Esileht > Kirjanik, Lugemine > Ideaalne lugeja

Ideaalne lugeja

28. juuli, 2011 Marek Tamm
Alberto Manguel oma koduse raamatukogu ees Prantusmaal. (Annaksin palju, et veetam mõned nädalad selle Mangueli elutöö keskel, mis kätkeb u 30 000 raamatuköidet.)

Alberto Manguel oma koduse raamatukogu ees Prantsusmaal, Poitou-Charentes'is. (Annaksin palju, et veeta mõned nädalad selle Mangueli elutöö keskel, mis kätkeb u 30 000 raamatuköidet.)

Kui mõtlen ideaalsele lugejale (seda ei juhtu tihti), siis ühena esimestest meenub argentiina päritolu esseist, kirjanik ja tõlkija, jah, ennekõike lihtsalt bibliofiil ja polüglott, Alberto Manguel. Tema teostest, nagu “Lugemise ajalugu”, “Peeglitagusesse metsa”, “Lugemispäevik”, “Öö raamatukogus”, saab kogeda seda tõelist lugemise kirge, mida tänapäeval kohtab üha harvem. Omaette maiuspala on Mangueli väike mälestusraamat teisest suurest lugejast – Jorge Luis Borgesest, oma kaasmaalasest, kellele ta käis noorusajal, mil Borges oli nägemise minetanud, kodus raamatuid ette lugemas. Hiljuti jäid mulle Mangueli kodulehel silma mõned ta tähelepanekud “ideaalsest lugejast”. Mõtlesin, et tõlgin neist siin suvepäevade jätkuks ühe valiku.

Ideaalne lugeja ei järgi lugu, ta võtab sellest osa.

Ideaalsele lugejale on kõik naljad uued.

Ideaalne lugeja teab seda, mida autor ainult aimab.

Ideaalne lugeja on kumulatiivne lugeja: iga kord kui ta raamatut loeb, lisab ta narratiivile uue mälukihi.

Ideaalne lugeja on assotsiatiivne lugeja. Ta loeb otsekui oleks kõik raamatud ühe eatu ja viljaka autori looming.

Kui ideaalne lugeja sulgeb raamatu, on tal tunne, et kui ta poleks seda lugenud, oleks maailm vaesem.

Ideaalne lugeja ei pea oma raamatute üle arvet.

Ideaalne lugeja naudib sõnaraamatu kasutamist.

Ideaalne lugeja ei hinda raamatut kunagi kaanekujunduse põhjal.

Ideaalne lugeja ei tea, et ta on ideaalne lugeja, kuniks ta pole jõudnud raamatu lõppu.

Ideaalne lugeja on polüteist.

Robinson Crusoe polnud ideaalne lugeja. Ta luges Piiblit selleks, et leida vastuseid. Ideaalne lugeja loeb selleks, et leida küsimusi.

Igal raamatul, nii heal kui halval, on oma ideaalne lugeja.

Mõnikord peab autor ootama sajandeid, et leida oma ideaalne lugeja. Blake’il nõudis sada viiskümmend aastat, et leida Northrop Frye.

Raamatuservadele kirjutamine on üks ideaalse lugeja tunnuseid.

Ideaalne lugeja on võimeline armuma raamatutegelasse.

Autor ei ole kunagi iseenda ideaalne lugeja.

P.S. Meenutan veel, et millalgi andis Mangueli lugemine siinsamas inspiratsiooni algatada arutelu raamatute üle, mis võiksid eesti kirjanduses olemas olla (aga kahjuks veel pole).

Categories: Kirjanik, Lugemine Tags:
  1. Marek Laane
    28. juuli, 2011 kell 03:27 | #1

    Väga hästi öeldud! Kuigi see raamatuservadele kirjutamine on mu silmis vastik ja rikub raamatut - mul tekib ka mõtteid lugedes, aga selle jaoks on kas mälu või (vanemaks jäädes) märkmepaberid :-) Ma jätan peaaegu alati ostmata (vana)raamatu, kui ma ei saa vähemalt tunda, nagu ma oleks selle esimene ja viimane lugeja…

  2. Monika
    28. juuli, 2011 kell 08:18 | #2

    Mina vajan raamatuid. Raamatud on olnud minu truud kaaslased juba aastakümneid - niikaua, kuni end mäletan. Miskipärast loovad nad mulle alati turvatunde. Head sõbrad - ei vea kunagi alt :) Raamatuservadele kirjutamisest… Valdavalt pudenevad loetud raamatute vahelt märkmepaberid, sh ka kasutatud kirjaümbrikele jms kribatud tähelepanekud. Esimest korda kirjutasin leheservale/joonisin alla/markeerisin raamatuteksti 2007. See oli konkreetselt koolitöö kirjutamiseks soetatud James Lovelock´i Gaia kättemaks (nagunii keegi peale minu seda raamatut ju ei loeks!). Sellest ajast olen nn erialakirjandust ikka “märgistanud” küll. Ilma igasuguste süümepiinadeta. Mahuliselt minu raamatuhulgast on sellisel kujul “töödeldud” raamatuid siiski alla 1%. Raamatuid ostan siiski nende sisu põhjal; olgu see siis kasutatud või trükivärvilõhnane kordustrükk. Kui mõnest täiendatud versioon olemas; siis valin ikka värskema sisuga.

Kommentaarid on suletud.