Esileht > Kriitika, Toimetamine, Tõlkimine > Cortázarist, tõlkekriitika jätkuks

Cortázarist, tõlkekriitika jätkuks

23. september, 2011 Kai Aareleid

salarelvadarmas-secretastseremooniad

Hiljutises Sirbis võttis Holger Kaints kriitiliselt jutuks Julio Cortázari kogu “Salarelvad” (Koolibri, 2011) Klaarika Kaldjärve tõlkes, võrreldes novelli Cartas de mamá (1959) kahte erinevat ümberpanekut: Klaarika Kaldjärve tõlget “Ema kirjad” ja Mart Tarmaku varasemat eestindust “Mamma kirjad” (“Loomingu Raamatukogu”, 1985).

Tahaksin tõe huvides ja nende jaoks, kes oskavad või tahavad nimetatud tõlkeid algtekstiga kõrvutada, täiendada Sirbis ilmunud võrdlevat kriitikat viidetega originaalile. Kellel huvi, leiab Cortázari novelli Cartas de mamá tervikuna siit. Niisiis toon järgnevalt ära kriitiku poolt välja nopitud kohad, tõlkijate initsiaalidega tähistatult vastavalt KK ja MT, lisades samad tekstilõigud originaalis (JC).

Mõtteharjutus hispaania keele oskajatele: kus on tõde? (Olgem ausad, see küsimus on pigem retooriline, tagantjärele targana tundub ju üsna lihtne üks täpne ja ladus variant “kokku toimetada”.) Jõudu!

*

JC: Sacó otra vez la carta del sobre, sin ilusiones: el párrafo estaba ahí, bien claro. Era perfectamente absurdo pero estaba ahí.

KK: Ta võttis uuesti kirja ümbrikust välja, ilma enesepettuseta: see lõik oli seal, igati selge. See oli täiesti absurdne, kuid see oli seal.

MT: Endale illusioone loomata tõmbas ta veel kord kirja ümbrikust välja: too lõik oli sealsamas, sõna-sõnalt. Täielik mõttetus, aga seal see oli.

*

JC: Su juramento había sido el gesto brutal del que hace trizas una botella en la pista, interrumpe el baile con un chicotear de vidrios rotos. Todo había sido brutal en eso días: su casamiento, la partida sin remilgos ni consideraciones para con mamá, el olvido de todos los deberes sociales, de los amigos entre sorprendidos y desencantados.

KK: Tema vanne oli olnud kui järsk žest sellelt, kes lõhub pudeli põrandal kildudeks ja katkestab tantsu puruneva klaasi klirinaga. Kõik oli neil päevil olnud järsk: tema abiellumine, lahkumine ilma tundelisuse ja tähelepanelikkuseta ema  suhtes, kõikide ühiskondlike kohustuste, ühtaegu üllatunud ja pettunud sõprade unustamine.

MT: Tema vanne oli jõhker žest inimeselt, kes lööb tantsuplatsil puruks pudeli ja tants jääb kildude pärast katki. Kõik oli neil päevil olnud jõhker: tema abiellumine, ärasõit ilma mammat selleks ette valmistamata, ühiskonna suhtes kõikide  kohustuste unarusse jätmine, eemaletõmbumine üllatunud ja pettunud sõpradest.

*

JC: Pero Laura seguía callando el nombre de Nico, y cada vez que lo callaba, en el momento preciso en que hubiera sido natural que lo dijera y exactamente lo callaba, Luis sentía otra vez la presencia de Nico en el jardín de Flores, escuchaba su tos discreta preparando el más perfecto regalo de bodas imaginable, su muerte en plena luna de miel de la que había sido su novia, del que había sido su hermano.

KK: Aga Laura vaikis endiselt Nico nime, ja iga kord, kui ta seda vaikis, täpselt sellel hetkel, kui oleks olnud loomulik, et ta seda ütleks ja ta just nimelt vaikis seda, tundis Luis taas Nico kohalolu Florese aias, kuulis tema tagasihoidlikku köha valmistamas ette kõige täiuslikumat kujuteldavat pulmakinki, oma surma otse keset mesinädalaid, mis kuulusid sellele, kes oli olnud tema pruut, sellele, kes oli olnud tema vend.

MT: Aga Laura ei maininud Nico nime ja iga kord, kui ta jäi vait hetkel, kui olnuks nii loomulik see välja öelda, ja Laura jäi vait, tundis Luis järjekordselt Nico kohalolekut seal aias Floreses, kuulis tema tagasihoitud köha, mis valmistas nende pulmadeks ette kõige täiuslikuma kingi, mida võis ette kujutada: oma surma selle mesinädalateks, kes oli olnud tema mõrsja, ja selle mesinädalateks, kes oli olnud tema vend.

*

JC: Decía no recordar nada, era algo horrible pero no se podía explicar, y acababa por dormirse llevándose su secreto, porque Luis sabía que ella sabía, que acababa de enfrentarse con aquel que entraba en su sueño, vaya a saber bajo qué horrenda máscara, y cuyas rodillas abrazaría Laura en un vértigo de espanto, quizá de amor inútil.

KK: Ta ütles end mitte midagi mäletavat, see oli midagi kohutavat, aga seletamatut, ja ta jäi magama, viies oma saladuse endaga, sest Luis teadis, et Laura teadis, et ta oli äsja vastamisi seisnud tollega, kes tuli tema unenäkku, mine tea millise jubeda maski all, ja kelle põlvi Laura embas hirmu-, võib olla ilmaaegse armastuse pöörituses.

MT: Ütles, et ei mäleta midagi, oli midagi jubedat, aga ta ei oska seletada, ja jäi lõpuks oma saladust kaasa võttes magama, kuid Luis teadis, et Laura teadis – ta oli kohtunud kellegagi, kes oli tulnud tema unenäosse, jumal teab kui kohutav mask ees, ja kelle põlvi Laura oli emmanud hirmusegases hullusehoos, aga võibolla lootuses armastuses.

*

JC: El tío Emilio contestó casi a vuelta de correo, secamente como correspondía a un pariente tan cercano y tan resentido por lo que en el velorio de Nico había calificado de incalificable.

KK: Onu Emilio vastas peaaegu tagasituleva postiga, napisõnaliselt, nagu kohane nii lähedasele ja nii nördinud sugulasele, kes oli oma nördimuse põhjust Nico surnuvalve ajal nimetanud nimetamatuks.

MT: Onu Emilio vastas järgmise postiga, kuivalt, nagu tulekski kirjutada nii lähedasele ja teda nii ära pahandanud sugulasele, kelle käitumist Nico surnukeha valvamisel onu väga laiduväärseks oli pidanud.

Categories: Kriitika, Toimetamine, Tõlkimine Tags:
  1. 24. september, 2011 kell 18:11 | #1

    Pretendeerimata hispaania keele eksperdiks, näib mulle kummatigi, et need kaks tõlget esindavad üsna stiilipuhtaid variante kahest sagedasest tõlketüübist, mida võiks lihtsustavalt nimetada bukvalistlikuks ja kodustatuks tõlkeks. Bukvalistlik tõlkija, siin siis KK, näeb oma eesmärgina püsida nii sõnade kui ka lausejärje tasandil võimalikult truu originaalile; selline tõlge annab hästi aimu autori sõnavarast ja süntaksist, ent eeldab tihti enne tõlget originaaliga tutvumist, s.t. ta ei tööta kuigi hästi autonoomse eestikeelse tekstina. Kodustav tõlkija, siin siis MT, peab silmas esmajoones lugeja huve ja katsub tasandada kõik originaali konarused ja kahemõttelisused, ta lähtub eesti keele, mitte tõlgitava keele sisemisest loogikast; sellist tõlget on enamasti tõepoolest hea lugeda, ent originaali stiilist ja keelekasutuse eripäradest jäädakse tihtipeale ilma. Mu meelest võiks hea tõlge püsida kusagil nende kahe äärmuse vahepeal, s.t. tõlge ei tohiks päriselt tasalülitada originaali stiili, lausejärge, sõnavara jne, ent samas peaks tulemus olema siiski loetav eestikeelse kirjandusteosena, mis ei eelda mõttes lausete tagasi tõlkimist algkeelde, et nende sisust aru saada. Ehk teisisõnu, hea tõlge on ühtaegu “oma” ja “võõras”, ta signaliseerib, et on tõlge, ent samas käitub nagu algupärane kunstiteos.

  2. THE
    30. september, 2011 kell 15:02 | #2

    “… selline [bukvalistlik] tõlge annab hästi aimu autori sõnavarast ja süntaksist …”
    Süntaksi puhul ei ole päris nii. Kui lause struktuuri, st kõrvallaused ja nende seosed ja tasandid, õnnestub veel üsna adekvaatselt rekonstrueerida, siis pealtnäha nii lihtsat asja nagu sõnajärge kuigi lihtsalt üks ühele ümber ei pane. Kas või inglise normaalne või nullstiilis sõnajärg on tihti midagi sootuks muud kui eesti oma. Nii et kui see täpselt eestisse ümber panna, siis tuleb välja hoopis teises stiilis lause (see ilmneb väga hästi ka kõige tavalisemates nullstiilis tarbe- ja aimetekstides).
    Ehk siis: lugejale, kes originaali ei tunne, ei anna bukvalistlik v literaalne – st tõepoolest sõnasõnaline – tõlge ka süntaksist õiget aimu. Heal juhul annab sõnavarast, muust suurt mitte. Lugeja peab juurdlema hakkama, kas inversioon on autori stiilivõte või tõlkija küündimatus. Enamasti säärased jõnksud lugemises teksti ja selle vastuvõttu ei õilista.
    Sirbis oli sel teemal mõned aastad tagasi mõttevahetus Märt Väljataga ja Klaarika Kaldjärve vahel. Vt: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7757:tolkimise-teooriast-ja-praktikast&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3230. Ja: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7863:raeaegime-ikka-tolkest&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3232.

Kommentaarid on suletud.