Esileht > Filosoofia, Luule, Mälestused, Tõlkimine > Kollane sebra, luule ja vasakpoolsete parempoolne kultuur

Kollane sebra, luule ja vasakpoolsete parempoolne kultuur

15. oktoober, 2011 Maarja Kangro

pordenoneleggeTäpselt kuu aega tagasi olin ma 25-kraadise sooja käes, Friuli regioonis Pordenones, festivalil pordenonelegge.it. Enne kui festival uudisena täiesti ära aegub, kirjutan sellest veidi; enamik sõite ja sündmusi jääb niikuinii niisama ripakile, las siis seegi saab elektroonilise jälje, ehk huvitab mõnda kirjandustegijat või -huvilist. Pordenone on umbes 50 000 elanikuga linn Friulis, sadakond kilomeetrit Veneetsiast põhja pool (et ei tekiks administratiiv-geograafilist segadust: Veneetsia ise asub Veneto regioonis). Festivali raames toimus 5 päeva jooksul rohkem kui 150 sündmust, külalisi oli 245. Festivali põhilised staarid olid Giorgio Agamben, Zygmunt Bauman ja V. S. Naipaul. Pordenone festivali selle aasta maskott oli kollane sebra, varem on festivali ehtinud kollane lammas ja lehmad. Aga sebra on igati dekoratiivne loom – mulle tundus, et ka postituse pealkirjas.

Mul oli au astuda festivalil üles kahel korral: vestlusel itaalia luule „elava klassiku“ Milo De Angelisega ja vabaõhu luuleõhtul koos nelja itaalia poeediga, kelle seas oli veel üks „elav legend“, 84-aastane Giampiero Neri. Neri on üks 50ndate konkreetse ja proosaliku linea lombarda poeete ja kujutab endast veel üht kinnitus selle kohta, et luuletamine võib anda (vähemalt itaalia) mehele pika eluea ja kauakestva kõbususe. Selles vallas leiab küllaga näiteid: Andrea Zanzotto sai mõne päeva eest 90, Mario Luzi elas 95-aastaseks, Attilio Bertolucci 89-aastaseks, 84-aastane avangardist Elio Pagliarani tegutseb ikka veel.

Vestlus Milo de Angelisega (tema on sündinud 1951, nii et tegu on üsna noore inimesega) kandis pealkirja „Luuledialoogid“ ja seda reklaamiti kui Vahemere ja Põhja-Euroopa poeetikate kohtumist, aga tegelikult kujutas õhtu endast pigem trialoogi, kuna meid küsitles festivali üks peakorraldajaid, luuletaja Gian Mario Villalta. Milo De Angelis kirjutab äärmiselt allusiivset, kohati hämaravõitu luulet, mis on üles ehitatud teadvusvoolulikes lühikestes fraasides ja mille kujundid võiksid rõõmu teha psühhoanalüütilisele kriitikule. De Angelis sai üldiselt rohkem rääkida sellest, miks ta kirjutab, mida sõnaga suhestumine ja luulekeel tema jaoks tähendavad jne, minult küsiti mõistagi üpris palju kultuurikontaktide ja keelte erinevuse alaseid küsimusi.

„Kui hakata itaalia keelest eesti keelde tõlkima, siis kui publikule hästi lihtsalt öelda, mis tuleb eesti keeles teistmoodi?“
„Ee, jah, no sageli näiteks see, et itaalia fraasi esimene sõna muutub eesti fraasi viimaseks sõnaks…“
„Kui mõelda tänapäeva luulest, siis – muidugi oleksime pidanud kohe arvestama, et Eestis luuletatakse nagu igal pool mujalgi, aga tõesti, kui meie siin mõtleme luulest, siis Eesti ei ole just esimene koht, kust… mm…“ Gian Mario naeratas kimbatuses.
„Ei ole esimene koht, kust seda otsima hakata?“ küsisin ma abivalmilt.
„Nojah, tead, meie jaoks.“

pordenonelegge-it-2Täitsa arusaadav. Mitte just üllatuslikult küsis üks noor kunstiinimene mult hiljem korra sedagi, kas eesti kirjandust on üldse varem itaalia keelde tõlgitud. Ega siin midagi lahti olegi, ma ei kirjuta seda siin ka selleks, et ohkida, kuidas meid küll ei teata ja kuidas tähtsuseproportsioonid on ikka ah kui suhtelised. Tõepoolest, eesti luuletajad on nišiprodukti (luule) tootmisruumi mitte väga hästi nähtav nišš, ja ega seepärast nutma pole vaja hakata. (Kuni meil on Kulka, olgem ausad, mis lubab meil kogu „eksistentsiaalsuse-projekti“ jätkata.) Samas, kui võtta eelduseks W. H. Audeni tähelepanek, et ükski kirjanik ei taha küll olla ainus kirjanik, kes kunagi on elanud, ent suurem osa neist tahaks olla praegu elusolevaist ainus, siis võiks igasuguse kirjandusfestivali või raamatupoe külastamine olla masendav kogemus. Audeni künismis on muidugi oma iva, eks igas loomeinimeses ole väike element kapriisset armastajat, kes tahab, et armunud oldaks põhiliselt ikkagi ainult temasse. Kes meist ei tahaks, et ta jutt kaugele kostaks, vähemalt vahel.

„Kuidas itaalia luule Eestisse paistab, mida sellest arvatakse?“ küsis Gian Mario, ja mulle tuli meelde, et mõne aasta eest soome keeles ilmunud itaalia tänapäeva luule antoloogia pealkiri oli „Miten paljon teistä täältä näkyy”. ”Kuidas me paistame” pole sugugi üksnes soomeugrilase küsimus. Rääkisin, mis on eesti keeles ilmunud, ja ütlesin, et üldistada ja tendentse oletada võin ma küll ainult iseenda nimel. Nõustusime kõik kolmekesi, et praeguses itaalia luules pole sotsiaalne mõõde kuigivõrd esiplaanil, kuigi ma ise hakkasin sellele kohe vastupidiseid näiteid otsima: viimase aastakümne Magrelli, abstraktset „kodanikuluulet“ kirjutav Eugenio de Signoribus, samuti noorema põlve (või kuidas võtta, minuvanune) luuletaja Flavio Santi.

Milo De Angelis, kes pooldab Ungaretti kombel luules saladuse-dimensiooni, väitis, et on lasknud end seitsmekümnendail veidi ka „angažeeritud luule“ nõuetest kaasa kanda. „See oli nagu kohustus,“ ütles ta. „Oli vaja seisukoht võtta, näidata, kelle poolele asud, näidata, et oled õigete poolel.“ See polevat aga olnud tema tee, pigem ajastumoest kantud eksirännak. Toon siin ära ühe tõlke Milo De Angelise luuletusest, mille tegin veel entusiastliku tõlkijana 7 aastat tagasi, teadmata, et me kunagi kohtume:

Nominatiiv
Lehed lendlevad
närvikeskuste vahel. Est
on kõige räsitum
sõna. Non on tema
silbi kaal. Vaatad
pikalt tindist
pilgel kanderaami:
pool
sellest laskuva
maanõlva sees, pool
varases tunnis.
“Nägime üht järve,
rääkisime.” Klaaside sisselõikumine
nälga. Isa, kes hüüab
mind isaks.

Aga nagu eespool kirjutasin, oli festivali üks peaesinejaid filosoof Giorgio Agamben, kes pidas loengu teemal „Mis asi on käsk?“ (Che cosa è il comando?) ja vestles festivali viimasel päeval Andrea Cavallettiga teemal „Parempoolsuse kultuur“ (La cultura di destra). Alguses on alati käsk, leidis Agamben, ja käsk pole ei õige ega väär, vaid lihtsalt algatav. Kas pole huvitav, küsis grammatilist, etümoloogilist ja filoloogilist analüüsi armastav Agamben, et imperatiiv langeb kokku sõnatüvega? Käskiv kõneviis on ju keele kõige algsem vorm. Õigus, religioon ja maagia, mida on algul raske eristada, muudkui käsivad. Moodne inimene aga tahab ise käskida. Agambeni meelest ongi klassikalise ja modernse ajastu inimese vahe selles neis modaalsõnades: kui klassika-ajastu inimene võib või suudab, siis modernne inimene tahab; tahte kontseptsioon olevat sündinud selleks, et väge/võimist (potenza) ohjeldada.

Kui tol loengul oli rahvast päris palju, siis parempoolsuse kultuuri teema intrigeeris rahvast sedavõrd, et kui ma oma itaallasest sõbraga kaks minutit pärast kohtumise algust kohale jõudsin, oli saal nii paksult rahvast täis, et meid suunati fuajeesse „videokonverentsile“. „Vaatame siis, kas selline asi nagu parempoolne kultuur on tõesti olemas,“ oli mu sõber enne irooniliselt öelnud. Agambeni ja Cavalletti jutt aga algas ja lõppes tõdemusega, et igasugune kultuur on oma loomult parempoolne. Jutuajamise aluseks oli Itaalia egüptoloogi ja müüdiuurija Furio Jesi 30 aastat tagasi ilmunud samanimeline raamat, mille ma, kerge saak raamatumüüjatele, ka loengusaalis ära ostsin. Midagi kontseptuaalselt uut ses raamatus polnud, huvitav oli põhiliselt uurimuse Itaalia-kesksus. Jesi leiab, et sel, kes tegeleb müüdi ja mütoloogiaga, tuleb paratamatult ühel hetkel tegemist teha kaparempoolse kultuuriga. Mütoloogiamasin aitab luua neid vaieldamatuid väärtusi, mida tähistatakse suurtähtedega: Traditsioon, Kultuur, Ajalugu, Päritolu. Jesi sõnul kasutab parempoolne kultuur minevikku homogeniseeritud pudruna (pappa omogeneizzata), millest luuakse müüte, millega täita tühjust. Jesi toob seda tühjuse täitmise kirjeldades ära Õhtumaade allakäigu kuulutaja Oswald Spengleri väite: „Ainus, mis lubab meile kindlust tulevikus, on meie isade pärand, mis meil on veres: ideed ilma sõnadeta.“ Niisiis punub mütoloogiamasin meile tiheda opaaksete kujundite ja valmisfraaside võrgu, mis justkui oleks enesest mõistetav, kuna asub meil juba veres. Vaadeldes spirituaalsust, kitši ja luksust ning selliseid autoreid nagu Julius Evola, aga ka Carducci ja D’Annunzio, jõuab Jesi lõpuks järeldusele, et suurem osa kultuuripärandist kannab endas parempoolsuse jääki. See, mida kultuurina säilitatakse ja järgnevatele põlvedele õpetatakse, leiab Jesi, ei ole üldiselt olnud nõrgemate ja viletsamate kultuur. Agamben võttis Jesi seisukohad suuresti omaks, viidates Walter Benjamini kuulsale väitele, et pole olemas kultuuridokumenti, mis samal ajal poleks ka barbaarsuse dokument. Kultuuritraditsioon, kinnitas ta, on paratamatult võitjate traditsioon. Eks ta nii ole, et ka kaotajaist rääkivad või „kaotajate“ loodud teosed, kui need hästi toimivad, imetakse peatselt võitjate traditsiooni. Ent teadvustamine, et see nii on, kuulub vasakpoolsesse kultuuri: ühel hetkel jutuajamise käigus väitiski Agamben, et ainus vasakpoolne kultuur on see, mis tunnistab, et kogu kultuur on parempoolne – niisiis teadvustab selgelt seda, kust miski pärit on. Siit annaks veel pikka ja detailsemat arutelu edasi arendada, aga arvatavasti on lugeja nüüd juba väsinud.

Lõpetuseks siiski veel üks teadaanne: Rooma väikekirjastus Superstripes Press ilmutas paari nädala eest Gattomerlino luulesarjas Doris Kareva kakskeelse raamatukese „L’ombra del tempo“ („Aja vari“). Ja mis ma ikka võltstagasihoidlikku mängin, samalt kirjastuselt ilmus suvel ka minu raamatuke. Kogu selle ettevõtmise taga on armastusväärne Rooma luuletaja Piera Mattei.

  1. 7. november, 2011 kell 20:52 | #1

    See imperatiivi ja sõnatüve kokkulangemise jutt on küll kahtlane… mõnes keeles vahel langeb jah, aga nii itaalia kui ka eesti keeles on see pigem keeleajaloo (nt eesti keeles häälikumuutuste) tulemus kui olemuslik seisund.

Kommentaarid on suletud.