Esileht > Kirjastamine, Mälestused, Uudisteos > Eesti kirjastamiselust seitsmekümnendatel

Eesti kirjastamiselust seitsmekümnendatel

2. juuli, 2011 Marek Tamm

Ei pea siin usutavasti enam kordama, et üks ajendeid raamatute lugemiseks on mul soov teada saada ja mõista, mis elu on enne mind elatud, eriti nendes valdkondades, kus ma ise tegutsen. Sellega seoses pakkusid mõningaid huvitavaid hetki kaks hiljuti jutti loetud mälestusteraamatut, kus mõlemas sees pikem peatükk kirjastamiselust 1970. aastate Eesti NSV-s.

Eenok Kornel, "Kuldset keskteed ei ole" (2011)

Eenok Kornel, "Kuldset keskteed ei ole" (2011)

Eenok Korneli (1940–2008) “Kuldset keskteed ei ole” on postuumselt ilmunud mälestusteos. Selle lõpetamata raamatu on trükki toimetanud Lembit Koik ning Indrek Toome jt toetusel välja andnud Olioni kirjastus. Väljaõppelt õigusteadlase ja peamiselt riigiametnikuna töötanud Kornel sattus 1960ndate lõpus tööle Eesti Raamatusse, pärast sekeldusi eelmisel tööpostil komsomolis. Esialgu juriidilise kirjanduse toimetajaks võetud Kornel tõusis peatselt poliitilise kirjanduse toimetuse juhiks, kus ta püsis neli aastat, kuni 1974. a, mil uued sekeldused sundisid teda taas ametit vahetama.

Kornel avab väga hästi Eesti Raamatu kui sisuliselt toonase monopolkirjastuse toimimismehhanisme. Esmalt üldine ENSV kirjastamiskontekst:

Kirjastused töötasid ENSV Riikliku Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee vahetul juhtimisel. Poliitiline kontroll oli parteiorganite (peaasjalikult EKP KK) käes. Kirjastuse juhtivatel ametikohtadel said töötada vaid parteiga seotud inimesed. Oli veel üks ja piiramatu järelvalveinstants – Ministrite Nõukogu juures asuv Trükiste Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus (lühendatult Glavlit). (…) Teda kontrolliti omakorda otse Moskvast, kus ministrite nõukogu juures oli sama nimega organ. (lk 65)

Eesti Raamatu tollane tegevus jagunes selgelt kaheks pooluseks: “üks pool temast oli ilukirjandus, teine ühiskondlik-poliitiline kirjandus” (lk 66), Korneli mälestused tegelevad niisiis selle teise poolega. Mitme värvika näite abil avatakse hästi tollase raamatutsensuuri toimimine – otsatu kadalipp, mida nii mõnelgi puhul tuli toimetusel ja autoril läbida. Pikemalt peatutakse mitme tollase menuteose, nagu näiteks aastaraamatu “Välispanoraam”, sünnilugudel. Kuivõrd tõlkekirjanduse osas valitses kindel reegel, et tõlkida tohib ainult neid välisautorite teoseid, mis on juba vene keeles ilmunud, ja soovitavalt vene keele vahendusel, siis sünnitas see mitmeid kummastavaid olukordi. Näiteks itaalia autori Michele Pantalone teosega “Eilne ja tänane maffia”, mida sooviti tõlkida itaalia keelest, ent Moskva sekkumisel pidi viimaks siiski aluseks võtma venekeelse versiooni. Veelgi pentsikum on episood sellest, kuidas kirjastus Valgus oli hädas entsüklopeedia 4. köitega, kus pidid ilmuma värvitahvlid maailma riikide lippudega. Glavlit aga luba ei andnud, sest need lipud polnud N. Liidu trükistes veel ilmunud. Osavate võtetega õnnestus siis Eesti Raamatus avaldada üks ülevaateteos ÜRO ajaloost, kus ilmusid ka liikmesriikide lipud – see avas rohelise tee ka Valguse entsüklopeediaköitele.

Kuivõrd need tsensuurijuhtumid lõpeks muidugi enam ei üllata, siis minu jaoks huvitavam oli täheldada, et isegi parteiliselt juhitud riikliku kirjastamistegevuse juures ei alahinnatud ettevõtmise majanduslikku tulukust ja otsiti hoolega potentsiaalseid bestsellereid. Kornel vahendab oma rõõmu toimetuse esimeste hittide üle, nagu William Manchesteri “Presidendi surm”, mida õnnestus 1970. aastal trükkida 24 000 eksemplari. “See oli meie toimetuse esimene bestseller, järgnes teisigi,” nendib Kornel rahulolevalt.

Huvitav seik on veel seotud raamatukese “Niilusest Eufratini” väljaandmisega. Kornel kirjutab: ”1970. aastal käis üle N. Liidu järjekordne antisemitismi laine. Moskvas ilmus brošüür, mis kästi avaldada ka kõikides liiduvabariikide keeltes. Autoriks salapärane J. Ivanov. (…) Käsk brošüüri tõlkimiseks ja avaldamiseks anti meie toimetusele. Oli sisu poolest üsna räpane asi.” Kornel soovib plaanile vastu seista ja otsustab ekspertidena kasutada kolme kohalikku juuti. “Andsin kolmele Eesti elanikule, kellesse suhtusin kui eestlastesse, kordamööda raamatukest lugeda ja palusin kirjalikku arvamust, kas Eestis on mõtet seda välja anda. Nende lugupeetud inimeste nimesid ma ei avalikusta. Tulemus oli mõneti üllatav: kaks ühe vastu väljaandmise kasuks.” (lk 84–85) Seepeale tuligi teos üllitada, kuigi töö protsessis püüti veel päästa, mis päästa andis: “Kuna raamatu sisu oli küllaltki rämps, sai tehtud adapteeritud tõlge. Toimetaja omakorda rookis veel nii mõndagi välja. Jäi järele mingi klibakas.”

Korneli kirjastajakarjäärile sai saatuslikuks vene sõjaväelase Leonid Barkovi raamat “Abwehr Eestis”. Nimelt varustati eestikeelne väljaanne autori heakskiidul mitmete fotodega, s.h ka Hitleri pildiga. Kui raamat trükitud, jõudis uudis partei keskkomiteesse, mis käskis koheselt Hitleri foto kõrvaldada. Nii rebis kogu toimetus terve päeva trükikojas raamatust välja natsiliidri pilte, Kornel eemaldati aga karistuseks ametist.

Mihkel Mutt, "Mälestused V. Päikesepoolel" (2011)

Mihkel Mutt, "Mälestused V. Päikesepoolel" (2011)

Paar aastat pärast Korneli lahkumist asus Eesti Raamatus toimetajana tööle vastne ülikoolilõpetanu Mihkel Mutt. Oma mälestustesaaga viiendat osa, alapealkirjaga “Päikesepoolel”, alustabki Mutt kirjeldusega oma tööst Eesti Raamatus. Erinevalt Kornelist, sai Muti töökohaks märksa apoliitilisem paik – lastekirjanduse toimetus. Tõsi, esialgu suunati ta eesti klassikakirjanduse toimetusse, ent Muti enda soovil tõsteti ta ümber lastekirjanduse toimetajate sekka (otsustav oli sealse juhi Andres Jaaksoo tõmme). Mutt annab tollasest toimetusest ja toimetamistöö iseloomust hea ja ammendava ülevaate. Tagantjärele võiks olla päris vahva vaadata noort ja vihast Mutti istumas keset seda malbete prouade armeed, pliiatsiga lasteluuletusi silumas. Muti sule alt velmatakse mõne reaga terve galerii kunagisi olulisi kirjastusinimesi, nagu Jaan Toomla, Leili-Maria Kask, Andres Jaaksoo, Endel Priidel,  Linda Targo jt.

Tollase toimetamistöö iseloomust annab aimu Muti esimene iseseisev kutsetöö – Ott Arderi tõlgitud lasteraamatu toimetamine:

Autoriks oli mingi väikerahva kirjanik, aga Arder oli tõlkinud mõistagi vene keelest. Mina olin alles noor ja kogenematu, lähtusin teooriast. Kujutlesin, et tõlge peab originaalile põhiliste parameetrite poolest vastama, autori eripära tuleb säilitada. Aga nüüd vaatasin, et originaali autoril ei ole riime, ent Ott on kõik riimiliseks tõlkinud! Ma muidugi tõstsin häält, et kuidas nii saab. Saabus tõlkija ise, suur, soe ja higistav mehemürakas lühikestes pükstes (viimane polnud tookord täiskasvanud inimeste puhul üldsegi nii tavaline nagu praegu), peas murumütsike, mille alt paistvad rikkalikud peakarvad ühinesid lõua all niisama võimsa habemepuhmaga. Ega ta mulle suurt vastu ei vaielnud, niisama naeratas heatahtlikult ja vaatas mind nagu mingit imelooma, kes niisuguse asja pärast õiendab. Pärast mu kolleegid ütlesid ka, et lastele meeldib riimitud luule rohkem ja et las olla. (lk 23)

Muti kirjastamispeatükk kätkeb samuti omalaadi apoloogiat toimetaja elukutsele (lk 16–18), mida soovitan igal toimetajal aeg-ajalt üle lugeda, et enda kutsumusele kinnitust leida, eriti praegu, mil igaüks on sündinud kirjanik ja tõlkija.

Noor lastekirjanduse toimetaja ei jäänud oma ametikohale siiski kauaks, vaid juba aasta hiljem sai ta ahvatleva ettepaneku asuda Loomingu toimetajaks, mille ta mõistagi vatsu võttis.

(Mainin veel, et Eesti Raamatu lastekirjanduse toimetuse tegemisi meenutab oma mälestusraamatus ka selle toimetuse teenekas liige Helle Michelson, vt. “Lehitsetud leheküljed. Meenutusi elust ja lastekirjandusest”, Tänapäev, 2008, lk 103–127; kahjuks Muti tegemistest seal juttu pole, et saaks perspektiive võrrelda.)

Categories: Kirjastamine, Mälestused, Uudisteos Tags:
  1. tauno
    3. juuli, 2011 kell 19:13 | #1

    Samast asjast on raamatu avaldanud ka üks Eesti Raamatu staažikas toimetaja, kelle nimi mul hetkel ei meenu. Ilmus ca viie-kuue aasta eest

  2. 4. juuli, 2011 kell 23:14 | #2

    @tauno
    Pead ehk silmas Endel Priideli mammutraamatut “Vägikaikavedu” (2010)? See on tõepoolest põnev materjal, kuigi kaunis veidras soustis; väärtuslikum osa on autori päevik aastatest 1975-1985, mis tutvustab Eesti Raamatu tegemisi kaunis detailselt (Priidel oli teatavasti 1956-1998 kirjastuse eesti kirjanduse ja teadustoimetaja). Võimalik, et sellest teosest võiks siin ka eraldi kirjutada, kui aega tekib. (Mihkel Mutil ja Eenok Kornelil Priidel oma päevikus siiski ei peatu.) Jah, ja mainida võib veel ka pikaaegse Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamme mälestuskilde raamatutes “Aga see oli üks mees” (2003) ning “Ja väntab härg” (2004). Aga pole muidugi võimatu, et midagi on mul veel kahe silma vahele jäänud.

  3. tauno
    5. juuli, 2011 kell 14:57 | #3

    ei, see oli üks naisterahvas, kelle nime olen unustanud

  4. Marek Laane
    5. juuli, 2011 kell 15:35 | #4

    Umbes sel ajal ja naisterahva sulest ilmus Anne Valmase “Raamatumõtted”, mida ma küll ei ole lugenud ega tea sestap, kas ta on üldse Eesti Raamatus töötanud - rohkem peaks ta nagu olema raamatukoguinimene…

  5. tauno
    6. juuli, 2011 kell 14:34 | #5

    see kah ei ole..

  6. Märt Väljataga
    Märt V.
    7. juuli, 2011 kell 22:05 | #6

    Evi Puskar, Ad astra?

  7. tauno
    10. juuli, 2011 kell 18:05 | #7

    öige…

Kommentaarid on suletud.