul oli kergelt kõrini info kiirtee telgjoone vilkumisest.  Pärastpoole olen lugenud raamatu või kaks nendelsamadel aegluse teemadel ja usun, et terve mõistuse säilitamiseks võiks seda teha igaüks.

Nick Carri raamat The Shallows (2010) on üks parimaid populaarteaduslikke ülevaateid sellest, milliseid muutuseid kutsub esile fragmenteerunud infoedastuse keskkond ning kui teil on aega lugeda vaid üks  selleteemaline teos, siis seda soovitangi. Sellele raamatule eelnes tema artikkel “Kas Google muudab meid lolliks”, mis on eestikeelsena ilmunud ka ajakirjas Akadeemia (nr 12, 2008).

Üks huvitavaid leide oli norralase Thomas Hylland Erikseni kümme aastat vana raamat Tyranny of the Moment, mis hoolimata sellest, et 2001. aastal oli WAP tehnoloogia veel kõva sõna, suudab vaadata piisavalt usutava ettevaatava pilguga ka tänasesse päeva ning selgitada, miks on nii, et kasvav multitasking ja efektiivsus viivad nähtuseni, mida ta ise nimetab “paigaljooksuks kohutava kiirusega”.

Kui tahate kohe ja kiiresti lugeda midagi praktilist, siis võite aga alla tõmmata tasuta versiooni Leo Babauta e-raamatust Focus: A Simplicity Manifesto in the Age of Distraction. Minul endal läks selle raamatuga natuke halvasti, sest ma ei suutnud fokuseeruda piisavalt, et see läbi lugeda, aga samas olen kuulnud häid sõnu tuttavatelt, kes on selle läbi lugenud.

Samas meeldib mulle püüelda kiiruse suunas, teinekord proovin liikuda nii kiiresti, et silm ei näe. Või kirjutada blogipostitus valmis kolme minutiga. Võita Asnsipit 100 meetri distantsil. Aga kes tunneb ainult kiireid liigutusi ning ei suuda peatuda selleks, et niisama lõtvuda ja eluga rahul olla, see on karihiir või on ta vaadanud televiisorist liiga palju linnamaasturi reklaame.

Kõige halvem asi, mis inimesega saab juhtuda, on see, kui ta muutub nii efektiivseks ja kiireks, et kogu säästetud aeg osutubki tema eluks. Äkki see ongi Eesti matus?

P.S. Aeglusest on eesti keelde tõlgitud üks hea romaan, Sten Nadolny “Aegluse avastamine” (tlk. Mati Sirkel, 2005) ning Mati Sirkel on teinud autoriga ka intervjuu kultuurilehte Sirp. Ning loomulikult on eesti keeleski olemas  Milan Kundera raamat “Aeglus” või siis mõned osad Marcel Prousti jõgiromaanist “Kadunud aega otsides”.

Categories: Kriitika, Psühholoogia, Uudisteos Tags:
  1. Kätlin
    1. juuli, 2011 kell 16:46 | #1

    Kunagi kui ma hakkasin ka ühte sellist raamatut lugema, vist oli “Aeglane on ilus”, inglise keeli, siis pärast seda, kui ma neid vaateid teistele ka pisut tutvustasin, kadus see raamat lõunapausil mu lugemislaualt. Tagasi sain koondamisega korraga. Pooleli jäi kolmas peatükk: Aeglaselt töötamise ilu. Või midagi sellist.

  2. Juhan
    8. august, 2011 kell 15:37 | #2

    Lisanduseks kiiruse ja aegluse teemale:

    11. märtsil 2000 kirjutas Jaanus Rohumaa “Päevalehes” arvamusloo “Homo currens.”
    http://www.epl.ee/news/arvamus/homo-currens-8211-jooksev-inimene.d?id=50784565

Kommentaarid on suletud.