Esileht > Raamatukujundus > Pildid ja sõnad

Pildid ja sõnad

24. märts, 2009 Tarmo Jüristo
Asko Künnap, "Su ööd on loetud"

Asko Künnap, "Su ööd on loetud"

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et raamatutes olid pildid. Mitte ainult Klaabus ja Sipsikus, Kalle Blomquisti või Karlssoni lugudes, isegi mitte ainult Seiklusjuttude sarjas (kus esikaane taga õhukese pool-läbipaistva õlipaberi varjus olid koguni värvilised, terve lehekülje suurused pildid kapten Grantist või Sannikovi maast), vaid ka isa-ema riiulite raamatutes. Täiskasvanute raamatute pildid olid küll sageli veidi imelikud – suurte mustvalgete pindadega puu- ja linoollõiked või segased sirgeldused, nagu Faustis.

Lisaks piltidele võis raamatutest aga teinekord leida veel teistki, spetsiifilisemat graafilist väikevormi – ex libris‘t. Nii nagu raamatuillustratsioonid on ka ex libris’ed oma vanal, umbes suitsupaki suuruse kangest liimist veidi lainesse kiskuva paberitüki kujul suuremalt jaolt hingusele läinud, olles täna kas päris kadunud või siis asendunud kiirema ja käepärasema templiga. Antikvariaatides ja vanemates ning auväärsemates raamatukogudes leiab neid aga veel ka praegu raamatute sisekaantelt päris tihti.

Muidugi ei ole raamatute illustreerimine või laiemalt vaadates, kujundamine kuskile kadunud – lihtsalt selle vorm on muutunud. Kuigi pildid on kaante vahelt kadunud, on nad kaante peal endiselt alles. Lisaks on tänapäeval kujunduse objektiks ka tekst – Eesti raamatute puhul piisab selles veendumiseks ükskõik millise Asko Künnapi käe alt tulnud raamatu avamisest. Tegelikult on tema viimane luulekogu “Su ööd on loetud” muuhulgas ka kummardus sellele tasapisi hääbuvale ja juba ununema kippuvale raamatute illustreerimise kunstile. Old skool style.

Categories: Raamatukujundus Tags:
  1. 25. märts, 2009 kell 17:32 | #1

    Käisin Apollo Raamatumajas luuleõhtul, kus old school Asko Künnap ülistas vanu gravüüre ja vanu graafikuid. Ta oli kogu selle kupatuse vanadest ajakirjadest leidnud ja kokku pannud. Imelik, eks ole, kui palju võib erineda tänapäevane kiire kiire maailm, vanaaegsest aeglasest aeglasest ja kui palju saab sellega luua, muuta, teha. Fantastiline tegelikult. Üks kummastavamaid luuleõhtuid, kus olen olnud.

  2. 25. märts, 2009 kell 23:29 | #2

    Raamatute illustreerimine on tegelikult väga auväärt ja traditsioonidega kunst - kui Wiiralt 1924. aastal Pallase lõpetas moodustasid just raamatuillustratsioonid suurema osa tema lõputöödest.

Kommentaarid on suletud.