Esileht > Eesti kirjandus, Uudisteos > Head eesti jutud

Head eesti jutud

27. september, 2011 Marek Tamm

Meie õilmitsevas proosameres (aastas ilmub üle 100 algupärase proosaraamatu) ei olegi nii lihtne heade juttude otsa sattuda. Mistap juhin tähelepanu kahele vastsele teosele, mis pakkusid nii plaisir‘i kui ka jouissance‘i.

Valdur Mikita, "Teoreem" (2011)

Valdur Mikita, "Teoreem" (2011)

Ajaliselt esimesena ilmus Valdur Mikita väike raamat “Teoreem”, mis kätkeb kahte lugu: “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”. Esimene on juba tuttav neile, kes loevad Vikerkaart, see ilmus ajakirja 2007. aasta septembrinumbris; teine peaks olema uudisjutt.

Esmalt põhiline: Valdur kirjutab nii, nagu mitte keegi teine; tema teksti sisenemine tähendab neeldumist maailma, kus iga reavahetuse taga võib sind tabada ootamatus, kus tegelased ei hüüa tulles, kus “tsitaadid on nagu relvastatud maanteeröövlid, kes tungivad teel lonkijale kallale ja võtavad temalt ära veendumuse” (kui tsiteerida Walter Benjamini). Õigesti teevad need, kes enne Valduri proosailma sukeldumist, loevad läbi tema esseeraamatu “Metsik lingvistika” (2008). See pakub häid tugipunkte tema lõunaeesti maagilises realismis orienteerumiseks.

Kaante vahele kokku pandud kaks lugu on laadilt kaunis erinevad. “Jänesekapsa teoreem” on katse kirjutada lõunaeesti “Sada aastat üksildust” saja lausega. See on ühe hingetõmbega loetav kirglik lugu kurbusest ja igatsusest, rääkimisest ja vaikimisest, raamatutest ja sõnadest. Ja muidugi Milenast. Armastusest rääkimata.

Üks maitseproov:

Ja tantsisime. Oh, kuidas me tantsisime seal Lõunas, tantsisime hommikuni, kauem veel! Me tantsisime nagu hullumeelsed taimede ja loomadega, ja mina tantsisin Milenaga ja kuradiga tema sees, ja jänesekapsaste ja vanaisade ja kõigi nende väikeste hiina vanameestega, kes meile teele ette juhtusid; ma tantsisin marupolkat ja ping-ping‘i, ja ping-ping‘i tantsisime kõigi inimestega, keda oma elus olin kohanud, ma tantsisin surnutega, keda hullupööra armastasin, ja elavatega, keda ma ei armastanud mitte vähem, ja viimaks tantsisin ma oma tillukese tütrega, kes pidi sirguma isata, et isa saaks Lõunas ometi kord ping-ping‘i tantsida. Ja ma nutsin, sest ma olin kõike seda tahtnud, ja tajusin, et maailm oli täiega oma helisevat kurbust väärt. (lk 42)

“Nõia teoreem” on teisest puust lugu. Nagu jutustaja kohe hakatuseks täpsustab, siis “Õieti on järgneva loo nimi “Lugu nõiutud fallosest”. Kellele säärane pealkiri eriti ei istu, võib selle asemel kasutada ja nimetust “Võlutüra”, kuid see ei muuda vähimalgi määral tõsiasja, et järgnevad leheküljed pajatavad ebahariliku loo nõia sugutist.” Ja tõsi, tegemist on võimsa fallilis-anaalse looga, mille pidurdamatu fantaasia piire ei tunnista. Jutu faabula on väga lihtne: Lihtsalt Üks Mees (härra LÜM) saab kosmosest missiooni kirjutada raport Maa-asukate seksuaalelust, ja seda ta teebki. Süžeelt kuulub aga jutt žanrisse, mida võiks Bahtini vaimus nimetada “groteskseks ulmeks”, see on žanr, kus “kehal ja kehaelul on kosmiline ja ühtaegu üldrahvalik iseloom; tegemist pole hoopiski keha ja füsioloogiaga nende sõnade kitsas ja täpses tänapäevatähenduses, sest nad pole lõpuni individualiseeritud ja muust maailmas isoleeritud.” (M. Bahtin, Valitud töid, Tallinn, 1987, lk 193–194.)

Üks maitseproov:

See kühmjas moodustis, mis asub inimkeha lateraalses osas ja meenutab mingi tobeda kokkusattumuse tõttu suuraju sagaraid, on vaieldamatult kõige geniaalsem paik, looduse kõige uskumatum leiutis. Maailma keskpunkt asub perses. See on ühekorraga nii ostukeskus, logiraamat kui sorteerimisjaam. Perse on loodusnähtus, loodusseadus, looduskaitse all olev reservaat ja mõtlemise häll, ainus paik, mida inimesel pole õnnestunud täielikult tsiviliseerida. Just seepärast on taguots tegelikult inimkonna kõige võimsam ja kõige kreatiivsem tähendusgeneraator. Maailma persestamine on aju üks vanimaid algoritme, mille kaudu inimene ümbritsevast keskkonnast teadmisi ammutab.
Perse on tõeliselt metsik paik. (lk 76–77)

Lugeja püüab ikka kummalist teksti enda jaoks kodustada, minul hakkas peas vilkuma Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega.

Margus Tamm, "Unesnõiduja" (2011)

Margus Tamm, "Unesnõiduja" (2011)

Margus Tamme “Unesnõiduja” on ilmselt tänavuse aasta parim proosadebüüt. Lood on küll vist kõik blogis juba ilmunud (mõned Vikerkaareski), ent ühtede kaante vahel hakkavad need sootuks teistmoodi tööle, isegi kui nõudlikum valik oleks tulnud teose tihedusele kasuks. Kogumiku eredaim pala on kohe esimene – “Lapsepõlv Loksal”. Siit kohe üks maitseproov:

Mõni aeg hiljem läksin pinginaabriga tülli. Väga tülli. Seepeale hiilisin ma metsa, võtsin puuõõnest kiiritusefiltri ja lõin naaskliga sinna mõned augud ning panin filtri puuõõnde tagasi. Kodus tegi vanaisa pannkooke, need olid head, kuid veelgi parem oli mõte sellest, kuidas puhkeb sõda ja meie külale visatakse tuumapomm. Minu pinginaaber tõmbab kopsud veel saastumata õhku täis, jookseb metsa, haarab puuõõnest filtri ja surub selle suule, arvates, et on pääsenud, aga see ei aita, hahahhaa, see ei aita, ja siis kui radioaktiivne saaste tungib tema kopsudesse, saab ta aru, kui suur viga oli minuga tülli minna. (lk 14–15)

Raamatu pealkiri pole mõistagi juhuslik – kunagine Andres Ehini tõlgitud raamatuke tšuktši muinasjutte, mis kandis samuti nimetust “Unesnõiduja” (1981), kumab selgelt teose taamal (seda toestavad tsitaadid teosest). Kui lühidalt iseloomustada, siis on tegemist pildikestega seiklushimulise disaineri ja reklaamitöötaja elust. Lood on reaalsusega sobivas nihkes, kus alati ei olegi lihtne otsustada, kumb oli enne – kas tekst või tegu, s.t. kas mõned teod sündisidki teksti nimel. Raamatut kannab jutustamise mõnu, palju on dialoogi (nagu tšuktši lugudeski), ridade vahelt immitseb elu ise. Ehedat ainest pakub tunnistus “Rahutused Tallinnas”, midagi olulist püüab “Töökoht kesklinnas”. Aga lugemist väärivad kõik 41 lugu.

Lugeja püüab ikka kummalist teksti enda jaoks kodustada, minul hakkas peas vilkuma Margus Tamme seletav skeem: Sauter kohtub Kõomäega.

Categories: Eesti kirjandus, Uudisteos Tags:
  1. 23. november, 2011 kell 23:33 | #1

    Ja õnnitlused Margus Tammele Betti Alveri debüüdipreemia eest!

  2. 26. november, 2011 kell 16:22 | #2

    oli ka minu meelest üks vingemaid jutukogusid, mille otsa ma üle pika aja sattund olen

Kommentaarid on suletud.