Esileht > Kriitika, Raamat, Uudisteos > Soomlane kella kallal

Soomlane kella kallal

5. oktoober, 2011 Maarja Kaaristo
Hannu Rajaniemi "The Quantum Thief", 2010

Hannu Rajaniemi "The Quantum Thief", 2010

Hannu Rajaniemi „Kvantvaras” (Gollancz 2010) on romaan, mida The Guardian nimetas möödunud aasta üheks parimaks SF-debüüdiks. Tegemist on nii kiiskava, läikiva ja tehnilise teosega kui üks ulmeromaan üldse olla saab. Seda muidugi heas mõttes (muidu poleks kirjutanudki). Autor on eriala poolest füüsik, millel on ilmselgelt olnud raamatule suur mõju, vähemalt paistab nii lugejate kommentaaridest, kus füüsikud (ja teised reaalteadustega sinasõbrad) mitmesuguste terminite ja kontseptsioonide üle rõõmustavad. Nii et selles mõttes saadab üpris realia-võõrast lugejat pidev teadmine, et kindlasti on siin-seal peidus kavalad vihjed ja viited, mida ei haara. Ja seda lisaks füüsikale ka nt n-ö nerd- või geek-kultuuri kohta: arvuti- ja rollimängud ning muu seesugune.

Aga see polegi tähtis, ei peagi igast vihjest aru saama. Lisaks sellele tuleks mainida, et lugejale selles raamatus ei halastata, või tegelikult oleks õigem öelda, et teda ei hellitata ega alahinnata. See väljendub näiteks asjaolus, et esimesest leheküljest peale ujutatakse meid üle mõistete, terminite, nähtuste ja muu sellisega, mis kõik spetsiaalselt selle raamatu kontekstis tähendust omab ja üleliigset selgitamist ei toimu. (Ei midagi taolist, et pärast mõne uue rahva/planeedi/tehnilise agregaadi/kontseptsiooni mainimist paneb mõni tegelane käe klaverile ja peab põhjaliku loengu, mis on mõeldud üksnes teadmatuses vaevleva lugeja jaoks), ei, kõik tuleb omal ajal ja selgub töö käigus. Viimast fakti on ka arvustustes päris sageli esile toodud ja juba on Wikipedias olemas ka vastav sõnaraamat, kust saab vajadusel või soovi korral näpuga järge ajada. Ja kuna tempokat tegevust on romaanis kah üksjagu, siis ma pean tunnistama, et pehmelt öeldes mitte just väga kogenud hard SF lugejana oli mul kuni esimese kolmandikuni päris raske selles eri tegelaste, kontseptsioonide, terminite, sündmuste ja tegevuspaikade virrvarris orienteeruda. Niisiis, tegemist ei ole lihtsa lugemisega, ses osas, et see maailm ei paku end välja nii meeldivalt ja orgaaniliselt nagu näiteks Bujoldi Vorkosigani-saaga lugudes (mis mulle väga meeldivad), kus kõik kergelt ja igasuguse vaevata lugeja ees lahti rullub.

Kuid umbes kolmandiku pealt hakkab kõik juba selgemaks saama, tegelased muutuvad tuttavamaks, mõisted samuti, aga ega siis ka veel hinge tõmmata ei saa, sest tegevust on ses romaanis rohkem kui kuhjaga. Lõpule jõudnuna tekib tunne, et nüüd tuleb raamat uuesti ja seekord rahulikult üle lugeda.

Armas nüanss on (autori rahvusest tulenevad) viited soome(ugri) kultuurile, mis on väga südantsoojendavad. Näiteks üks peategelane, Mieli (kes on pärit muide Oortilt), sõidab Perhoneni-nimelise laevaga: sarkastilise ja flirtimisalti laulu abil valmistatud personifitseeritud kosmosesõidukiga. Selliseid soomelikke detaile on veel, ei hakka võimalike lugejate avastamisrõõmu ära rikkuma. (Olgu ka mainitud, et kuigi autor on soomlane, kirjutas ta selle raamatu inglise keeles.)

Romaani põhisündmused leiavad aset planeedil Oubliette, kus ütlemine „aeg on raha” ei ole mingi metafoor ehk siis aeg sõna otseses mõttes ongi raha: kui soovid endale midagi soetada, tuleb välja käia vastav hulk sekundeid ja minuteid oma elust. Seda aega salvestab iga kodaniku randmel olev spetsiaalne kell. Neist, kelle aeg otsa saab, saavad Vaiksed, kelle isiksus laetakse erinevatesse masinatesse/robotitesse, kes rabavad ehitus- ja teenindustööd teha, selleks, et ajarikkad oma elu mõnusalt elada saaksid, teenides nii aega tagasi, et jälle inimkehasse kolida; Vaiksena veedetud kogemus aga ei jäta kedagi mõjutamata. Üks romaani kurb-õõvastavamaid ja mõjuvamaid stseene on see, kus üks peategelastest, detektiiv Isidore külastab oma Vaiksest isa.

Süžeest… need, kellele meeldivad ulme ja seiklused, lugege. On üks härrasmehest varas Jean le Flambeur, detektiiv Isidore, salapärane Mieli (pakkumisega, millest ei saa keelduda), on ootamatuid süžeekäike, tapmist ja tagaajamist, armastust ja veidike olemisfilosoofiat ka. Ise kavatsen triloogia 2. ja 3. osa ka läbi lugeda, kui need ükskord ilmuvad. (Jäi kripeldama küll.)

Categories: Kriitika, Raamat, Uudisteos Tags:
Kommentaarid on suletud.